Tuleviku Lasteaed – endisest garaažist kogukonna südameks
Tuleviku Lasteaia hoone ajalugu on sama mitmekesine ja põnev kui inimesed, kes seal igapäevaselt tegutsevad. Algselt 1975. aastal ehitatud hoone ei olnud mõeldud lasteaia jaoks. Maja seinte vahel on tegutsenud nii PRIA filiaal, squashisaal kui hambaravi. Paik, mida kohalikud siiani kutsuvad „PRIA majaks“, on aastatega kandnud mitmeid rolle ning saanud täiesti uue elu 12 aastat tagasi, kui hoone renoveeriti kõigest nelja kuuga lasteaiaks.
Huvitav fakt: praegune saal oli varem garaaž, mille uksest sõitsid sisse autod. Nüüd täitub see ruum laste naeru ja õppimislustiga.
Hoone eripära on andnud lasteaiale unikaalse näo: ei ole kahte samasugust rühmaruumi, mõnel rühmal puudub isegi oma garderoob ja osa ruume on ümber kohandatud täiesti ootamatust otstarbest. Näiteks kunagisest puhastusvahendite ja pesulaost on saanud õppejuhi tuba. Ka mänguväljak ei asu maja kõrval, vaid üle tee. Aga nagu ütleb lasteaia direktor: „Raamatut ei hinnata kaane järgi – ega ka lasteaeda ei peaks hindama ainult fassaadi järgi.“
2016. aastast alates on Tuleviku Lasteaed iseseisev asutus. Just sellest hetkest algas teadlik teekond oma näo ja väärtuste kujundamisel ja seda nii nimes kui tegudes. Tuleviku tänava järgi nime saanud lasteaed on põiminud selle tähenduse osaks oma visioonist ja igapäevasest pedagoogikast. Siin rakendatakse projektõpet, väärtustatakse paindlikkust nii lapse unevajaduse kui õpetajate töökorralduse osas ja usutakse, et kogukond ei ole midagi väljastpoolt tulevat, vaid see sünnib iga lapse, õpetaja ja pere panusest.
Intervjuus osalesid Tuleviku Lasteaia direktor Maiki Vanahans ja õppejuht Katrin Larm.
Milline on Tuleviku Lasteaia hoone ajalugu ja kuidas see on aastate jooksul muutunud?
Meie lasteaia hoone on algselt ehitatud 1975. aastal ja renoveeriti laste jaoks 12 aastat tagasi. Renoveerimine toimus kiiresti ning seda kõigest nelja kuuga. Huvitav fakt on see, et saal, kus me praegu seisame, oli kunagi garaaž. Akende asemel olid garaažiuksed, kust autod sisse sõitsid. Selles majas on olnud PRIA filiaal, squashisaal, hambaravi kabinet... kohalikud kutsuvad seda siiani “PRIA majaks”. Fassaad sai uue kuue 2019. aastal. Enne seda oli hoone kaetud hallide dolomiitkividega. Erinevalt enamikust lasteaedadest meie piirkonnas ei ole see maja algselt lasteaiaks kavandatud, näiteks asub meie mänguväljak üle tee, mitte maja kõrval. Samas usun, et nagu raamatut ei hinnata kaane järgi, ei tohiks ka lasteaeda hinnata fassaadi järgi.
Millal sai Tuleviku Lasteaiast iseseisev asutus ja kuidas see areng kulges?
Lasteaed töötas kolm aastat Nõlvaku Lasteaia filiaalina. Alates 2016. aastast on ta iseseisev lasteaed ja mina alustasin siin samal ajal. See periood on olnud põnev ja arendav. Meie lasteaia nimi tekitab tihti küsimusi. Inimesed arvavad, et tegu on eralasteaiaga või et meil on mingi spetsiifiline suund. Tegelikult on nimi väga pragmaatiline. Asume Tuleviku tänaval ja sealt tulebki “Tuleviku Lasteaed”. Oleme selle nime aga põiminud oma missiooni, visiooni ja põhiväärtustesse. Kasutame lasteaia nime teadlikult ja tähenduslikult.
Millised on Tuleviku Lasteaia ruumilised eripärad?
See ei ole tüüpiline lasteaia hoone. Meil ei ole ühtegi rühmaruumi, mis oleks täpselt samasugune. On rühmaruume, kus on ainult üks suur tuba ja teisi, mis on mitmetoalised. Mõnel rühmal ei ole üldse garderoobi rühmaruumi sees, vaid see asub mujal. Üks varasem pesuladu on nüüd meie õppejuhi kabinet. Logopeedil on omaette kabinet, ja ruum, kus kunagi oli squashisaal, on nüüd üks meie rühmaruumidest. Iga ruum on tõesti erinev, mis teebki keskkonna põnevaks ja paindlikuks.
Milline on projektõppe roll Tuleviku Lasteaias?
Projektõpet rakendame kõikides rühmades alates 2018. aastast. Meil on kogu maja seest ühe tooniga värvitud, et seinad toimiksid justkui lõuendina. Seintele saab panna välja õppeprotsessi tulemusi ja laste loomingut. Õpetajad kaardistavad septembris laste huvid ja mänguteemad ning nende põhjal kujunevad välja projektiideed. Rühmades on tegevuskeskused, mis võimaldavad lastel teha valikuid ning toetavad üksteisega arvestamist. Lisaks on meil rühmade nimed seotud meie lasteaia nimega. Rühmanimede esimesed tähed moodustavad sõna “Tulevik”, ning seitsmes rühm, mille nimi on “Kosmos”, liidab kokku juhtkonna ja spetsialistid nagu muusika- ja liikumisõpetaja.
Kuidas on Tuleviku Lasteaias korraldatud laste lõunane puhkeaeg?
