Laste kokkupuude internetiga algab üha varasemas eas, mistõttu on oluline juba lasteaias rääkida digiturvalisusest. Just sel eesmärgil valmis laste internetiturvalisust toetav ekraanivaba õppekomplekt „Suur digiseiklus“.
Politsei- ja Piirivalveamet ja Tartu Ülikooli meediapädevuse eksperdid Inger Klesment, Maria Murumaa-Mengel ja Killi Agur ühendasid jõud, et luua laste internetiturvalisust toetav komplekt „Suur digiseiklus“. See sisaldab raamatut ning mängulisi õppematerjale, mis köidavad lapsi värvikate tegelaste, kaasahaarava loo ja illustratsioonidega. Eestis ainulaadne komplekt muudab digitarkuse õpetamise lihtsaks ja lõbusaks.
Raamatu peategelased Jette ja Väike Onu asuvad seiklusrikkale teekonnale mängumaailmas, kus puutuvad kokku erinevate internetiohtudega. Näiteks õpitakse, milline on turvaline salasõna, miks tuleb olla ettevaatlik isikliku info jagamisel ning kuidas ära tunda „liiga head, et olla tõsi“ pakkumised. Samuti käsitletakse võõrastega suhtlemise riske ja teisi olulisi digiturvalisuse teemasid, mida aitavad kinnistada komplekti kuuluvad pildikaardid, töölehed, lauamäng ning vestluskaardid.
Raamatut on võimalik lugeda ja teisi materjale alla laadida täiesti tasuta aadressil www.suurdigiseiklus.ee. Lisaks on raamatu paberversioon saadaval Rahva Raamatus, Apollos ja Varraku raamatupoes.
Intervjuu raamatu autori Inger Klesmentiga
Miks otsustasite sellise raamatu kirjutada?
Politsei- ja piirivalveameti tellimusel läbi viidud uuringust selgus, et umbes 3. klassiks on laste jaoks täiesti tavaline, et võõrad täiskasvanud küsivad neilt (alasti)pilte ning samas saadi teada, et lasteaiaealiste laste vanemate arvates on sellistest teemadest rääkimiseks liiga vara. Järelikult on eakohasel viisil ennetustöö tegemiseks täpselt õige aeg lasteaed ja algkool, kui laste jaoks pole ohtlikud olukorrad veel normaalsus.
Et enda ja oma andmete kaitsmine internetis algab baasdigiturvalisust, otsustatigi, et õppematerjal peab käsitlema internetiturvalisuse põhitõdesid ja sinna sisse saab poetada võõrastega suhtlemise teemat. Näiteks, mis võib juhtuda, kui oled kogemata endast võõrale inimesele pildi või video saatnud ning juhised vanematele, kuidas lapse mure kuuldes reageerida võiks.
Milline on sinu hinnangul laste digipädevus praegu?
Minu isiklik lastega töötamise kogemus näitab, et osalt on nad palju teadlikumad kui näiteks seitse aastat tagasi. Tänased lapsed oskavad kirjeldada, kuidas oma algoritmi muuta ja tunnevad ära klassikalise reklaami, aga näiteks telesaadetes ja arvutimängudes sisuturudnust või näiteks YouTube’is kinni makstud videoid pruugi reklaamina tajuda.
Lapsed on ka tehisaruga niivõrd palju kokku puutunud, et oskavad multikat või filmi vaadates küsida, kas mõni tegelane või olukord on loodud tehisintellektiga või on tegu pärisinimesega. Siiski ei tunne nad seda eksimatult ära ja eks see lähe ka üha keerulisemaks.
Samas on teemasid ja ohte, mille kohta lapsel veel lasteaias ei pruugi sõnavara ega kogemust olla, kuid mis paratamatult internetimaailma sukeldudes kaasa tulevad ja millest peaks rääkima. Näiteks tuleb meeles pidada, et algoritmid soosivad üle piiri minevat, õudu, viha või õõvastust tekitava sisu levikut.
Nii võivad ka internetti alles avastavad väikesed lapsed teisi matkides või soovist laike ja kommentaare saada väga väiksest peale hakata tegema videoid, mis paari aasta pärast häbi teevad. Samast tähelepanu saamise soovist ajendatult jätavad lapsed ka oma kontod võõrastele avatuks ning satuvad suhtlema võhivõõrastega, kellest osad on lapsed, aga mitte kõik. Lapsi kutsutakse täiskasvanute poolt igapäevaselt mängukeskkondadest ära teistele platvormidele suhtlema, näiteks Discordi või Telegrami, kus pole sellisel kujul modereerimist nagu laste mängude vestlusfunktsioonides. Seal küsitakse lastelt tihtipeale juba pilte ja muud isiklikku infot.
