Kui Ilmatsalu lasteaeda Lepatriinu sisse astuda, on üsna kiiresti aru saada, et siin ei ole tegemist lihtsalt ühe tavapärase lasteaiaga, kus päev kulgeb hommikuringist lõunauinaku ja õuemänguni. Selles majas on oma vaim, oma süsteem, oma pehme, aga samas väga teadlik rütm. Juba koridorides ja tubades ringi liikudes hakkavad silma laste tööd, läbimõeldud õpikeskkond, väärtused, tunnustused, rahupesad, ühiskasutatavad materjalid, õpetajate endi loodud süsteemid ja see tunne, et siin päriselt märgatakse.
Lepatriinu ei mõju kohana, kus lihtsalt “tehakse tööd ära”. Pigem on tunne, et siin elatakse oma lasteaeda. Seda kinnitasid ka direktor Inga Väikene ja õppejuht Liis-Marii Võik, kellega ELIISi tegevjuht Rasmus Gross veetis ühe pika hommikupooliku. Esmalt maja peal ringi käies, hiljem laua taga põhjalikumalt vesteldes.
Sellest kohtumisest sündis intervjuu, mis on mõeldud kõigile lasteaiaõpetajatele, juhtidele ja ka lapsevanematele, kes tahavad näha, kuidas üks lasteaed saab olla samal ajal nii soe, paindlik, süsteemne kui ka väga sisukas.
Kui ma siia majja sisse tulin, siis oli kohe tunne, et siin on oma kultuur. Kui te peaksite Ilmatsalu Lasteaeda Lepatriinut kirjeldama inimesele, kes ei ole siin kunagi käinud, siis milline koht see on?
Inga Väikene:
Lepatriinu lasteaed on ennekõike koht, kus on lihtsalt hea olla. See ei tähenda ainult hubast keskkonda, vaid erilist tunnet, et iga laps on oodatud ja hoitud. Siia tulles ei pea laps lihtsalt päeva “ära olema”, vaid ta saab olla tema ise – märgatud, kuulatud ja väärtustatud. Sageli ei olegi vaja suuri sõnu – hoolivus ja turvalisus on siin lihtsalt tunda.
Meie moto on, et Lepatriinu kaitsvas süles iga laps meil kasvab üles. Ja see tähendabki meie jaoks seda, et ükskõik milline laps meile tuleb, ta on omaette väärtus. Mitte nii, et kõik peavad mahtuma ühe mõõdupuu järgi ühte süsteemi. Pigem peame meie leidma lapse jaoks selle õige lähenemise, õige keskkonna, õige rühma, õiged vahendid ja meetodid, mis teda toetavad.
Liis-Marii Võik:
Minu jaoks on meie lasteaed üks kodune paik, kuhu lapsed tahavad tulla ja kus töötajad tahavad olla. Vahel tundub, justkui elaksime oma väikeses võlumaailmas, kus kurjusel, ebasõbralikkusel ja hoolimatusel pole kohta. Meil tervitatakse kõiki, naeratatakse igale vastutulijale. Me toetame üksteist, jagame üksteisele häid sõnu, märkame ja hoiame. Me oleme siin, sest me tahame olla. Meid ühendavad ühiseid väärtused ning teeme oma tööd suure hoolivuse ja südamega. Just see loobki turvalise keskkonna nii lastele kui ka täiskasvanutele ning selle erilise „meie tunde“ – et oleme üks suur lepatriinupere.
Kas teie väärtused on midagi sellist, mis on seinal kirjas, või midagi sellist, mis päriselt juhib teie igapäevast elu?
Inga Väikene:
Lepatriinus ei jää väärtused pelgalt sõnadeks seinal. Need elavad igapäevastes hetkedes – selles, kuidas lapsega räägitakse, kuidas teda kuulatakse ja kuidas keerulistes olukordades reageeritakse. Me oleme saanud Tartu Ülikooli Eetikakeskuse tunnustusi „Lasteaia Edendaja“ „Lasteaia ekspert“, „Väärtuskasvatuse lasteaed“ aga lapsed ei loe tunnustusi - nad tunnetavad väga hästi suhtumist enda ümber. Seepärast on hoolivus, paindlikkus, koostöö ja märkamine osa igapäevasest käitumisest nii laste kui ka täiskasvanute vahel.
Liis-Marii Võik:
Meie kolm põhiväärtust – hoolivus, paindlikkus ja koostöö on meie maja vundament. Ilma nendeta kukuks maja kokku. Seetõttu ei piisa vaid ilusatest sõnadest seintel - meie väärtused peegelduvad igas hetkes – alates esimesest telefonikõnest uue lapsevanemaga. Meie töö koos Ingaga on leida inimesed, kes neid samu väärtusi ka päriselt kannavad. Oleme kohanud töövestlustel inimesi, kes paberil tunduvad justkui sobivat, kuid kelle hoiakud ja mõtteviis ei haaku „meie tundega“. Just seetõttu on meie jaoks oluline mitte ainult see, mida inimene oskab, vaid ka see, milline inimene ta on. Sest lõpuks mõjutab iga täiskasvanu hoiak ja suhtumine otseselt ka seda, millises keskkonnas kasvavad meie lapsed.