Lõunasele puhkeajale oleme leidnud paindliku lahenduse. Me ei nimeta seda magamisajaks, vaid puhkeajaks. Kui lapsevanem märgib ELIISis, et ei soovi, et laps üldse voodisse läheb, siis me ei suunagi teda sinna. Kui vanem soovib, et laps prooviks magada, aga ta ei jää poole tunni jooksul magama, siis lapsel on lubatud rahulikult üles tõusta ja tegutseda. Me ei sunni kedagi voodis lamama. Meil on olemas rühmadevaheline valvegraafik, mille alusel valvavad õpetajad lapsi puhkeajal. Uue mõttena oleme arutlenud, et ehk ei peaks lapsed üldse riideid vahetama puhkeajaks. Voodid tehakse lahti ja kes soovib, saab lihtsalt puhata. Tahame eemalduda vanast sunduslikust magamiskultuurist ja pakkuda lapsele valikut.
Kas puhkeaja teema lasteaias on Eestis liialt üles paisutatud?
Jah, ma arvan, et see on mõnes mõttes üle paisutatud. Võib-olla on siin ka meie, lasteaednike endi vastuseisul roll. Kui me millegi vastu tugevalt seisame, siis see tekitabki rohkem vastuseisu ka teisel poolel. Füüsika seadused, eks ole. Vastupanu tekitab vastupanu. Samas on oluline küsida: kui seadus ütleb, et lapsel peab olema valik, kas puhata või mitte, siis kellel see valik tegelikult on, kas vanemal või lapsel?
Kuidas toimub otsustamine lapse puhkamise osas? Kas te lähtutakse rohkem vanema või lapse soovidest?
On vanemaid, kes ütlevad, et nad tahavad, et laps läheks puhkeajal voodisse, isegi kui laps kodus räägib, et teised ei maga ja tema ka ei taha. See on keeruline tasakaal. Meile tuuakse tihti eeskujuks Skandinaaviamaid, kus lapsed ei maga lasteaias, aga seal lõpeb ka lasteaiapäev palju varem, näiteks kell kolm või neli. Meie eesmärk on olnud leida viis, kuidas jõuda vanematega sel teemal dialoogi ja selgitada laiemat pilti, et vanemad saaksid teha oma lapsest lähtudes teadliku valiku.
Milline oli lapsevanemate tagasiside, kui võtsite kasutusele paindlikuma puhkeaja lähenemise?
Paindliku puhkeaja korralduse leidmine tõukus vestlustest lapsevanematega. Siiski, kui me eelmisel õppeaastal alustasime sellega, et lapsed ei pea magama ja vanemad saavad selle kohta ELIISis valiku teha, oli üks vanem väga üllatunud. Tal oli koolieelik ja ta küsis: "Kuidas nii? Miks teie lasteaias enam ei magata? Kas tõesti mitte keegi ei maga?" Selgus, et tema laps rääkis kodus, et nende rühmas keegi ei maga, ja see tegi vanema murelikuks. See näitab, kui oluline on vanematega avatult suhelda ja selgitada, mida me teeme ja miks.
Millised on Tuleviku Lasteaia võimalused ja väljakutsed seoses mänguväljakuga?
Meie mänguväljak asub üle tee ja see on avalik. Mänguväljak kuulub kogukonnale, mitte ainult meie lasteaiale. Jagame seda koostöös kohalike elanikega. Väljak on jagatud vanuserühmadesse: eespool väiksematele (3–5aastastele) ja taga vanematele (5–7aastastele) lastele. Kuigi vahel tuleb ette olukordi, kus väikeste lastega vanemad satuvad suurematele mõeldud alale, oleme üldiselt hästi hakkama saanud. Näiteks rattapäevadel võib tekkida segadust, aga püüame olukordi ennetada ja lahendada sõbralikult.
Milline on Tuleviku Lasteaia ruumiline ülesehitus ja kuidas see toetab õppetegevust?
Meie lasteaias on hästi tore, et rühmaruumid on väga erinevad ja lasteaias saab liikuda ringiratast. Meie ruumiline eripära on ühest küljest meile kingitus, aga ka väljakutse. Iga rühm on oma nägu. Kuna meil ei ole nn “vabu”ruume, siis oleme pidanud nutikaid lahendusi leidma, näiteks projektiseinad ulatuvad mõnes rühmas lausa kogu toa ulatuses.
Milline on personali tööruumide areng olnud viimastel aastatel?
Algusaastatel polnud meil õppekööki ega korralikke tööruume. Aja jooksul oleme koostöös vallaga saanud juurde õppeköögi ja spetsialistide kabinetid. Näiteks õppejuhile, muusika- ja liikumisõpetajale. Meil on nüüd ka mõnus õppetuba, kus on hea olla. Vallas on oldud mõistvad ja toetavad. On mõeldud kaasa ja leitud võimalusi. Selle üle on väga hea meel.
Kas igal lasteaial on oma nägu, isegi kui hooned on sarnased?
Absoluutselt. Isegi tüüpprojektiga lasteaedadel on oma isikupära. Iga asutus peegeldab seal töötavate inimeste väärtusi, valikuid ja koostööd. Olen aastate jooksul külastanud paljusid lasteaedu ja iga kord on midagi erilist. See teebki need paigad elavaks ja ainulaadseks.
Kuidas kogesite Eliisiga esmakontakti ja milline oli teie esimene kokkupuude süsteemiga?
Minu esimene kokkupuude Eliisiga oli Jõelähtme vallas, kui töötasin seal lasteaia õppejuhina. Tõenäoliselt oli see kuskil 2012. aasta paiku. Meil oli isegi kohtumine Eliisi meeskonnaga. Hiljem Viljandis töötades võtsin testperioodi raames kasutusele kolm erinevat e-lasteaia keskkonda ja Eliis osutus kõige kasutajasõbralikumaks. Seejärel võtsin ka Viljandis kasutusele just Eliisi.
Kuidas kasutab Tuleviku Lasteaed ELIISi ja millised on teie kogemused süsteemiga võrreldes teiste lasteaedadega?
Kui ma Tuleviku Lasteaeda tööle tulin, siis Eliis küll eksisteeris, aga seda ei kasutatud aktiivselt. Siis otsustasime hoolekoguga, et kogu info vahetus hakkab toimuma ainult läbi Eliisi. Koduleht jäi staatiliseks ja kõik igapäevane info nagu teated, menüüd, sündmused kolis Eliisi. Tänu sellele otsusele ja ka Eliisi arendustele on see süsteem meie jaoks asendamatu tööriist. Tänaseks on meil ELIIS väga aktiivses kasutuses. Meie lasteaia õpetajad saavad ka ise töögraafikuid muuta, kui nad omavahel kokku lepivad. Direktor ei pea iga väiksemat muudatust kinnitama. See on meie jaoks tõhus ja paindlik.
