BLUNK toob lapsed tagasi sinna, kus õppimine on kõige loomulikum – õue. Ekraanid, kiirustav argipäev ja “autost tuppa, toast autosse” rütm on muutnud seda, kui palju lapsed loodust päriselt kogevad. Samal ajal on just looduses olemas rahu, rutiin, avastamisrõõm ja see lihtne “ma märkasin” tunne, mida ükski tööleht ei asenda.
Selles ELIISi blogi intervjuus räägib Margus Kägu, ettevõtte BLUNK eestvedaja ja BLUNKi loodusringide looja, miks ta peab oluliseks, et poisid ja tüdrukud tegutseksid rohkem koos, miks õuesõpe ei ole ainult “ilus ilmaga väljas käimine”, ning kuidas saab loodusringi käivitada nii Tallinna kesklinnas kui ka väiksemas kohas üle Eesti. Juttu tuleb ka turvalisusest, juhendajate valikust, lasteasutuste koostööst ja sellest, milline näeb päriselt välja üks 45-minutiline BLUNKi huviring algusest lõpuni.
Kui oled lasteaia juht, õppejuht või õpetaja, kes otsib praktilist viisi, kuidas õuesõpet ja keskkonnateadlikkust oma majas tugevdada, või lapsevanem, kes tahab lapsele suuremat sidet loodusega, siis see vestlus annab väga konkreetse pildi: mida BLUNK teeb, miks see töötab ja kuidas sellega alustada.
Kuidas BLUNK üldse sündis? Mis oli algne “valukoht” või ajend?
Margus Kägu:
BLUNKi eellugu algas tegelikult üsna lihtsast elusituatsioonist. Kaks noort ema olid lastega kodus ja nagu kodus olles ikka, hakkasid arutama ideid. Nii tekkis mõte teha väikestele lastele praktilisi tooteid: näiteks vankrikilesid ja muud sellist, mis päriselt aitab igapäevaelus.
Mina olin ühe selle perega lähedane ning mõtlesin palju kaasa ja aitasin. Nii kujunes ka nimi: idee oli, et see oleks midagi, mis on mõeldud nii poistele kui tüdrukutele. Inglise keeles “ blue” ja “pink” ning sellest kokku BLUNK.
Hiljem, kui meie enda lapsed kasvasid ja ma hakkasin rohkem jälgima, mis toimub lasteaias ja koolis, hakkas mulle järjest rohkem silma, kui eraldi maailmades poisid ja tüdrukud tihti tegutsevad. Poisid jalgpallis, tüdrukud tantsus ja koos tegevusi on vähe. Siis hakkasin mõtlema, mis oleks selline ühine asi, mis päriselt ühendab. Nii jõudsime õuesõppe ja looduse juurde. see on kõigile, mitte “poiste” või “tüdrukute” teema.
Sealt kasvas edasi ka “Siilike BLUNK” tegelaskuju: tegin koostööd kunstnikuga ja nii sündis siilike, kelle ümber see idee hakkas veel paremini elama. BLUNKi mõte ongi lihtne: luua tegevusi ja sisu, mis ühendab lapsi, et soopõhine eraldumine ei süveneks juba varakult.
Sa oled ka õpetaja. Kas sinu meelest jõuavad lapsed kooli juba “polariseeritult”?
Margus Kägu:
See on lai teema ja ma arvan, et sellel on mitu põhjust. Ühest küljest on mingil määral loomulik, et sarnaste huvidega lapsed tõmbuvad kokku. Mingis vanuses tundubki, et “mul pole temaga midagi ühist”.
Aga teisest küljest teeb selle lõhe suuremaks ka see, kuidas täiskasvanud, sageli täiesti märkamatult, räägivad ja korraldavad. Nii kodus kui ka lasteasutustes käib pidev “poisid ja tüdrukud” eristamine. Mitte pahatahtlikult, vaid harjumusest: poiste mängud siin, tüdrukute mängud seal; “poisid nüüd sinna”, “tüdrukud nüüd sinna”. See aitab lahknemisele kaasa.
Ma olen näinud ka päris teravalt, et sellest võib kasvada päris tugev vastandumine: tüdruk “vihkab poisse” või poiss “vihkab tüdrukuid” ja mitte sellepärast, et nad oleks halvad, vaid sest kogemus ongi, et “me ei mängi koos” ja “meid kogu aeg lahterdatakse”. Mõnel lapsel tekib isegi ebaõigluse tunne, näiteks miks kellelgi on mingi eelis või “miks tema saab nii”.