Mulle jäi ka kohe silma, et siin majas jagatakse hästi palju. Materjale, mõtteid, ideid. Kust see tuleb?
Inga Väikene:
Jagamine on meie lasteaias kujunenud loomulikuks osaks koos olemisest. See ei tähenda ainult materjale, vaid ka ideid, mõtteid ja kogemusi. Õpetajad ei hoia häid lahendusi enda teada, vaid jagavad neid rõõmuga teistega. Kui kusagil rühmas midagi enam ei kasutata, siis tuuakse see ühisesse kasutusse. Kui kellelgi on hea mõte, hea mäng, hea lahendus, siis seda jagatakse teistega. Meil ei ole seda suhtumist, et see on minu asi, minu materjal, mina sulle ei anna. Selline usaldus loob tunde, et keegi ei pea üksi hakkama saama – alati on kelleltki küsida või kellelegi toetuda.
Ja need ei ole ainult asjad. Need on ka ideed. Õpetaja teeb näiteks oma rühmaga mingi hea mängu või õuevahendi ja ütlebki teistele, et võtke, kasutage. Teine õpetaja tunneb seepeale, et tal ei olegi vaja kõike nullist kodus ise välja mõelda. See on tohutu abi. Ja see jagamine on nii emotsionaalses mõttes, füüsilises mõttes kui ka professionaalses mõttes väga suur väärtus.
Liis-Marii Võik:
Kõik algab taas meie väärtustest – hoolimisest ja koostööst. Nii nagu peres jagatakse häid mõtteid ja vajalikke asju, teeme seda ka oma tööperes. Selline jagamine sünnib usaldusest – teadmisest, et oleme üksteise jaoks olemas, mitte konkurendid. Materjale ja ideid omavahel jagades hoiame kokku aega ning saame selle arvelt rohkem pühenduda sellele, mis on kõige olulisem – lastega olemisele ja nende toetamisele.
Mulle jäi ringkäigul silma ka see, kui teadlikult on teil majas erinevad ruumid loodud. Mitte ainult rühmatoad, vaid eripedagoogi ruum, logopeedi kabinet, muusikaruum, võimlemisruum, kunsti- ja meediatuba. Kui oluline see teile on?
Inga Väikene:
See on väga oluline, sest iga laps on erinev ja me tahame, et oleks erinevaid võimalusi, mitte ainult üks keskne mudel, kuhu kõik peavad ära mahtuma. Mõni väljendab end liikumises, teine kunstis, kolmas mängus või jutustamises. Meie lasteaias on loodud erinevad ruumid ja võimalused, et leida iga lapse jaoks sobivam viis, kuidas temani jõuda. Samuti arvestatakse sellega, et ka rahunemine ei tähenda alati vaikust – mõnele lapsele on hoopis liikumine see, mis aitab tasakaalu tagasi tuua.
Liis-Marii Võik:
Meie jaoks on see väga oluline, sest oleme kujundanud kogu maja – nii ruumid kui ka koridorid – läbimõeldult ja eesmärgipäraselt. Näiteks on meil pikk koridor, mille oleme kujundanud võlumetsaks. See on hubane, tulukestega kaunistatud paik, kus ka pimedal ja sombusel ajal on hea olla. Sama põhimõtet kanname edasi ka teistesse ruumidesse – kasutame hubasust loovaid detaile, näiteks soolalampe. Kuid me ei mõtle ainult sellele, et ruum oleks ilus, vaid ka sellele, kuidas see last toetab. Iga ruum pakub erinevaid võimalusi: võimlemisruumis saab ronida ja liikuda, kunstitoas luua ja katsetada. Samal ajal toetame teadlikult ka laste iseseisvust – ruumid on turvalised ja annavad lastele võimaluse tegutseda ka omal käel. Näiteks on meil selline tuba, kuhu õpetaja saab lubada väiksema grupi lapsi iseseisvalt mängima. Uksed on avatud ning läheduses on alati täiskasvanu, kes saab vajadusel märgata ja toetada.
Teil on ka eripedagoog ja logopeed oma majas. Paljudes kohtades on see ikka veel probleem. Kuidas teie seda näete?
Inga Väikene:
Eripedagoogi ja logopeedi ametikoht on lasteaias väga oluline, kuid veelgi olulisem on see inimene, kes seda rolli kannab. Ametinimetus üksi ei loo muutust – selle taga peab olema oma ala hästi tundev, teadlik ja pühendunud professionaal.
Selline spetsialist märkab lapse vajadusi varakult, oskab neid mõista ja valida sobivaid toetavaid meetodeid. Ta ei tööta ainult lapsega, vaid loob silla ka lapsevanemate, õpetajate ja vajadusel teiste spetsialistide või asutuste vahel. Just see koostöö on võtmetähtsusega, et lapse areng oleks järjepidev ja terviklik.