Kuidas suhtuvad õpetajad ELIISi?
Meie õpetajad väga hindavad piltide ja videote galeriid. See võimaldab dokumenteerida õppeprotsessi ja lapse arengut väga visuaalselt. Samas tuleb silmas pidada, et kõik info, mis seal jagatakse, peab olema kooskõlas isikuandmete kaitse seadusega.
Milline on teie kogemus vanemate kaasamisega ELIISi?
Alguses tundus, et see on vanematele lisakohustus. Tänaseks päevaks on olukord teine. Vanemad hindavad võimalust teavitada puudumisest lihtsalt ja kiiresti, saavad kõik teated oma e-posti peale ja oskavad süsteemi kasutada. Oleme teinud igal suvel sügisel alustavate laste vanemate koosoleku, kus tutvustame uutele peredele Eliisi ja õpetame selle kasutamist. Vanemad on muutunud väga aktiivseks.
Milline roll on õpetajatel Eliisi sisuloome juures?
Kui sinna lisanduvad fotod, kirjeldused, laste sõnad või väikesed hetked päevast, siis on vanemad rohkem kaasas. Eliis on andnud meile tööriistad, aga sisu loome meie ise. Kui õpetajad ei panusta sisu loomisesse, ei saa ka platvorm maksimaalselt toimida. Kui jagada infot, pilte, arengukaardistusi ja sõnumeid regulaarselt, siis vanemad ka kasutavad ja hindavad seda. Ja mida rohkem süsteem areneb, seda paremini saame meiegi vanemaid kaasata.
Milline on teie kogemus ELIISi klienditoega?
Meil on olnud väga hea kogemus. Kui telefonile ei vastata, helistatakse alati tagasi. Klienditoe spetsialistid on rahulikud ja toetavad ka keerulistes olukordades. Tunneme, et meid võetakse tõsiselt ja kuuldakse ära.
Kuidas teie lasteaed on andnud ELIISile ka tagasisidet arenduste osas?
Mul on pidevalt mustandis kiri, kuhu kogun mõtteid ja vajadusel saadan need korraga. Olen korduvalt helistanud ja vestluse käigus selgitanud ideid, mis on hästi sõbralikult vastu võetud. Näiteks praegu tunneme, et oleks vaja täiendada töögraafiku moodulit.
Milline on teie soovitus töögraafiku mooduli funktsionaalsuse täiustamiseks?
Oleks väga kasulik, kui normtunnid kohanduksid automaatselt, kui töötaja lisab süsteemi puhkuse või haiguslehe. Praegu peab õpetaja ise välja arvutama, mitu töötundi tal tegelikult peaks olema. Kuna õpetajad planeerivad ise oma tööaega, siis nad vajavad täpset ülevaadet, et mitte üle planeerida ega alakoormata.
Kuidas olete ELIISi tööaja tüüpe kohandanud oma töökorraldusega?
Oleme loonud erinevad tööaja tüübid: asendused, koolitused, lapsepuhkus, tasustatud vaba aeg jne. Asendused ei lähe tööaja arvestuse sisse, aga on eraldi märgitud. Koolitused ja lapsepuhkused lähevad tööaega. Süsteem töötab hästi, aga keerukus tekib just kalendripäevadega seotud puhkuste puhul, kus normtundide arv ei kohandu automaatselt.
Kas ELIISi kasutatakse teie lasteaias ka suhtluskanalina?
Jah, täielikult. Me ei kasuta üheski rühmas Facebooki gruppe ega Messengeri. Alguses ütlesin ka õpetajatele, et vanemad ei hakka Eliisi kasutama, kui on olemas paralleelsed kanalid. Kogu suhtlus käib läbi ELIISi. Pilte, teateid ja muud olulist infot jagatakse ainult seal. See aitab hoida suhtlust korrastatuna ja läbipaistvana.
Ma tean, et teie lasteaiast on alguse saanud Nutiseiklus. Mis on Nutiseiklus ja kuidas see alguse sai?
Nuttiseiklus sai alguse 2018. aasta kevadel meie enda lasteaia üritusena. See oli seotud jüriöö temaatikaga ning toimus esialgu nutijooksuna. Pered seiklesid punktide vahel, kus ülesanded olid peidetud QR-koodide alla. Aja jooksul on see kasvanud suuremaks ja muutunud kogukonnaürituseks.
Kuidas Nutiseiklus aastate jooksul arenes?
Esialgu korraldasime kõik ise, aga juba alates 2019. aastast kutsusime ka teisi piirkonna lasteaedu osalema. 2020. kevadel tuli koroona ja üritus lükkus sügisesse. Siis kaasasime ka teisi lasteaedu sisuloomesse. Iga lasteaed valmistas oma punkti. Ülesanded olid QR-koodide all ning sisaldasid näiteks liikumist, luuletamist ja robootikat. Iga pere sai alustada seiklust endale sobivast punktist. Algselt oli iga punkt ka finišiks, kuid viimasel neljal aastal on finiš eraldi olnud, et vähendada punktides koormust ja paremini juhtida tegevusi. Varasemalt oleme registreeritud osalejate vahel loosinud välja sponsorite auhindu lasteaia Facebooki lehel otseülekannet tehes mõned päevad peale nutiseiklust. Viimasel kahel aastal, kus üritus on kasvanud suuremaks ja oleme finiši viinud Jõekääru parki, loosisime sponsorite auhinnad välja ürituse lõpus. Nutiseiklusel on ka nutikad diplomid, mis on peidus QR-koodi all.
Kuidas olete ühendanud Nutiseikluse kaudu hariduse ja kogukonna?