Lisaks on lasteasutustes paratamatult see taust, et väikeste lastega töötavad enamasti naised. See ei ole etteheide, vaid reaalsus ja see võib mõjutada seda, kuidas osad poisid suhestuvad ja kuidas nad ennast tajuvad. See omakorda seostub laiemalt küsimusega: mis saab Eesti haridusest ja poiste arengust üldisemalt.
Kas BLUNKi tegevustes osalemine võiks sinu meelest seda lõhet vähendada, kui laps kooli jõuab?
Margus Kägu:
Minu idee ja eesmärk on küll see, et kui laps saab varakult kogemuse, et koos tegutsemine on normaalne, siis ei teki nii tugevat “meie” ja “nemad” tunnet. Õuesõpe ja loodus annavad selleks väga hea raami. Need tegevused kutsuvad lapsi päriselt koostööd tegema, mitte eraldi tegutsema.
Kas sinu arvates aitaks, kui lasteaedades ja koolides töötaks rohkem mehi?
Margus Kägu:
Ma arvan küll, et see aitaks. Praegu on tekkinud üsna kunstlik olukord: laps käib iga päev lasteaias või algklassides ja ei näe seal peaaegu ühtegi meest. Ja kui ta kasvab lisaks kodus, kus läheduses ei ole täiskasvanud meesterahvast, siis see kujundabki tema kogemust, milline “täiskasvanu maailm” üldse on.
Ma olen ise olnud meesõpetaja ja juhendajana väikeste lastega tegutsenud ning näen, et lapsed harjuvad sellega väga loomulikult. Sageli on mul olnud ka lihtsam teatud poisterühmadega “jääd murda” eriti seal, kus on alguses tõrksust koos tegutseda. Aga üldiselt: lapsed mängivad ja tegutsevad hea meelega koos siis, kui me võtame ära need kunstlikud tõkked ja sildistamised.
Teie siilike on väga tugev ja meeldejääv karakter. Miks just siil – miks mitte näiteks orav või rebane?
Margus Kägu:
Siil on meil väga teadlik valik ja päriselt läbi mõeldud. Üks oluline põhjus on see, et siil on sooneutraalne tegelane. Tihti inimesed ei saagi aru, kas ta on “emane” või “isane”. See on hea, sest ta sobib ühtemoodi nii poistele kui tüdrukutele ja ei tekita automaatselt tunnet, et “see tegelane on rohkem tüdrukutele” või “rohkem poistele”.
Teine põhjus: siil on meie looduses väga eriline ja samas tuttav loom. Ta ei ole nagu hunt, keda võib inimene terve elu metsas käia ja mitte kunagi näha. Siili võib kohata koduhoovis või lasteaia aias. Ta on justkui “peaaegu koduloom”, aga tegelikult metsloom. Ta on lähedal, ja seetõttu sobib suurepäraselt looduse tutvustamiseks.
Eesti pärimuses on siil ka müstiline ja nutikas tegelane. Ta on lahe karakter, kelles on korraga nii tarkust kui omapära. Lisaks on siil natuke nagu looduse indikaator: kui siilidel läheb halvasti (näiteks ei saa teha talveund või nende elupaigad kaovad), siis see näitab, et looduses on midagi paigast ära. Kui siil on su hoovis olemas, siis üldiselt tähendab see, et keskkond on päris heas seisus.
Meie pikem unistus ongi, et siilike hakkab tegutsema Eesti ja põhjamaade looduses, tutvustab lastele kohalikku keskkonda ja aitab märgata, mis looduses päriselt toimub.
Te olete rõhutanud, et BLUNK ei ole huvikool, vaid huvitegevuse pakkuja. Mis vahe sellel sinu jaoks sisuliselt on ja kas see erisus on oluline?
Margus Kägu:
See erisus on tegelikult päris oluline. Huvikool tähendab juba üsna kindlat süsteemi: õppekavad, nõukogud, koolitusload, regulatsioonid, bürokraatia ja sageli ka tunnistused ning formaalsed õpiväljundid.
Meie jaoks ei ole kõige olulisem, millised faktiteadmised või konkreetsed oskused laps “täpselt ära õpib”. Meie eesmärk on, et lapsel tekiks ja püsiks soe suhe looduse ja keskkonnaga, et tal oleks huvi uurida, küsida, avastada ja hoida. Inimesel on see uudishimu tegelikult loomupäraselt olemas ja huvitegevus toetab seda väga hästi.