Hea eripedagoog või logopeed ei anna lihtsalt juhiseid, vaid toetab, selgitab ja julgustab. Ta aitab õpetajal igapäevatöös last paremini mõista ning annab vanemale kindlustunde, et tema last märgatakse ja hoitakse. Samal ajal oskab ta suhelda delikaatselt ja austavalt, sest sageli puudutavad need teemad perede jaoks väga tundlikke kohti.
Kui ametikoha taga on inimene, kes on avatud, koostöövalmis ja oma töös pädev, loob see lasteaias tugeva tugivõrgustiku. See tähendab, et laps ei jää oma raskustega üksi, vaid tema ümber on teadlikud täiskasvanud, kes tegutsevad ühiselt tema arengu ja heaolu nimel.
Liis-Marii Võik:
See on meie jaoks suur rõõm ja väga oluline väärtus, et nad meil olemas on. See annab nii meie töötajatele kui ka lapsevanematele kindlustunde, et mure või küsimuse korral on alati keegi, kelle poole pöörduda. Meie tugispetsialistidel ei ole kindlaid vastuvõtuaegu – nad on võimalusel alati olemas ning reageerivad kiiresti ja hoolivalt.
Liis-Marii, sinu enda teekond alusharidusse on ka huvitav. Kuidas sa siia jõudsid?
Liis-Marii Võik:
Jõudsin alusharidusse 2019. aastal. Enne seda töötasin koolis sotsiaalpedagoogina ning just seal sain väga selgelt aru, et tahan tegeleda ennetusega.
Nägin koolis olukordi, kus lapsed tulid esimesse klassi ja õpetaja ütles: „Palun aita mind – ma ei saa õppetööga tegeleda.“ Aga miks see nii oli?
Lapsed läksid endast välja, nad ei saanud aru, mis nende sees toimub, nad ei osanud oma tunnetega toime tulla.
Aga sellistes olukordades ei ole kiireid lahendusi. Just siis sain aru, et nende oskustega tuleb tegeleda palju varem – juba lasteaias, järjepidevalt, teadlikult ja rahulikult. Just seda ma teha tahtsingi.
Tol ajal ei olnud veel üheski Tartu lasteaias sotsiaalpedagoogi. Otsustasin ise lasteaedadesse kirjutada ja küsisin, kas keegi sooviks sotsiaalpedagoogi. Vastuseid tuli mitmeid – öeldi, et vajadus on suur, kuid ametikohta ei ole ette nähtud ning seetõttu puuduvad selleks ka vahendid.
Siis aga helistas mulle Inga ja ütles, et tema leiab selle võimaluse. Nii algaski minu teekond siin.
Inga Väikene:
See oli tol hetkel tõesti suur ja teadlik samm – mitte ainult otsus midagi muuta, vaid ka selge valik mõtteviisis. Juhi roll ongi märgata, mida päriselt vaja on, ning vajadusel luua selleks ka struktuur ja võimalused, isegi siis, kui see ei ole esialgu süsteemis ette nähtud. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas midagi on lubatud või olemas, vaid selles, kas see on vajalik. Ja kui on, siis tuleb leida viis, kuidas see teoks teha.
Eriti puudutab see laste emotsionaalset heaolu. Tunnetega toimetulek on sageli kõige keerulisem nii kodus kui lasteaias – ja kõige raskem on see just lapsele endale. Kui meil on võimalus pakkuda talle paremat mõistmist, toetavaid võtteid ja teadlikku tuge, siis on meie kohustus see tee ka luua ja hoida.
Kas võib öelda, et sealt jõudsitegi rahupesadeni?
Liis-Marii Võik:
Just nii. Kui alustasin tööd sotsiaalpedagoogina, hakkasin otsima uusi ja teadlikke viise laste eneseregulatsioonioskuste toetamiseks. Internetist otsides jõudsin rahupesade mõtteni.
Ameerikas oli neid kasutatud juba aastaid – nii kodudes, lasteaedades kui ka koolides. Proovisin leida eestikeelseid materjale, kuid neid ei olnud. Ka meie õpetajad ei olnud neist midagi kuulnud.
Rääkisin oma mõttest ühe sobitusrühma õpetajatele ja direktorile - kas võiksime seda proovida. Mõte võeti väga avatult vastu.
Nii hakkasin koguma materjale ja teadmisi rahupesade kohta ning 2019. aastal tegime Eesti esimese rahupesa, mis sai väga positiivset tagasisidet õpetajatelt.
Inga Väikene:
See sobis meile suurepäraselt, sest me oleme lahendustele orienteeritud. Oluline on ära tunda õige võimalus ja mitte öelda kohe „ei“ enne, kui pole saanud asju katsetada.
Liis-Marii Võik:
Me katsetasime, õppisime igast kogemusest ning proovisime järjest teadlikumalt ja paremini.