Meie jaoks on oluline ühendada liikumine, ühine aja veetmine, kultuuriministeeriumi teema-aasta ning laste ja personali digipädevused. Üritus ei ole ainult lasteaialastele, see on mõeldud kogu kogukonnale. Näiteks eelmisel aastal oli finiš Jõekääru pargis, kus esines noortebänd, oli batuut, toitlustus ning inimesed tulid kohale ka lihtsalt uudistama. See on olnud minu südameasi. Eesmärk on luua tasuta, kaasav kogukonnaüritus, kus igaüks on oodatud.
Kuidas toimub koostöö sponsoritega Nutiseikluse raames?
Suurte ettevõtetega on olnud keeruline. Paljud ei näe väikest kohalikku üritust oma fookuses. Olen kirjutanud paljudele suurtele ettevõtetele, kes küll viisakalt vastasid, aga ei olnud huvitatud. Pigem on meid toetanud väiksemad ja kohalikud ettevõtted. Suurettevõtted tahavad sponsorlusotsuseid tehes teada asjadest vähemalt aasta ette.
Millised on teie tulevikuplaanid Nutiseiklusega seoses?
Soovime veelgi enam kaasata kogukonda ja arendada üritust edasi. Tahame, et see vastaks kogukonna ootustele ning oleks kõigile huvitav ja seda olenemata sellest, kas laps käib meie lasteaias, mõnes teises lasteaias või üldse mitte. Kaasame rohkem toetajaid, parandame korraldust ning hoiame fookuses liikumise, tehnoloogia ja ühisväärtused. Meie jaoks on oluline, et üritus toetaks kogukonnatunnet ja looks võimaluse koos olemiseks.
Kas Tuleviku Lasteaed on ka varasemalt kogukondlikult suurematele projektidele kaasa elanud?
Jah, kaks aastat tagasi osalesime Eliisi jõulukampaanias, kus kogu meie kogukond oli väga aktiivselt kaasatud. Meie lasteaia muusikaõpetaja juhtimisel lõime lasteaeda talvise võlumaa, millest üks õpetaja, kes oli varem õppinud meediat, pani kiiresti kokku väga kaasahaarava video. Tõesti, meil tekkis tugev tunne, et kogu kogukond elas meile kaasa.
Milline oli see konkreetne kampaania ja kuidas selles osaleti?
Tegu oli Eliisi poolt korraldatud talve- ja jõulukaunistuste kampaaniaga. Osalejateks olid erinevad lasteaiad, kelle videod ja pildid postitati Facebooki. Võitjaks pidi saama see video/pilt, mille kommentaar sai kõige rohkem "meeldimisi" kindlaks kellaajaks. Meil läks väga hästi. Pered jagasid videot, sõbrad, sugulased, tuttavad ning kogu kogukond aktiviseerus. Viimaste tundide jooksul käis tõeline "häälte lahing" meie ja Aruküla lasteaia vahel.
Kas Eliis võttis arvesse pingelist lõppvõistlust ja reageeris sellele kuidagi?
Jah, Eliis käitus väga kenasti. Et häälte arvestamine oli tõesti lõpuminutitel väga tihe ja keeruline, otsustasid nad anda kaks peaauhinda. See oli armas ja õiglane lahendus. Meie jaoks polnud isegi oluline, kes lõpuks võitis. Oluline oli, et kogukond tuli kokku ja tundsime, et meid toetatakse.
Kuidas iseloomustaksite kogukonna rolli Tuleviku Lasteaias?
Meie jaoks on kogukond olnud alati väga oluline. Me näeme lasteaeda kui kogukonnakeskust ning seda mitte ainult laste jaoks, kes siin käivad, vaid kogu piirkonna elanike jaoks. Meil on hea koostöö näiteks riigigümnaasiumiga, kes oma kogukonnapäeva raames saadab noori tutvuma õpetaja tööga lasteaias. Näiteks on meil hea koostöö ka kohaliku hambaravikabinetiga, kus hambaarst kord aastas kontrollib meie lasteaialaste hammaste tervist. Me tahame, et lasteaed oleks avatud ja kaasav koht, kus on kõik teretulnud. Sõltumata sellest, kas lapse pere on meie lasteaia osa või mitte.
Millised on teie mõtted lasteaia rollist kogukonnas laiemalt?
Minu jaoks on oluline, et suhe kogukonnaga oleks vastastikune, et me mitte ainult ei ava oma lasteaia uksi kogukonnale, vaid ka kogukond saab midagi tagasi anda. Näiteks Nutiseiklusel on osalenud kohalike ettevõtjate toidubussid, noortebändid ja mitmed vabatahtlikud. See kõik toetab tunnet, et lasteaed ei ole suletud süsteem, vaid elav osa ümbritsevast ühiskonnast.
Olen kursis, et oled viimasel ajal tegelenud aktiivselt doktoritööga. Kas doktoritöö puudutab samuti kogukonda?
Minu doktoritöö keskendub kultuuritundlikule õpetamisele. Üks selle keskseid komponente on kogukonna kaasamine ja seda mitte ainult perede osas, vaid laiemalt. Näiteks Ameerika päritolu kultuuritundliku õpetamise mudel rõhutab, et kogukond on osa lapse arengukeskkonnast. Eestis on seda üritatud rakendada näiteks kaasava kooli mudeli all, kuid see pole väga laialdaselt levinud. Minu töö püüab tuua rohkem teadlikkust ja tähelepanu sellele, et ka lasteaed saab olla koht, kus kogukond ja haridus loovad koos tugeva võrgustiku.
Kuidas jõudsite kultuuritundliku õpetamise teemani?
Tallinna Ülikoolis toimus 2017. aastal doktorantuuri eelõppe programm, kus tutvustati erinevaid uurimissuunasid. Seal võttis minuga ühendust professor Aino Ugaste, kes oli kunagi olnud ka minu õppejõud. Ta pakkus mulle võimalust süveneda just kultuuritundliku õpetamise teemasse. Kuna mul oli varasemalt kogemus õpetajana ja juhina töötamisel mitmekultuurilises keskkonnas, tundus see väga loomulik ja tähenduslik valik. Lõpuks saigi sellest minu uurimisfookus.