Huvitegevuse formaat sobib meile ka seetõttu, et see on paindlikum ja vähem bürokraatlik. See on paljuski kokkulepe meie ja lapsevanema vahel: kui vanem näeb, et see sobib, siis teeme koos ühist asja. See ei tähenda, et kvaliteet oleks madalam. Meil on oma nišš, pädevad juhendajad ja sisuline tase on paigas.
On küll surve standardiseerimise suunas (et kõik oleks “nagu huvikool”), aga seni on õnneks võimalik tegutseda nii, nagu me teeme. Mõnes mõttes on miinus see, et lapsevanemad ei saa alati huvikooli formaadis maksusoodustusi (nt koolituskulu deklareerimisel), aga see on juba rohkem “vormi” küsimus.
Teie loodusringid toimuvad aasta ringi ja valdavalt õues. Aga mis saab siis, kui ilm on päriselt halb. Sajav vihma, lörtsi, puhub kõva tuul? Kus teil “piir” jookseb?
Margus Kägu:
See on väga hea küsimus. Klassikaline tõdemus on see, et pole halba ilma – on kehv varustus. Põhimõtteliselt on võimalik toimetada väga erinevate ilmadega, kui laps on õigesti riides ja juhendaja oskab tegevust kohandada.
Meil on siiski üks selge tervisepiir: me ei tee loodusringi õues siis, kui tajutav õhutemperatuur (koos tuulemõjuga) on alla –10°C. Sellisel juhul pole see enam mõistlik ega tervislik.
Kõik muu nagu vihm, tuul, lumi ja lörts on üldiselt hallatavad. Paljud lasteasutused on oma õuealasid väga nutikalt lahendanud: on väliklassid, varjualused, tuule- ja vihmavarjud, kuhu saab tegevuse viia. Ja tegelikult on ka riietumine ise üks oluline õpikoht: laps õpib, kuidas õues olla nii, et on soe ja mugav.
Mulle tundub, et vahel võtavad lapsed üle täiskasvanute mugavuse, et “oi, paha ilm, parem oleks toas”. Aga lapse jaoks on väga väärtuslik kogemus, et õues saab olla ka siis, kui on märg, tuuline või sombune: joosta, mütata, avastada. Koolilapsed ju käivad ka iga ilmaga koolis, liiguvad ja toimetavad. Küsimus on pigem riietuses ja harjumuses.
Kui palju sõltub õuesõppe kvaliteet juhendajast? Kuidas te tagate, et juhendaja oskab väikeste lastega päriselt “õues õppida” teha?
Margus Kägu:
See on tegelikult üks kõige olulisemaid asju. Kui me juhendajaid juurde võtame, siis me veendume, et tal oleks olemas oskus ja kogemus väikeste lastega tegutsemiseks. See ei ole “tuumafüüsika”, aga ilma kogemuseta võib õuesõpe jääda kas liiga teoreetiliseks või vastupidi – lihtsalt “oleme õues”, ilma sisuta.
Meie lähenemine on pigem see, et me ei hakka tuupima teooriat, vaid loome õppimise olukorras, kus laps saab ise kogeda. Näiteks: lasteaihoovis on kuusk ja mõni teine puu, siis sellest juba piisab. Me katsume, vaatame, võrdleme, räägime:
miks ühel puul on okkad ja teisel lehed,
kuhu lehed talvel kaovad ja millal nad tagasi tulevad,
kuidas aastaajad vahelduvad ja mis seda mõjutab.
See “looduse rütmi” tunnetamine ja järjestuste märkamine ongi oluline. Laps hakkab tajuma, et muutused ei toimu “plõks”, vaid põhjusega. Täiskasvanule tundub see elementaarne, aga lapse jaoks on see täiesti uus teadmine, mis vajab kogemust.
Ja see kogemus sünnib kõige paremini õues: märkamine, lõhnad, helid, puudutamine. Mina saan näiteks kevade tulekust aru juba lõhnast, et “midagi on õhus”. Tänapäeva lastel kipub aga olema “autost tuppa, toast autosse”. Õuesõpe aitab seda mustrit murda: et laps päriselt näeb, tunneb, märkab ja proovib.