Ja kui nägime, et see päriselt töötab ning sellest on tuge nii lastele kui ka õpetajatele, jagasime seda kogemust teiste rühmadega ning andsime õpetajatele võimaluse luua ka oma rühma rahupesa.
Peagi võis rahupesa leida igast rühmast ning nüüdseks oleme rahupesasid oma lasteaias järjepidevalt rakendanud juba seitse aastat.
Aga mis asi rahupesa teie jaoks päriselt on? Sest paljud on seda sõna kuulnud, aga igaüks saab sellest erinevalt aru.
Liis-Marii Võik:
Rahupesa on rahulik ja turvaline koht rühmas, mis toetab lapse tunnete mõistmist ja eneseregulatsioonioskuste kujunemist. See on koht, kuhu laps saab soovi korral minna – kas üksi, sõbraga või koos täiskasvanuga –, et olla hetkeks teistest eemal ja võtta aega iseendale. Seal on erinevad rahustava mõjuga vahendid, näiteks stressipall või mürasummutavad kõrvaklapid.
On oluline vahet teha, et last ei saadeta rahupesasse, vaid talle antakse võimalus sinna minna. Rahupesa ei ole karistuskoht ega koht, kuhu laps rahunema saadetakse.
Rahupesas õpib laps täiskasvanu toel oma tundeid märkama, sõnastama ja reguleerima ning kasutab neid oskusi ajapikku üha iseseisvamalt.
Ja siin ongi see kõige olulisem koht – täiskasvanu roll. Pelgalt rahupesa loomisest rühma ei piisa, et see hakkaks oma eesmärki täitma. On vaja teadlikku täiskasvanut, kes mõistab, kuidas rahupesa kasutada.
Just sellepärast viin ma ka läbi koolitusi – et rahupesa sisu ja tegelik eesmärk ei läheks kaduma.
Inga Väikene:
Kõige olulisem ei ole koht ise, vaid täiskasvanu, kes last selles protsessis toetab. Kui ostetakse kalleid ja uhkeid vahendeid, aga täiskasvanu ise on negatiivne või tõrjuv, siis see ei toimi. See kujuneb lihtsalt ilusaks kohaks ja on raha raiskamine.
Hea lasteaed on justkui rahupesa – turvaline ja hoidev keskkond, kus laps saab olla oma tunnetega aktsepteeritud.
See on väga sügav mõte, et rahupesa algab inimesest, mitte sisustusest.
Inga Väikene:
Jah, ma usun sellesse väga. Rahupesa võimaluse kasutamine algab palju varem kui see hetk, kui laps sinna läheb. See algab sellest, kuidas õpetaja lapse hommikul vastu võtab. Kas ta ütleb “tere, me ootasime sind”, või on tal kehahoiakus ja hääles tunne, et oh, jälle sina. See on palju olulisem kui ükski padi või mullilamp, sest laps tunnetab täiskasvanu hoiakut.
Kas rahupesa tähendab siis ainult rahulikku olemist? Või võib see vahel tähendada ka liikumist, hüppamist, füüsilist tegevust?
Liis-Marii Võik:
Kindlasti võib see tähendada ka liikumist. Mõnikord vajab laps vaikust ja üksi olekut, teinekord aga hoopis liikumist. Tähtis on lapse vajadus, mitte see, et meil oleks üks lahendus kõigile. Rahupesa on üks võimalustest. Kui näeme, et laps vajab keerulisel hetkel hoopis liikumist, siis läheme temaga näiteks koridori jalutama või võimlemissaali hüppama ja ronima.
Rahupesadest on saanud teie lasteaias laiemalt tuntud teema. Teie juures käiakse, teie kogemust küsitakse, koolitustele tullakse. Kas see üllatab teid?
Liis-Marii Võik:
See teeb suurt rõõmu, et rahupesad inimesi kõnetavad – see näitab, kui suur vajadus tegelikult nende järele on. Eesti eri paigust kutsutakse külla ja soovitakse teada, kuidas rahupesa päriselt toimib. Sageli kuulen, et on ise proovitud ja pusitud, kuid puudu on jäänud teadlikust lähenemisest – et rahupesa ei muutuks lihtsalt mängukohaks. Kui teadlikkus puudub, võivad ka head ideed valesti kasutusse minna.
Mainisite ennist, et lasteaias ei saa tunnetest rääkida, kui baasvajadused on täitmata. See on hästi oluline teema. Räägime sellest pikemalt.
Inga Väikene:
See on meie jaoks üks väga oluline lähtekoht. Me ei saa oodata, et laps suudaks oma tunnetega toime tulla või midagi uut õppida, kui tema kõige esmased vajadused ei ole täidetud. Kõigepealt peab lapsel olema kõht täis ja tal peab olema turvaline olla – alles siis on tal võimalik päriselt kohal olla, õppida, areneda ja ka oma tundeid mõista.