Kellele on teie doktoritöö suunatud ja mida täpsemalt uurisite?
Minu töö keskendub uussisserändajatest laste õpetamisele Eesti lasteaedades ja koolides. Fookuses on õpetaja ja juhtide vaade, kogemused ja praktika. Samas on see laiendatav ka muu kultuuri- ja keeletaustadega laste õpetamisele. Ka pealtnäha "homogeensed" rühmad ei ole tegelikult kunagi ühtsed. Iga laps tuleb erineva kogemuse, keelekasutuse ja kultuurilise taustaga.
Millal te oma doktoritöö kaitsesite?
Kaitsesin oma doktoritöö 3. septembril. See oli pikk ja tähenduslik teekond, kaheksa aastat tööd, aga nüüd on see tehtud.
Palju õnne doktoritöö eduka kaitsmise puhul!
Aitäh! See oli suur hetk ja ma olen väga tänulik kõigile, kes mind sellel teekonnal toetasid.
Milline on olnud tagasiside teie doktoritööle?
Praeguseks pole veel väga palju otsest tagasisidet saanud, aga üldine arutelu ühiskonnas näitab, et teema tekitab vastukaja. Kuigi minu uurimistöö fookuses oli uussisserändajate õpetamine, on see seotud ka laiemalt mitmekultuurilise hariduse ja kogukonna kaasamisega. Näiteks Ukraina sõjapõgenike saabumine tõi mitmed küsimused uuesti esile. Osad inimesed tunnevad muret, et teistele tähelepanu pööramine võib tulla "meie" laste arvelt. Need on ausad mured. Aga ma rõhutan oma töös, et kultuuritundlik õpetamine ei tähenda ühe grupi eelistamist. See tähendab võrdseid võimalusi kõigile lastele.
Kuidas kirjeldaksite oma doktoritöö ülesehitust ja metoodikat?
Töö koosnes kolmest etapist. Esmalt viisin läbi kvantitatiivse uuringu, kus õpetajad hindasid iseenda teadmisi, hoiakuid ja oskusi seoses kultuuritundliku õpetamisega. Järgnes kvalitatiivne etapp intervjuudega õpetajatega. Nende õpetajatega, kes olid valmis oma kogemusi jagama. Kolmandas etapis intervjueerisin nende samade koolide ja lasteaedade juhte, et näha, kuidas toetatakse õpetajaid ja uussisserändajatest peresid juhtkonna tasandil.
Millised olulised järeldused te nende intervjuude põhjal tegite?
Esiteks tuli selgelt välja, et õpetajatel on väga suur töökoormus ja nad vajavad rohkem tuge. Kuigi meedias räägitakse õpetaja kõrgest keskmisest palgast, ei saa seda palka tegelikult keegi täiskoormusega, see tuleb lisakohustustega. Oli rõõmustav näha, et mitmed juhid olid püüdnud oma võimaluste piires luua õpetajatele tuge. Näiteks osadel koolidel ja lasteaedadel oli võimalik palgata lisaressursse, kas abiõpetajaid, eesti keele kui teise keele õpetajaid või luua lausa uus ametikoht, nagu uussisserändaja koordinaator. See on suurepärane näide, kuidas süsteemi sees saab luua struktuurset tuge.
Millist rolli mängib koostöö õpetajate vahel mitmekultuurilises õpikeskkonnas?
See on võtmetähtsusega. Mõnes asutuses oli koostöö õpetajate vahel ametlikult planeeritud nende töökoormusesse, näiteks läbi koostööaja, õppiringi või kogemusevahetuse. See on oluline, et see ei jääks lihtsalt vabatahtlikuks tegevuseks pärast tunde, vaid oleks süsteemselt toetatud.
Kas teie hinnangul saavad koolid ja lasteaiad hetkel piisavalt tuge riigi tasandilt?
Hetkel tundub, et pigem mitte. Iga asutus peab ise oma süsteemi üles ehitama ja lahendusi leidma. Riiklikul tasandil võiks olla rohkem koordineeritud tuge, selgeid juhiseid ja ressursse, eriti arvestades, kui mitmekesised on tänapäeva klassid ja rühmad.
Milline aspekt teie doktoritöös üllatas teid kõige rohkem?
Üks suurimaid üllatusi minu jaoks oli kultuuripime hoiak õpetajate ja juhtide seas. See võib pealtnäha tunduda positiivne. Näiteks öeldakse: "laps on laps", "me ei tee vahet", "inimene on inimene". Kuid tegelikult tähendab see tihti seda, et erinevusi küll tajutakse, aga ei osata nendega teadlikult toime tulla. See on justkui kaitsemehhanism. Keegi ei taha tahtlikult kellelegi liiga teha, aga ühtse „kuldse kesktee“ otsimine võib hoopis tekitada olukorra, kus kedagi ei märgata ega toetata piisavalt.
Eriti probleemne on olukord, kus seda suhtumist rakendatakse ka täiesti eestikeelsetes rühmades, kus laste sotsiaalsed ja kultuurilised taustad võivad siiski väga erineda. Seega „üks suurus kõigile“ ei tööta, olgu lapseks siis uussisserändaja või mitte.
Kas juhtide hoiakutes tuli samuti midagi esile?
Jah, kindlasti. Kuigi kõik juhid, kellega rääkisin, väärtustasid mitmekultuurilisust ja väljendasid avatust uussisserändajatele, ei kajastunud see mõtteviis tihti dokumentatsioonis, nagu näiteks arengukavades või õppekavades. Paljud nägid uussisserändajate toetust eeskätt keeleküsimusena. Fookuses oli võimalikult kiire eesti keele õpetamine.
Aga see lähenemine kannab endas ohtu. Kui keskendume vaid keeleõppele, võib see muutuda assimilatsiooniks, mitte lõimumiseks. Me ei saa eeldada, et uussisserändaja peaks lihtsalt „muutuma eestlaseks“. Pigem peaksime aitama neil mõista ja toime tulla Eesti kultuuriruumis, samal ajal säilitades oma kultuuri ja identiteedi.