Teie tegevused toetavad looduse ja aastaaegade märkamist, mis on ka alushariduse õppekavas sees. Kas olete pidanud vahel lasteaiale või lapsevanemale “tõestama”, et see annab lisaväärtust ega dubleeri nende tööd?
Margus Kägu:
Jah, see on päris põnev teema ja sõltub palju sellest, kuidas konkreetne lasteasutus oma asju korraldab. Mina ise usun ja meie kogukond usub, et häid teadmisi ja häid tundeid looduse ning keskkonna suhtes ei saa kunagi olla liiga palju.
Aga vahel on tõesti nii, et lasteasutus ütleb: “Meil on niigi palju asju, me tegeleme loodusega küll, meil pole eraldi loodusringi vaja.” Mõnikord otsustatakse justkui laste ja lapsevanemate eest ära, et “meil on siin piisavalt”.
Siis ma selgitan tavaliselt, et lisaks sellele, et teema on loodus, on see ka väärtuskasvatus ja sotsiaalne mõõde: segarühmad, uued seltskonnad, erinevad vanused või rühmad koos. Huvitegevuse mõte ongi, et laps saab oma huvi veel juurde kasvatada.
Me ei ütle kunagi, et lasteasutus teeb midagi valesti. Pigem on küsimus selles, et miks takistada lisavõimalust, kui see toetab last loomulikul moel. Mitmekesisuses peitub võlu, nii looduses kui ka lapse haridusteel.
Kas sul on näiteid, kuidas BLUNKi loodusring on lapse huvi päriselt käivitanud või süvendanud?
Margus Kägu:
Jah, mul on väga soe tunne, kui lapsevanem ütleb: “Minu lapsele see nii istub,” ja laps räägib kodus, et ta tahab näiteks looduse uurijaks saada.
Olen näinud ka seda, et lapsed hakkavad rohkem ise õue minema ja koduhoovis asju otsima: “ma kuulsin loodusringis sellest ja ma tahan nüüd ise üles leida.” See initsiatiiv ongi üks suurimaid väärtusi.
Ja mõned lapsed, kellega me alustasime üle kuue aasta tagasi, on juba lasteaiast kooli jõudnud. Tagasiside on olnud, et neil on loodusõpetuses koolis tihti lihtsam, sest neil on eelhäälestus, et loodus on lahe. Kui huvi on olemas, siis teksti ja ülesannete “tuupimine” ei ole enam nii vastumeelne.
Lapsevanemad võivad mõelda: lõkke tegemine, putukad, tööriistad, palju liikumist, jne. Kuidas te turvalisuse tagate? Kas teil on reeglid ja protsessid (nt allergiad, erivajadused, riskitegevused)?
Margus Kägu:
Me oleme võtnud üle palju tavapraktikaid lasteaiast ja koolist. Kõige olulisem on, et täiskasvanu, kes lastega on, oleks pädev ja sobiv, sest me ei lase lastega tegelema inimest, kes selleks ei sobi. Kui juhendaja sobib, siis ta teab ka, kuidas käituda õnnetuse või erakorralise olukorra korral.
Kui ring toimub lasteasutuse lähedal või nende territooriumil, siis me tegutseme lasteasutuse protseduuride järgi. Meil on olemas kontaktid (õpetaja/õppealajuhataja/vastutaja), kelle poole vajadusel pöörduda. Kui on vaja, siis loomulikult 112 ja edasi tavapärane tegutsemine.
Allergiate ja muu olulise info osas: me kogume selle info enne, kui laps ringis osaleb. Lapsevanemal on võimalik registreerimisel anda teada, mis on oluline. Me ei saa ega taha nõuda “kõike”, aga see toimib vastastikuse usalduse põhimõttel: vanem vastutab, et kriitiline info oleks edastatud, ja meie tagame turvalise, mõistliku korralduse.
Meil on juhendajatel kaasas ka esmaabi baastasemed: plaastrid, sidemed ja muu, et esimesed asjad ära teha. Ja looduses on üks oluline mõttekoht: paradoksaalselt on tihti ohtlikumad tehislikud teravad nurgad ja objektid, mitte loodus ise. Loodus on meie loomulik keskkond ja kui laps vahel kukub ja saab väikse kriimu, siis seegi on osa kogemusest, millele reageeritakse rahulikult ja professionaalselt.
Millist tagasisidet olete seni saanud? Kas miski on pannud teid oma tegevust muutma?