Tänapäeval on söömine lasteaias omaette väljakutse. On lapsi, kes ei saa teatud toite süüa, neid, kes ei taha, ja neid, kellel on varasemad ebameeldivad kogemused või tõrge. Meie jaoks ei ole lahendus see, et „kui ei söö, siis ei söö“. Me püüame alati leida viisi, kuidas laps siiski söönuks saaks – vahel tähendab see paindlikkust, teistsugust lähenemist või lihtsalt rohkem aega.
Liis-Marii Võik:
Näiteks mõnele helitundlikumale lapsele võib olla raske teistega koos söögisaalis söömine, siis me leiame võimaluse, et ta saaks rühmas süüa või nt minna söögisaali mürasummutavate kõrvaklappidega.
Inga Väikene:
Kui laps vajab kauem söömiseks aega, siis tal see aeg ka on – abiõpetaja jääb tema juurde, toetab ja on olemas. Päevakava on küll oluline, aga see ei tohi tulla lapse heaolu arvelt. Meie jaoks on tähtis, et laps saaks rahulikult süüa ja tunneks end hoituna, sest just sellest algab kõik muu.
Te ütlesite ennist ühe väga huvitava lause: lasteaeda ei saa hiljaks jääda.
Inga Väikene:
Usume väga sellesse, et lasteaed ei ole koht kiirustamiseks. Me ei kiirusta last tagant ega loo pinget. Kuigi päev lõpeb kindlal ajal, ei pea hommik algama ajasurves. Laps ei jää lasteaeda hiljaks – ta tuleb just siis, kui ta on valmis tulema.
Meie jaoks on oluline, et päev algaks rahulikult ja turvaliselt. Kui laps saab tulla hea tundega, ilma kiirustamise ja ärevuseta, loob see aluse kogu päevale – nii õppimisele, mängule kui ka enesetundele.
Seepärast palume ka peredel tulla lasteaeda rahulikult, mitte kiirustades. Kui on vaja, siis me arvestame – hoiame söögi, kohandame päeva. Meie soov on, et lasteaed oleks paik, kuhu tullakse rahulikult, kus on aega kohale jõuda, olla, mõelda, mängida ja areneda omas tempos.
Liis-Marii Võik:
Üks kaheaastane poiss tuli hiljaaegu minu juurde ja ütles hästi tõsiselt: „Tead, ma jäin täna lasteaeda hiljaks.“ Ma kükitasin tema juurde ja ütlesin: „Meie lasteaias ei jää sa kunagi hiljaks. Igaüks tuleb nii, nagu talle sobib.” See on lapse jaoks tegelikult väga oluline sõnum – et ta ei pea juba hommikul tundma, nagu oleks ta midagi valesti teinud.
Teine näide ühest hommikust: laps ei olnud lasteaeda tulles valmis kohe rühmaga liituma, vaid suundus koridoris asuvasse rahupessa. Abiõpetaja märkas seda, läks lapse juurde ja istus tema kõrvale. Ta võttis teadlikult aja, et olla lapse jaoks olemas ja toetada tema tundeid.
Rääkisite ka sellest, et peate meeles puuduvaid lapsi ja räägite nendest. Kuidas see käib?
Inga Väikene:
Kuidas laps teab, et temast hoolitakse? Üks lihtne, aga väga sügav viis on see, kuidas hommikuringis märgatakse puudujaid – saadetakse kalli, lehvitus või pai. See õpetab lapsi märkama mitte ainult neid, kes kohal on, vaid ka neid, kes täna lasteaias ei saa olla. Kui laps on seda korduvalt kogenud ja ka ise harjutanud, saab ta aru, et hoolivus ei piirdu ainult kohalolijatega – ka kodus olles tunneb ta, et teised mõtlevad temale ja saadavad tervitusi.
See loob lapsele tugeva tunde, et ta kuulub siia isegi siis, kui teda täna ei ole. Ta ei kao ära, teda on väärtustatud ka siis, kui ta kohal ei ole. Just see pidev tähelepanu ja hoolivus aitab lapsel tunda end turvaliselt, hoituna ja osana kogukonnast.
Liis-Marii Võik:
Õpetajad kirjutavad selle ka Eliisi päevakirjeldusse. See teeb selle kogemuse nähtavaks ka vanemale.
Teil on majas ka laste nõukogu ja palju seda mõtteviisi, et laps saab ise rääkida. Mitte ainult vastata täiskasvanu küsimustele, vaid päriselt rääkida. Kuidas see toimib?
Inga Väikene:
Lapsed teevad oma projektidest ettekandeid, jagades teistega oma kogemusi ja huvisid ja seda, mida nad on õppinud, kogenud. Selline tegevus arendab eneseväljendust, suhtlemisoskust ning õpetab kuulama ka kaaslasi. Samuti toetab eneseusku ja tunnet, et nende arvamus loeb.
Meie laste nõukogu „Rõõmsad Lepatriinud“ ei ole pelgalt formaalsus. Kui laps ütleb, et tahab midagi ette võtta, ei saa seda kunagi valeks pidada. See ei tähenda, et kõik soovid täidetakse sõna-sõnalt, kuid lapse mõte on tähtis ja sellega arvestatakse. Kõik need tegevused annavad lastele tunde, et nende töö ja ideed on olulised, ning aitab neil mõista, kuidas oma mõtteid ja teadmisi teistele edasi anda.