See kõik kõlab õpetaja jaoks üsna keerulisena. Kuidas peaks õpetaja selles olukorras toime tulema – eriti kui rühmas on mitu last erineva kultuurilise taustaga?
See ongi suur väljakutse. Eesti õpetaja on harjunud rääkima meie oma traditsioonidest – rahvuslikest sümbolitest, toitudest, pühadest. Kui nüüd tuleb rühma laps Ukrainast või Gruusiast, siis isegi kui õpetajal on soov kaasata nende laste kultuure, ei pruugi tal olla teadmisi ega oskusi, kuidas seda teha.
Minu soovitus oleks see: ära karda küsida ja uurida. Ka väike samm, näiteks lapsevanemalt küsimine, milliseid tähtpäevi nad kodus tähistavad, võib olla suureks abiks. Lisaks tuleks süsteemselt toetada õpetajaid ka koolituste kaudu. Õpetaja ei pea ise „leiutama jalgratast“, vaid talle võiks pakkuda tööriistu ja tuge. Samuti peab õpetajakoolitus juba algusest peale arvestama mitmekultuurilise õpikeskkonnaga, et sellised teadmised ja hoiakud oleksid loomulik osa õpetaja professionaalsest baasist.
Kas õpetaja peab teadma kõigi kultuuride kohta süvitsi, et last ja pere toetada?
Ei pea. Õpetaja ei pea ülikoolis läbi õppima kõiki maailma religioone ja kultuure. Oluline on pigem laiem kultuuriline teadlikkus ja arusaam, et kultuur tähendab enamat kui keel või rahvus. Me kõik teame neid stereotüüpe. Näiteks, et kõik eestlased söövad kiluvõileiba, aga me teame ka, et need ei pea paika. Sama kehtib teiste rahvuste kohta.
Seega soovitangi õpetajatele: kui rühma tuleb muu kultuuritaustaga laps, siis kõige parem on rääkida otseselt perega. Uurida, mis on nende jaoks oluline, millised on kodused väärtused, kasvatuse põhimõtted, tähistatavad tähtpäevad. Ühest ja samast riigist pärit pered, näiteks, võivad olla väga erinevad ja neid ei saa üldistada.
Milline võiks olla esimene samm, et õpetaja saaks perega hea kontakti?
Meie lasteaias teeb iga õpetaja uue lapse perega tutvumisvestluse. Isegi kui laps on eestikeelne, on oluline aru saada pere väärtustest ja kasvatuspõhimõtetest. Sellest kontaktist võib sõltuda, kui lihtsaks või keeruliseks õpetaja töö kujuneb.
Hea suhe perega aitab ennetada arusaamatusi, loob usaldust ja vähendab segadusi. Ja kuigi võib tunduda, et see nõuab õpetajalt lisatööd ja -aega, siis pikas plaanis lihtsustab see hoopis tema igapäevast tööd.
Kuidas juht saab õpetajat toetada mitmekultuurilises töös?
Minu meelest on oluline, et juht ei viska õpetajat lihtsalt „vette“, öeldes, et nüüd uju. Meie lasteaias kohtun uute peredega esmalt mina. Esimesena tutvustan neile meie haridussüsteemi, lasteaiapõhimõtteid, loome koos vanemaga Eliisi konto. See kõik võtab õpetajalt juba suure tüki tööst ära.
Lisaks peab õpetajale pakkuma täienduskoolitusi ja võimalusi kogemuste vahetuseks. On väga oluline, et õpetajad saaksid kuulda, kuidas teised on toiminud sarnastes olukordades ja saada ka natuke teoreetilist tausta sinna kõrvale.
Kas Eestis on olemas toetavaid materjale ja tööriistu õpetajatele, kes tegelevad uussisserändajatega?
Jah! Näiteks Haapsalu Tarekese lasteaias tegutsenud Jane Möll lõi oma magistritöö raames keskkonna terelasteaed.ee. Veebileht see selgitab Eesti lasteaiasüsteemi lahti eesti ja inglise keeles. See on suurepärane ressurss, mis aitab õpetajaid ja peresid.
Kuigi sellised tööriistad on kasulikud, tuleb siiski meeles pidada: iga juhtum on unikaalne. Ei saa eeldada, et sama lähenemine töötab iga pere puhul. Seda kinnitasid ka minu doktoritöö intervjuudes osalenud õpetajad. Alati tuleb kohandada ja arvestada konkreetse lapse ja perega.
Kuidas hindate Eliisi keeltevalikut ja selle rolli mitmekultuurilises õpikeskkonnas?
Minu meelest on Eliisil juba praegu päris suur keeltevalik ja see on väga suur asi. Mul on olnud olukordi, kus olen istunud koos Ukraina lapsevanemaga. Mõni pere räägib eesti keelt, aga on ka neid, kes ei räägi üldse. Sellistes olukordades on väga oluline, et platvorm oleks kättesaadav ka nendele vanematele.
Millised on suurimad väljakutsed vanematega suhtlemisel, kui puudub ühine keel?
Suur probleem tekib siis, kui laps õpib eesti keele ära kiiremini kui tema vanemad, aga kooli või lasteaia suhtlus käib siiski vanemaga. Ja kui neil puudub ühine keel, siis on keeruline suhelda kasvatuslikel ja korralduslikel teemadel.
Üks tore näide tuli ühest koolist, kus lubati õpilasel teha kirjalik töö oma emakeeles. Tingimus oli, et ta kirjutab lõppu ka lühikese kokkuvõtte eesti keeles, näiteks kolm lauset. Õpetajad hindasid seda tööd Google Translate'iga, mis andis neile üldise arusaama, kas laps on teemast aru saanud. See on hea näide paindlikkusest.
Kas lasteaias rakendatakse sarnaseid keeletoetavaid lahendusi?
Lasteaias ei ole loomulikult selliseid kirjalikke töid nagu koolis. Lasteaias käib õpe pigem läbi mängu ja kogemuse. Kuid just mänguline õppimine võimaldab keelt paremini siduda reaalse tegevusega: sõna seotakse pildi, eseme või tegevusega. Selline seos aitab lapsel keelt paremini omandada.