Margus Kägu:
Kõige rõõmustavam tagasiside on see, kui laps päriselt innustub ja tahab kodus edasi uurida, räägib loodusest ja tekib tunne, et see huvi jääb temaga pikemaks.
Kriitikat on ka olnud ja see on normaalne, sest töö käib. Kõige sagedasem kriitiline koht pole isegi sisu, vaid inimeste omavaheline klapp. Mõnikord tekib olukord, kus juhendaja ja mõne lasteasutuse kollektiivi liige lihtsalt ei “klapi”. Kas tekivad arusaamatused, keegi tunneb, et juhendaja liigub valesti, segab päevakava või ei tajuta teineteise rolli õigesti.
Sellisel juhul tulebki vahel juhendajat vahetada. Mitte sellepärast, et ta teeks sisuliselt midagi valesti, vaid sest inimestega töötades on koostöö ja usaldus võtmeküsimus. On olnud ka sellist “kaugelt pilku”, et “nad ainult mängivad mänguväljakul”, aga sageli on see tulnud neil, kes sisu päriselt kõrvalt ei näe. Üldiselt pean ütlema, et lasteaias ja koolis töötavad enamasti väga haritud ja mõistlikud inimesed, ning probleeme on pigem vähe.
Mis mastaabis BLUNK täna tegutseb? Mitmes lasteasutuses, mitu juhendajat, mis on plaan Eestis laienemiseks?
Margus Kägu:
Hetkel oleme me veel üsna väikesed. Sel õppeaastal oleme toimetanud umbes kümne koha piires, enamasti Tallinnas, aga on olnud “rakukesi” ka Saaremaal ja Lõuna-Eestis.
Üldiselt on huvitegevuse valdkond praegu olnud madalseisus. On tunda, et ühiskond ja majandus on pinges ning pered hakkavad kokku hoidma just sealt, kust on “lihtsam” kokku hoida. Toidu pealt väga ei hoita, aga huvitegevusi tõmmatakse koomale. See mõjutab ka meid.
Samas on meil suur plaan uue hooga edasi minna. Kevade poole, alates märtsist tahame tulla tugevamalt. Praegu on meil huvilisi juhendajaid umbes 20 ringis, kes on valmis alustama (vajavad veel väljaõpet ja kokkuleppeid). Oleme kaardistanud lasteaiad ja koolid, kes on valmis meid oma keskkonda lubama. Märgid on positiivsed ja ma loodan, et aasta pärast saan sama küsimuse peale öelda, et tegutseme üle Eesti ja meid on palju rohkem.
Oletame, et ma olen töötanud lastega ja loodus on mulle hingelähedane. Kui ma tahan hakata BLUNKi juhendajaks. Kuidas see protsess välja näeb? Isegi siis, kui ma elan näiteks Kihnus või teises Eesti otsas.
Margus Kägu:
Meil on kodulehel kogu aeg tööpakkumine üleval, me otsime pidevalt häid inimesi, kes meiega samas rütmis “võnguvad”. Lapsi on palju ja tegelikult tööd jagub, küsimus on selles, kuidas see süsteem käima saada.
Meie jaoks on väga oluline, et juhendajal oleks varasem kogemus väikeste lastega, just selle vanuserühmaga, kellega loodusringis tegutseme. Sa võid olla väga hea pedagoog, näiteks gümnaasiumi või vanemate õpilaste õpetaja, aga väikeste lastega töö on hoopis teine maailm. Meil ei ole ressurssi alustada täiesti nullist ja teha ülikooli tasemel didaktikat: kuidas laps areneb, kuidas ta õpib, kuidas meelte kaudu maailma kogeb. Seepärast on praktiline kogemus võtmetähtsusega.
Looduse poolelt ei pea inimene olema magistrikraadiga loodusteadlane. Me räägime igapäevastest asjadest, mida iga täiskasvanu võikski üldiselt teada. Me lihtsalt teeme seda õues ja kogemuslikult. Oluline on pigem see, et kui juhendaja teeb tunni näiteks “öökullist”, siis ta valmistub ette ja kontrollib üle, mida ta räägib (kasvõi nii palju, et Eesti looduses on kakkude maailm üsna mitmekesine). Ehk: uudishimu, ettevalmistus ja ausus on tähtsad.
Mis on juhendajate valiku ja väljaõppe loogika – mida te päriselt hindate ja kuidas te otsustate?