Kõikidest ohtudest ei oskagi esimese hooga, kui laps internetis mängima hakkab, rääkida, aga ääriveeri siiski peaks. “Suur digiseiklus” annab võimaluse väga karmidel teemadel eakohasel ja lõbusal viisil täpselt nii palju ust paotada kui vaja.
Mida võiksid lapsevanemad ja lapsed raamatust kaasa võtta?
Kõige tähtsam on see, et täiskasvanu võiks lapse internetikasutusel silma peal hoida ja ideaalis ka internetimänge koos lapsega mängida. Last ei tohiks jätta üksinda internetti.
Sellepärast on ka raamatusse valitud peategelasteks laps ja täiskasvanu, et mudeldada ideaalilähedast veebikasutust. Muide, täiskasvanu, kellega laps internetti avastab, et pea olema tingimata ema või isa! Selles raamatus on näiteks onu. Tihtipeale räägivad lapsed, et nad pöörduvadki küsimuste või murede korral kas onu, tädi või vanema õe-venna poole.
Raamatu valmimise protsessi on kaasatud ka psühholoog Mirjam Lanno. Raamatus on täiskasvanutele väga oluline lehekülg, kus on kirjeldatud, mida teha, kui laps on võõra täiskasvanuga netis suhelda. Mida teha ja kuidas reageerida selles olukorras.
Aga milliseid soovitusi sul lastevanematele jagada on, et nemad saaks arendada oma laste digipädevusi?
Esimene soovitus on, et lapsevanem peaks mängima arvutimänge koos lapsega. Siiski, kolme lapse emana tean, et see pole alati nii lihtne, sest teisteks toimetusteks peab ka aega jääma! Seega peaks looma lapsega piisavalt usaldusväärse suhte, et kui midagi juhtub, saaks laps su poole pöörduda karistust kartmata.
Oluline on märkida, et Youtube Kids pole turvalisem keskkond kui tavaline Youtube. Samamoodi Roblox on küll lastele mõeldud keskkond, aga kubised pedofiilidest. Ei tasu loota, et mäng või sotsiaalmeediaplatvorm, mis on näiliselt lastele, kindlasti kaitseks neid. Mängude ja sotsiaalmeediaplatvormide eesmärk on raha teenida, ükskõik mis hinnaga.
Minu soovitus on, et lapsed võiksid olla keskkondades, mis on väga piiratud, näiteks Go3 lastenurk, Telia lastenurk, ERR-i õhtujuttude äpp ja näiteks Lasteekraan. Kui laps läheb internetti, siis see võiks olla võimalikult suur seade, et sa vähemalt silmanurgast näed, mis ekraanil toimub.
Lastele tasuks rääkida ka tehisarust nii palju, et sellega on võimalik muuta oma häält, välimust ja isegi kui tundub, et keegi saatis häälsõnumi ja see on lapse hääl, siis ei pruugi tegelikult olla.
Soovitusi turvaliseks internetikasutuseks
Raamatu autor Maria Murumaa-Mengel sõnas, et tema peamine soovitus on alati sama: räägi oma lapsega, püüa ise vähem rääkida ja rohkem kuulata. Tuleb tunda huvi lapse meediamaailma vastu ja hoida tagasi hukkamõistu. Lapsepõlved ongi erinevad, see peabki nii olema. See, mis lapsevanemale võib tunduda tilulilu (passid ekraani ja ei tee "päris" asju), on lapse jaoks oluline. Ehk on ka võimalik, et ta tõepoolest harjutab selleks eluks, mis teda ees ootab, arendab selliseid teadmisi ja oskusi, mida tulevikus tal ongi rohkem vaja.
Raamatu autor Killi Agur sõnas, et laste digiteekond algab kodust ning kõige olulisem on lapsevanema eeskuju. Kui kasutad tehnoloogiat teadlikult ja tasakaalukalt, õpib ka laps seda tegema. Hea on kokku leppida selged ekraaniaja reeglid ning hoida tasakaalu muu elu ja digitegevuste vahel. Ta lisas, et lapsega tuleks rääkida ka sellest, kuidas internetis infot hinnata ning miks ei saa kõike uskuda. Sama tähtis on turvalisus – isikuandmete kaitsmine, paroolid ja küberkiusamise teema. Tehke digiasju koos, õppige ja looge – nii tekib parem arusaam ja usaldus. Kõige olulisem on toetav suhe, avatud suhtlus ja järjepidev suunamine.
**
Materjalid valmisid Politsei- ja Piirivalveameti projekti „Laste seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langemise ennetamine veebis“ raames. Projekti kaasrahastavad Euroopa Liit ja Siseministeerium.