Kas sa usud, et sinu doktoritöö tulemused leiavad rakendust Eesti haridussüsteemis? Näiteks kas ministeerium või ülikoolid võtavad neid arvesse?
Ma väga tahaks seda loota. Näen küll, et riigitasandil tegeletakse mitmekultuurilisuse teemaga, aga fookus on väga tugevalt eesti keele õpetamisel. Loomulikult on eesti keele õpetamine on väga oluline, seda keegi ei vaidlusta. Aga kui me käsitleme lapse õppeedukust ainult eesti keele oskuse kaudu, siis see ei ole piisav.
Uuringud näitavad, et eesti keele oskus üksi ei taga lapse õppetöös edu ega eduelamust. Laps vajab ka seda, et tema kultuuritaust oleks õppeprotsessis arvestatud. Me ei tohi õpetada lihtsalt “õppekava”, vaid peame õpetama last. Peame leidma viisi, kuidas see õppekava just talle arusaadavaks ja tähenduslikuks muuta. Kui me seda teed ei leia, siis ei aita ka pelgalt keeleoskus edasi.
Kas on midagi, mis sind doktoritööd tehes negatiivselt üllatas?
Jah, üks suuremaid negatiivseid avastusi oli seotud kultuuritundliku õpetamise temaatikaga. Kui alustasin, arvasin, et Eestis on sellest esmakordselt hakatud rääkima alles 2018. aasta paiku, mil Tallinna Ülikool ja Tartu Ülikool osalesid RITA-rände projektis. See oli lai interdistsiplinaarne projekt, kus olid kaasatud erinevad valdkonnad – sotsioloogid, kasvatusteadlased ja teised.
Aga doktoritöö taustauuringuid tehes selgus, et Eestis on kultuuritundlikust õpetamisest räägitud palju varem. Ma isegi imestasin, kui leidsin VERA projekti kogumiku aastast 1998, kus kultuuritundliku õpetamise teemat oli käsitletud. See avastus oli minu jaoks üllatav, et oleme neid arutelusid pidanud juba kaua, aga suures plaanis pole see teema veel hariduspoliitikas päriselt juurdunud.See näitab, et meil kipuvad sellised olulised teemad jääma projektitasandile. Tehakse ära, räägitakse, aga tegelik mõju praktikasse ei jõua. See on suur probleem.
Kas kultuuritundlik õpetamine peaks sinu hinnangul jõudma tugevamalt ka õpetajate ettevalmistusse ülikoolides?
Jah, kindlasti. Ma töötan ise Tartu Ülikoolis õppejõuna ja tean, et ained peavad omavahel õppekavas konkureerima – emakeeledidaktika, üldpedagoogika, kõik olulised ained. Aga küsimus on selles, kuhu mahub kultuuritundlik õpetamine? See mõtteviis peaks läbima kogu õpetajakoolitust. Sarnaselt sellele, kuidas LAK-õppe puhul öeldakse, et iga õpetaja on keeleõpetaja, peaksime ka mitmekultuurilises ühiskonnas mõtlema, et iga õpetaja on ka kultuuridevahelise teadlikkuse kujundaja.
Kas õpetaja kutsestandardis kajastub kultuuritundliku õpetamise pädevus?
Kahjuks mitte. Just hiljuti uuendati õpetaja kutsestandardeid, ja minu suureks kurvastuseks on sealt välja võetud isegi see vähene, mis viitas kultuurilise taustaga arvestamisele.
Samas on näiteks digipädevused tugevalt rõhutatud, aga õpetaja kultuuridevaheline pädevus, mis hõlmab hoiakuid, teadmisi ja oskusi mitmekultuurilises õpikeskkonnas, on täiesti kadunud. Ja see on väga murettekitav.
Kas sul on aimu, miks õpetaja kultuuridevaheline pädevus õpetaja kutsestandardist üldse välja jäeti?
Ausalt öeldes ma ei teagi. Ja see ongi üks põhjuseid, miks ma loodan, et minu doktoritöö võiks jõuda laiemalt ka otsustajateni. Nii nagu sina jagasid enne intervjuu algust minuga Eliisi lugu, kuidas sa ei andnud alla ja panustasid oma aega, energiat ja raha, siis ma tunnen sama ka oma teemaga. Ma tean, et muutused ei sünni üleöö. Kultuuritundlikust õpetamisest on Eestis räägitud juba 1990ndate lõpust. Ja ometi kohtame seda 2020ndatel ikka kui mingit uut ja arusaamatut nähtust. Aga lootust ei tohi kaotada.
Kas õpetaja töö sisuline pool on sinu hinnangul sarnane olenemata piirkonnast?
Laias laastus küll, lastaiaelu on ikkagi lastaiaelu. Aga erinevused tulevad sisse näiteks juhtimise stiilides ja organisatsioonikultuuris. Iga juht kujundab oma käekirja aja jooksul. Mina isiklikult usun suuresti õpetajate autonoomiasse. Meie lasteaias on küll selged põhimõtted, aga näiteks projektõppe puhul ei dikteeri me täpset vormi. Iga rühm töötab omas tempos, vastavalt oma laste ja perede eripäradele.
Ehk siis üleminek projektõppele ei toimu üleöö?
Ei, kindlasti mitte. Eriti kui tahad teha seda partnerluses, mitte käsukorras ülevalt alla. Minu jaoks ei ole see juhtimisstiil. Projektõpe, õpetajate autonoomia, kogukonna kaasamine – need kõik eeldavad usaldust ja järjepidevust. Üks suur projekt ei kasva suureks ilma pikaajalise panuseta. Samamoodi ei juurdu ka kultuuritundlik õpetamine, kui me ei loo selleks keskkonda, toetust ja mõistmist nii juhtide kui õpetajate seas.
Viimasel ajal on palju räägitud lasteaedade ühendamisest. Sündimus langeb, ressursse tahetakse kokku hoida. Tuleviku Lasteaed oli kunagi Nõlvaku lasteaia filiaal. Kas sa näed võimalust, et tulevikus võiks see uuesti filiaaliks muutuda? Kuidas sa sellesse suhtuksid?