Margus Kägu:
Kui kandideerijaid tuleb, siis me vaatame esmalt üle varasema kogemuse ja hariduse. Mida laiem geograafia, seda parem ja mõte ongi jõuda üle Eesti. Järgneb intervjuu, sageli alustame videokõnega.
Seejärel kutsume sobivad kandidaadid kokku praktilisele kohtumisele: me läheme õue ja “mängime” loodusringi läbi. Teeme päriselt ühe ringi situatsiooni läbi, vaatame, kuidas inimene juhib, suhtleb ja tajub rütmi.
Üsna kiiresti tuleb välja, kas tekib “error” või mitte. Lasteasutused annavad samuti kiiresti märku, kui midagi ei toimi: näiteks kui juhendaja jääb pidevalt hiljaks. Lasteaias ja koolis on kell väga oluline. Hilinemine on üks suurimaid probleeme, sest päevaplaan on paigas ja kogu süsteem töötab rütmi pealt. Õige tunnetus “kuidas see maja käib” on väga tähtis.
Kas praegu on üldse mõtet kirjutada? Kui keegi loeb seda artiklit täna ja tahab tulla juhendajaks, kuidas seda peaks tegema?
Margus Kägu:
Muidugi on mõtet. Kunagi ei ole hilja kirjutada. Küsimus on pigem selles, millal saab alustada, aga meie eesmärk ongi kogukonnapõhine lähenemine.
Kui näiteks tekib tugev huvi Pärnu kandis, siis Pärnus ja Pärnumaal on väga palju kohti ja võimalusi loodusringi teha. Kui meil on inimene olemas ja kogukond tekib, siis me leiame võimalused: võtame ühendust osapooltega, loome kontaktid ja proovime tuua selle võimaluse ka laste ja peredeni.
Teine vaade: ma olen lapsevanem ja tahan, et mu lapsel oleks loodusega tugevam side. Kuidas ma saan oma lapse BLUNKi ringi panna, eriti kui minu lasteaias BLUNK praegu ei tegutse?
Margus Kägu:
See on tegelikult võtmeküsimus. Minu kogemus ütleb, et enamasti on lasteaiad ja koolid koostöövalmid, aga süsteemid on erinevad ja vahel on lähenemine üsna jäik: “huviringe alustame ainult septembris” ja “lõpetame mais”. Vahepeal ringi käivitamine või uue pakkuja lisandumine ei pruugi olla lihtne.
Lisaks on täiesti arusaadav, et lasteasutuse juht vastutab kõige eest, mis tema territooriumil toimub. Ta peab arvestama turvalisuse, protseduuride, koormuse ja kogu maja toimimisega. Seetõttu võib juhtuda, et mõni asutus ütleb: “Meil on omad põhimõtted,” või “meil on huviringid täis,” või “me ei luba praegu juurde.” Mõnikord sõltub see ka juhi varasemast kogemusest ja stressitasemest, sest vastutus on suur.
Sa ütlesid enne, et mõni lasteasutus võib öelda “huviringid on täis” või “me ei võta juurde”. Aga loodusring toimub ju õues, kuidas see “täis” üldse olla saab?
Margus Kägu:
Tihti ei olegi asi päriselt ruumipuuduses. Pigem on asi selles, et lasteasutus ei taha võtta juurde uusi muutujaid. Ja ausalt, ma saan sellest ka aru: juhid üritavad hoida stabiilsust, turvalisust ja süsteemi toimimist. Iga uus partner või teenus tähendab lisakokkuleppeid, lisariske, lisaküsimusi ja neil on niigi “sada muret”, millega iga päev tegeleda.
On ka teine, väga praktiline nüanss: mõnes kohas ei ole lasteasutusel endal sellest ringist otsest kasu või motivatsiooni, sest ringi tasu ei liigu nende eelarvesse. Ehk lasteasutuse vaates on see lisakorraldus ilma selge “võiduta”, kuigi loomulikult on nende põhiväärtus ja motivatsioon laste heaolu ja areng.
Kas on olnud olukordi, kus lasteaed ei saanud ametlikult koostööd teha, aga ring toimus ikkagi kuidagi “erilahendusena”?