Liis-Marii Võik:
Näiteks said lapsed laste nõukogus pakkuda välja, mis tegevusi sooviksid nad lasteaia sünnipäeval teha ning mitmest esitlusest kõlas selline mõte, mille peale me, täiskasvanud poleks tulnudki - pimeduse ja õuduste tuba. Ja arvake, mis oli kõige populaarsem tegevus sünnipäeva hommikul?
Räägime projektidest. Teie majas on palju sellist tunnet, et projektid ei sünni lihtsalt teema pärast, vaid päriselt laste huvist. Kas teie ise nimetate seda projektõppeks?
Inga Väikene:
Meil on lapse huvist lähtuv õpe. Projektid kasvavad laste huvist ja kulgevad omas tempos. Neid ei kiirustata ega suruta raamidesse. Mõni teema kestab kauem, mõni vähem, kuid oluline on protsess ise – kogemine, avastamine ja õppimine läbi tegevuse. See õpetab ka kannatlikkust ja süvenemist. Meie lasteaias ei kiirustata ka õpetajad. Me võtame neilt maha surve, et kohe peab algama uus projekt. Õpetaja teeb ju iga päev juba nii palju olulist tööd, mistõttu ei pea iga tegevus kandma suurt silti „projekt“. Oluline on lastel ja õpetajal olla protsessis rahulikult kohal ning anda tegevustele aega areneda omas tempos.
Kas te saate tuua mõne konkreetse näite, mis hästi iseloomustab seda, kuidas üks projekt teil päriselt kasvab.
Inga Väikene:
Kohe tuleb meelde projekt “Härra ja proua kartul”. See ei olnud lihtsalt nii, et täna räägime kartulist ja homme on kõik läbi. Lapsed kasvatasid kartulit, vahepeal tuli õppida kannatlikkust ja aru saada, et tulemused ei tule kohe. Lõpuks sündis kogu sellest protsessist terve kartulipidu: lapsed kaunistasid laua, kirjutasid külalistele sildid, mõtlesid välja mängud. Nad valmistasid ise kartulipannkooke ja kartulisalatit. See ongi see, mis mulle kõige rohkem meeldib – teema ei jää ainult teadmise tasandile, vaid läbib mitut protsessi ja jõuab kogemuseni.
Liis-Marii:
Üks meeldejääv projekt oli vee teemaline. Lapsed uurisid erinevaid kalaliike, tegid esitlusi ja jagasid oma teadmisi kaaslastega. Nad külastasid muuseume ja osalesid mitmetel õppekäikudel, et kalade elu ja keskkonda paremini mõista. Kuna lasteaia lähedal on järv, mindi ka ise kalale ja püüti lausa kolm kala! Lasteaias uuriti kalasid ning seejärel küpsetati ja söödi ära.
Rasmus Gross:
Tänapäeval on laste ja tegelikult ka täiskasvanute maailmas palju seda tunnet, et kui kohe ei tule, siis jätan pooleli ja võtan järgmise asja. Aga siin te just õpetate, et natuke võib ka oodata, natuke võib pingutada, natuke võib ette mõelda.
Inga Väikene:
Sarnane kogemus oli isadepäevaga. Kevadel otsustati, et sügisel võiks isadele olla tähenduslik kingitus – mitte midagi riiulist võetud, vaid päriselt oma kätega tehtud. Kevadel pandi nurmenukud kasvama, lapsed kastsid ja rohisid, korjasid ja kuivasid lilled, valmistasid kotikesed. Sügisel said isad kingiks tee, mille taga oli terve pikk protsess.
Sellised projektid õpetavad ette mõtlema ja planeerima – natuke nagu vanarahva tarkus: kui tahad talvel süüa saada, pead kevadel tegutsema. See protsess ja tunnetus on lapse jaoks hindamatu kogemus.
Rasmus Gross:
Ja ausalt öeldes teeb see kingituse ka hoopis väärtuslikumaks. Pool aastat kasvanud mõte ja töö on midagi muud kui poest ostetud asi.
Maalasteaia teema tuli meil mitu korda jutuks. Mis on teie jaoks maalasteaia kõige suurem tugevus?
Inga Väikene:
Ilmatsalu Lasteaed Lepatriinu on Tartu linna lasteaed, mis asub maakeskkonnas ja selle kõige suuremaks väärtuseks on looduse lähedus ja tugev kogukonnatunne. Lapsed saavad siin kogeda päris elu – jälgida, kuidas midagi kasvab, kuidas inimesed tegutsevad ja kuidas loodus toimib. See loob sügava sideme ümbritseva maailmaga ning õpetab märkama ja hoolima.