Margus Kägu:
Jah, see on juhtunud. Näiteks koroonaperioodil oli olukordi, kus lasteaedades huviringe üldiselt ei toimunud, aga õuetegevused olid reeglite järgi lubatud. Siis tekkisid erikokkulepped, kus lapsevanemad omavahel koordineerisid ja vanema vastutusel tuli juhendaja õue, võttis ringilapsed ning mindi hoovist välja tegutsema.
See on pretsedent, kus lasteasutus küll täielikult ei “blokkinud”, aga koostöö oli pigem erandkorras ja vanema vastutusel. Ausalt öeldes nii ma ei tahaks pikalt töötada – ideaalmaailmas oleks parem, kui lasteasutus leiab endas selle positiivsuse ja lubab tegutseda ametlikult ja läbipaistvalt.
Aga ma mõistan ka seda, et see on nende õigus ning iga juht tõlgendab vastutust ja riske erinevalt. Mõni on väga avatud: “teeme plakatid üles, jagame infot, andke tulla.” Teine hoiab oma süsteemi väga suletuna ja ei soovi segajaid.
Mida sa soovitaksid lapsevanemale, kes tahaks BLUNKi ringi enda lasteaeda, aga tunneb, et “keegi kuskil blokib”?
Margus Kägu:
Ma ei taha teha üleskutset stiilis “nüüd minge ja suruge”, sest see ei ole mõistlik. Pigem võiks olla rahulik ja professionaalne lähenemine. Mina usun, et lasteasutustes töötavad enamasti väga mõistlikud ja head inimesed – vahel on lihtsalt vaja selgitada ja “lobistada” heas mõttes: anda infot ja näidata, miks see võiks olla väärt võimalus.
Vanemate huvi ja toetav roll on siin väga olulised. Näiteks kui kuskil lasteaias tahetakse ringiga alustada, aga registreerunuid on “natuke vähevõitu”, siis on suur abi, kui need vanemad, kes juba on huvitatud, annavad oma tuttavatele märku ja kutsuvad teisi juurde. Nii tekib vajalik grupp ja siis on kõigil lihtsam: lasteaial, vanematel ja meil.
Ideaalis see toimibki koostöös: vanemate tugi + lasteasutuse koostöövalmidus + meie poolne korraldus.
Kui lasteaia juht tahab BLUNKi huviringi oma majja, aga on piirkonnas, kus teil veel juhendajat pole – mis siis saab? Kas te suudate juhendaja leida?
Margus Kägu:
See on väga asjakohane küsimus ja täpselt see ongi praegu üks suur teema. Me püüame olla ise aktiivsed ja jõuda lasteasutusteni, aga on selge, et me ei saa teha nii, et “tuleme kohe” ja juhendajat pole, see ei tööta. Samamoodi ei saa me öelda juhendajatele “minge kohe” kohta, kus lasteasutuse huvi pole. Seda tuleb teha koos ja samm-sammult.
Kui näiteks kuskil piirkonnas (ütleme kasvõi Põhja-Eestis) on üks lasteasutus, kus huvi on olemas ja on näha, et lapsed/vanemad oleks valmis registreerima, siis me teeme nii:
kõigepealt vaatame üle oma kogukonna: kas sealsamas piirkonnas on keegi sobiv, kui ei ole, siis hakkame piirkonnas teadlikult otsima. Teeme sisuliselt väikese kampaania, et leida juhendaja, ja väga tihti on just lasteasutusel endal tugev võrgustik: me palume, et nad vaataksid oma kogukonnast (õpetajad, lapsevanemad, kohalikud) – äkki on keegi, kes tahaks ja sobiks juhendajaks. Siis viime otsad kokku.
Kui ringi kohe tööle ei saa, siis me pakume ka loodusprogramme: näiteks rühm või klass saab tulla metsa/õppeprogrammi ja meie juhendaja tuleb kohale ka kaugemalt. Eesmärk on, et päriselt ei oleks olukorda, kus keegi “tahab, tahab, tahab”, aga üldse ei saa. Me teeme selle nimel tööd.
Aga kui tegemist on näiteks Tallinna kesklinna lasteaiaga, millel pole peaaegu üldse õueala – kas siis üldse saab õuesõpet teha?
Margus Kägu:
Saab küll. Rohealad ja võimalused on olemas. Ja isegi kui sul ei ole ilusat põlismetsa kõrval, ei tähenda see, et loodusringi ei saa teha.
Tehis- ja linnakeskkond on samuti õppimise teema:
mis on inimese tehtud ja mis on looduse kujundatud,
mis on elus ja mis on eluta,
mida me märkame linnas (linnud, puud, ilm, rütmid, muutused).