Keskkond ei tähenda ainult rohkem muru või ruumi – loodus on siin elav osa lasteaiast. Lasteaias on järv, luiged, metsatukad, õueala, kogukonna peenramaad, võimalus liikuda, ronida ja õues õppida. Kõik see on loomulik osa laste igapäevast, mitte lihtsalt lisand.
Näiteks kogukonna aiamaa, kus kohalikud inimesed kasvatavad oma peenraid, annab lastele võimaluse jalutada, küsida, aidata. Tekib tugev tunne, et kõik lapsed on natuke nagu meie omad. Siin öeldakse tänaval tere, ja see kogukonnatunne on lasteaias tõeliselt tajutav.
Te rääkisite ka onnidest ja sellest, et isegi lõhutud onn võib saada õppetunniks?
Inga Väikene:
Jah, lapsed ehitavad nt. jääst kindlust ja metsatukkades onne, ja vahel juhtub, et keegi on selle ära lõhkunud või sinna prügi visanud. Loomulikult on see lastele kurb kogemus, aga samas annab see suurepärase võimaluse õppimiseks.
Saame rääkida: mis tunne sul tekib, kui oled palju vaeva näinud ja keegi rikub selle ära. Kuidas austada teiste panust? Sellised olukorrad aitavad lastel kujundada empaatiat. Lasteaias kogetakse selliseid tundeid pidevalt, ning meie ülesanne on aidata neid peegeldada, analüüsida ja sõnastada, et laps saaks sellest kogemusest õppida.
Kuidas te ise tajute kogukonna rolli lasteaias?
Inga Väikene:
Kogukonna sidusus Lepatriinu lasteaias on tõeliselt tugev. Mina ise olen siin lasteaias käinud, minu lapsed on siin käinud ja ka minu lapselaps. Olen töötanud siin majas muusikaõpetajana, olnud õppejuht ning tänaseks olen 10. aastat juhtinud Ilmatsalu Lasteaed Lepatriinu lasteaeda – see kõik teeb sellest minu jaoks tõelise kogukonna lasteaiast. Praegu käib siin lapsi, kelle vanemad käisid kunagi minu muusikatunnis. See järjepidevus on eriline ja annab lasteaiale sügava meie tunde – see ei ole anonüümne asutus, vaid koht, kus põlvkonnad kohtuvad ja kus igaüks kuulub kogukonda.
Räägime ELIISist ka. Teie puhul jäi mulle tunne, et see ei ole lihtsalt süsteem, mida peab kasutama, vaid päriselt töövahend. Miks?
Inga Väikene:
ELIIS aitab luua selge ja ühise infovälja nii lasteaia sees kui ka lapsevanematega. Me kasutame ELIISi teadlikult ja aktiivselt, et oluline info oleks kõigile kättesaadav ning arusaadav. Õpetajad annavad lastele iga nädal vähemalt ühe korra individuaalse tagasiside. Tugispetsialistid annavad lastevanematele tegevuste tagasiside. See on meie jaoks väga oluline, sest muudab suhtluse läbipaistvaks, järjepidevaks ja sisukaks.
Kas ELIIS muudab ka seda, kuidas vanem lapse päevast teada saab?
Inga Väikene:
Näiteks sündmuste kalender annab vanematele varakult ülevaate sellest, mis on tulemas. Meie jaoks on tähtis, et vanem ei peaks tegema otsuseid teadmatuses – et ei juhtuks nii, et laps jääb eemale lihtsalt seetõttu, et oluline info ei jõudnud õigel ajal kohale. Kogu info liigub läbi ELIISi. See loob kindlustunde nii vanematele kui ka õpetajatele ning lihtsustab igapäevast korraldust märgatavalt. Samal ajal aitab see vanemal paremini mõista oma lapse päeva ja olla sellega rohkem kaasas, mis rikastab ka koduseid vestlusi.
Liis-Marii Võik:
Jah, see aitab minna pealiskaudsest “hästi läks” vastusest palju kaugemale. Meil on kokkulepe, et õpetajad teevad põhjalikud päevakirjeldused valdkondade kaupa lõunaks, nii et vanemal on võimalus nendega enne lapsele järgi tulekut tutvuda. Lapsel lähevad silmad särama, kui ta tajub, et vanem juba teab midagi tema päevast. Siis tekib päris vestlus. Ja see aitab ka teadmisi kinnistada. Kui laps räägib veel korra õhtul läbi, mida ta tegi, siis see ei ole lihtsalt jutustamine, vaid ka õppimise jätk.
Räägime nüüd sinu tööst, Liis-Marii. Õppejuhi töö tundub paljude jaoks natuke salapärane. Mida teeb õppejuht tegelikult?”
Liis-Marii Võik:
Mulle meeldib öelda, et õppejuht on nagu Hunt Kriimsilm – mind on natuke igal pool. Aga eelkõige on minu töö panna inimeste silmad särama. Minu roll on toetada, märgata ja luua võimalusi – et õpetajatel oleks hea teha oma tööd ning lastel hea olla ja kasvada. Selle sisse mahub palju erinevat: maja arendamine, projektid, koolitused, uute ideede otsimine ning vahel ka lihtsalt olemas olemine õigel hetkel. Suur osa sellest tööst on tegelikult nähtamatu, aga just see loobki tunde, et kõik toimib.