Linnud lendavad igal pool – tihased, varesed, harakad, tuvid. Katseid saab teha ka lihtsate vahenditega ja väga väikese “loodusega”. Palju sõltub juhendaja leidlikkusest.
Ausalt öeldes: ma ei usu stsenaariumisse, et “õuesõpet teha ei saa”. Kui lastel on üldse tegevusluba ja nad saavad õue minna, siis saab ka loodusringi teha – tuleb lihtsalt kohandada.
Et pilt oleks hästi selge: kirjelda palun ühte konkreetset BLUNKi huviringi kohtumist algusest lõpuni. Kui kaua kestab ja mis seal täpselt toimub?
Margus Kägu:
Tavapraktika on see, et loodusring kestab 45 minutit.
Näiteks: juhendaja jõuab lasteasutuse territooriumile umbes nelja paiku (olenevalt kokkuleppest – tihti pärast tunde/sööki). Laste kogumine võtab tavaliselt 7–10 minutit: lapsed tulevad mitmest rühmast, õpetajad aitavad vajadusel riietumisel ja juhendaja “võtab grupi rongi peale”.
Seejärel liigume koos “pesakohta”, mingisse kindlasse kogunemispunkti (näiteks kuuse alla või väliõppeklassi). Lapsed istuvad korraks maha, tehakse rahulik algus: kes me täna oleme, mis tuju, mida märkame.
Siis juhendaja tutvustab teemat – aga kohe mänguliselt. Näiteks võib teema olla “hallvares” (või mõni teine levinud lind). Alguses võib olla lihtne suunav osa: “kuula – kas kuulsid seda häält?” või “vaata, kes lendas?”.
Järgneb mäng: näiteks rollimäng, kus “tihane” ja “hallvares” vahetavad rolle ning lapsed jooksevad kindlates piirides. Mäng annab energia ja tekitab emotsiooni – see on väikeste laste puhul väga oluline.
Seejärel tuleb “õpetlik” osa: juhendajal võivad olla pildid pesast ja munadest, arutatakse:
kus see lind pesitseb,
mitu muna võib olla,
mille järgi lindu ära tunda,
mis teda eristab (nii palju kui vanusele sobib).
Lõpus teeme kokkuvõtte. Mina olen kasutanud naljaga “kontrolltöö” mõistet, aga see on mänguline: küsin paar lihtsat küsimust selle kohta, mis just räägiti. Lapsed saavad vastata ja kinnistada.
Väikese “preemiana” kasutame sageli vesitempleid (allergiavabad), käe peale. See jääb lapsele mälestuseks ja loob rutiini: “ma käisin loodusringis”.
Siis liigume tagasi, juhendaja saadab lapsed õpetajatele üle ja lahkub. Järgmine kord on struktuur sarnane, aga teemad vahelduvad. Lastele meeldib kordus – see annab turvatunde. Me hoiame rutiini, aga vahetame järjekorda ja sisu: kord on alguses mäng, kord lõpus; kord räägime hallvarese asemel harakast jne. Oluline on, et teooria ei muutuks liiga “koolilikuks”. Meie eesmärk on hoida huvi ja märkamist.
Lõppsõna
Margus Kägu rõhutab, et BLUNK ei taha asendada lasteaia tööd, vaid pakkuda lisavariatsiooni ja väärtuskasvatust: ühiselt tegutsemist, märkamist, koostööd ning harjumust olla õues ka siis, kui ilm pole “ideaalne”.
Intervjuust joonistub välja ka praktiline pool: turvalisus toetub pädevale juhendajale ja lasteasutuse protseduuridele, juhendajaks saamise eeldus on varasem kogemus väikeste lastega ning ringi käivitamine toimib kõige paremini koostöös lasteasutuse, vanemate ja BLUNKi enda kogukonnaga. Kui piirkonnas juhendajat pole, otsitakse seda koos kohaliku võrgustikuga või pakutakse alternatiivina loodusprogramme. Ja mis kõige olulisem: üks 45-minutiline loodusring on lihtsa rutiiniga, mänguline ja kogemuslik – nii et laps lahkub mitte “õpitud faktidega”, vaid tundega, et loodus on lahe ja seda tasub ise edasi uurida.
Uuri lähemalt BLUNKi kodulehelt: https://www.blunk.ee/