Kuidas te Lepatriinus õpetajaid hoiate?
Inga Väikene:
Usun, et rahulik ja hooliv õhkkond algab täiskasvanutest. Kui töötaja tunneb, et ta on märgatud ja hoitud, sünnib ka sisemine motivatsioon. Meil ei ole formaalset motivatsioonisüsteemi – meie motivatsioon on kuuluvustunne ja teadmine, et igaühe panus on oluline. Juhi roll ei ole ainult otsustada, vaid ka hoida, märgata ja tunnustada. Õpetajaid nähakse tervikuna – mitte ainult ametis, vaid inimestena oma tugevuste ja huvidega. See loob ühtsustunde ja toetava töökeskkonna. Suurim väljakutse on hoida tasakaalu muutuste ja stabiilsuse vahel. Meie maja naised teavad, et otsuste keskmes on alati laps – tema heaolu, areng ja turvalisus – ning et iga muudatus on suunatud sellele, et kvaliteet ei kannataks. Just sellistes keerulistes hetkedes kujuneb välja organisatsiooni tegelik väärtuskultuur ja juhi usaldusväärsus.
Liis-Marii Võik:
Õpetajaid hoiame ka nii, et märkame nende tugevusi, väärtustame neid ja loome võimalusi neid teistega jagada. Ja nii sünnivad meil näiteks “õpimampsud” – kogemuse vahetamise lõunad. Näiteks on meil olnud kaartide meisterdamise, sushi tegemise ja Canva töötuba. Nii saab iga inimene panustada oma moel, mitte ainult ametijuhendi piires.
Inga Väikene:
Ja see loob hästi tugeva tunde, et me oleme koos. Mitte ainult professionaalselt, vaid ka inimestena.
Kas ka see on osa teie väärtustest, et töötaja oleks siin inimesena hoitud?
Inga Väikene:
Absoluutselt on see osa meie väärtustest. Kui me tahame, et laps tunneks end lasteaias hästi ja turvaliselt, peab ka töötajal olema hea olla. See on omavahel väga tihedalt seotud – hoitud ja väärtustatud täiskasvanu suudab ka last paremini märgata ja toetada.
Usun, et ühe hea lasteaia alus ongi see, et inimesed tahavad siin olla. Kui töötaja tunneb, et teda hinnatakse inimesena, mitte ainult rolli kaudu, siis loob see keskkonna, kus on hea kasvada nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Teie maja peal ringi liikudes jääb mulle tunne, et siin on väga palju elu. Nii palju ruume, süsteeme, tähendusi. Aga mis on teie enda jaoks see kõige olulisem asi, mida iga hinna eest hoida tahate?”
Inga Väikene:
Kõige olulisem on hoida seda tunnet, et siin on hea olla. Et säiliks hoolivus, paindlikkus ja märkamine – need nähtamatud, kuid kõige väärtuslikumad asjad.
Liis-Marii Võik:
Et suudaksime hoida meie-tunnet ja samal ajal otsime viise, kuidas seda veelgi teadlikumalt hoida ja kasvatada.
Kui te peaksite ühe-kahe lausega ütlema, mis teeb Lepatriinu eriliseks, siis mida te vastaksite?”
Inga Väikene:
See on koht, kus iga laps saab kasvada hoitud ja väärtustatuna. Laste rõõm ja turvatunne loovad keskkonna, kus ka täiskasvanutel on hea olla. See on lasteaed, kuhu tullakse rõõmuga – ja see ongi suurim väärtus.
Liis-Marii Võik:
Seda on tegelikult raske sõnadega kirjeldada – see on see meie-tunne ja õhkkond, kus on päriselt tunda hoolimist ja iga lapsega arvestamist. Ja et seda mõista, peab seda ise kogema – selleks tuleb meile külla tulla.
Lõppsõna
Ilmatsalu lasteaed Lepatriinu lugu ei ole ainult lugu ühest majast, rahupesadest või ilusast õuealast. See on lugu sellest, kuidas lasteaia kultuur sünnib igapäevastes hetkedes: sellest, kuidas last hommikul vastu võetakse, kuidas meeskond omavahel jagab, kuidas märgatakse lapse vajadusi, kuidas juhtkonna töö hoiab tervikut koos, kuidas ideedele antakse aega küpseda ning kuidas iga laps on märgatud.
Võib-olla võtab selle maja kõige paremini kokku üks lause, mis intervjuu jooksul kõlama jäi: terve maja peaks olema rahupesa, mitte ainult üks koht.
Üleskutse kõigile lasteaedadele: Liis-Mariid saab kutsuda iga lasteaed ka endale külla. Liis-Marii (või Liisu nagu kollegid teda kutsuvad) koolitab ja räägib lähemalt, kuidas võiks rahupesasid luua ning mis on nende sügavam eesmärk.