Meil on vallas hetkel vist kaks lasteaeda, kus ühe juhi all on kaks maja. Ma ise ei ole tegelikult mõelnud, et meie lasteaed võiks kunagi uuesti filiaaliks muutuda… Ma ei tea, mis ma siis teeksin. Ausalt öeldes ma olen ise selle lasteaia kõige suurem fänn. Mulle meeldib see lasteaed just sellisena nagu ta on. Võib-olla ongi see, et seda maja ei ole olnud teistel lihtne kohe armastada. Aga vägisi ei saa midagi armsaks teha. Tuleb näidata, mis sisu siin majas tegelikult on ja see on tõesti äge.
Meil teevad õpetajad imelist tööd ja vanemad on väga kaasas. Näiteks eelmisel aastal otsustasime, et ei tee traditsioonilist jõulunäidendit, vaid loome kõik koos õues ühe suure „Tuleviku jõuluküla“. Meil polnud piisavalt õuevalgustust, nii et tegime üleskutse ja vanemad tõid oma õuetulesid. Vallavarahaldus aitas meid elektriühendustega. Üks vanem, kellel on alpaka-farm, tõi lausa kolm alpakat kohale! Meil olid erinevad tegevuspunktid, jõuluvana tuba, päkapikukeldri näidend, inglite meisterdustuba, väliköök, kus sai viinereid grillida… See oli lihtsalt üks tohutult soe ja kogukondlik hetk. Ja õhtul juba tuli Eliisi kaudu sõnumeid, kus vanemad kirjutasid, et see oli nende lapse elu parim jõulupidu.
Aga kuidas sa hindad juhtimislikult olukorda, kus üks juht peab vastutama mitme lasteaia või maja eest?
Mina pole seda kogenud, aga olen ikka mõelnud, mida ma teeksin, kui oleksin ühe sellise süsteemi eesotsas. Kui tuleb uus maja, mille ehitus ja tiim pannakse nullist kokku, siis on see kindlasti lihtsam. Aga kui on kaks täiesti iseseisvalt toiminud lasteaeda ja nad liidetakse, siis see on hoopis teine olukord.
Ja eriti keeruliseks teeb olukorra see, kui üheks juhiks määratakse inimene, kes enne juhtis ühte liidetavatest majadest. Sel juhul võib kergesti tekkida tunnetus, et „meie teeme nii, nüüd te peate ka nii tegema“, aga see ei toimi. Igal majal on oma lugu, oma kultuur, oma harjumused. Ja mina ei usu, et on olemas üks „õige tee“. On erinevad võimalused ja nendega tuleb tundlikult ümber käia.
Millisel seisukohal oled õpetajate töökorralduse osas. Kumb süsteem sinu kogemuse põhjal paremini töötab: 2+1 või 1+2?
Minu meelest ei tööta süsteem, vaid inimesed. Kui meeskonnatöö ei toimi, siis ei ole vahet, kas sul on 2+1 või 1+2 – tulemust ei tule. Selle aasta seisuga on kõik meie rühmad taas 2+1 süsteemis, aga varasematel aastatel on meil olnud ka kahes rühmas 1+2 süsteem.
Me ei teinud seda kokkuhoiu eesmärgil, vaid lihtsalt õpetajaid ei tulnud konkursiga. Tööd oli vaja aga ju teha, nii et otsustasime leida väga tublid assistendid ja meil tõesti vedas, leidsimegi. Õnneks ei ole meie omavalitsus meid survestanud, et kõik rühmad peavad olema 1+2 süsteemis.
Kas meeskonnatöö toimimises näed erinevusi sõltuvalt töökorraldusest?
Ei näe. Kui inimesed saavad omavahel hästi läbi ja teevad koostööd, siis pole oluline, kumb süsteem on. Ja samas olen näinud ka selliseid korraldusi, kus on 1+1+1 ehk õpetaja, assistent ja õpetaja abi. Seal näiteks õpetaja abi tööaeg on kindel, samas kui õpetaja ja assistent töötavad vahetustega.
Milline on teie kogemus kahe õpetaja ja ühe õpetaja süsteemide vahel? Milliseid erinevusi olete märganud?
Meie kogemus näitab, et kõige olulisem ei ole süsteem ise, vaid inimesed, kes selles meeskonnas töötavad. 2+1 süsteemis on õpetaja töökoormus kindlasti väiksem. Näiteks kui tuleb täita 24 koolivalmiduskaarti, siis kahekesi saab selle töö jagada, arutada, täiendada. Üksinda on see hoopis teine koormus.
Kas ühe õpetajaga süsteemis tuleb õpetajal rohkem juhtimisvastutust?
Kindlasti, aga seda tuleb toetada ka juhtkonna poolt. Ühe õpetajaga süsteemis on vaja väga head meeskonnatöö korraldust ja õpetaja peab oskama oma meeskonda suunata nii, et assistendid oleksid talle tõeliseks toeks. Aga juhtiv õpetaja ei ole oma tiimile ülemus, pigem on tegemist koostööpartneritega. Kui seda tunnetust ja vastastikust austust meeskonnas olemas ei ole, siis ei toimi ka süsteem – ükskõik, kas see on 1+2 või 2+1.
Milline mõju on õpetaja autonoomial ja omavalitsuse rollil sellistes töökorralduslikes küsimustes?
Omavalitsuste lähenemised on erinevad. Mõnes kohas otsustab lasteaed ise, millist süsteemi kasutada, mõnes kohas tuleb otsus pidajalt. Meie vallas on lasteaedadel õigus valida ning see võimaldab paindlikult kohaneda vastavalt olukorrale. Näiteks, kui ei ole õpetajaid võtta, ei ole mõtet hoida kinni ainult ühest süsteemist. Tähtis on, et töö saaks tehtud ja laps oleks hoitud ning õpetaja ei oleks ülekoormatud. See ongi tänapäeva hariduse üks suurimaid väljakutseid – toime tulla ebamäärasuses ja pidevas muutumises.
Kas süsteemi valik peaks sõltuma inimesest või mingitest kindlatest reeglitest?
Mina usun, et süsteem peab lähtuma inimestest. On õpetajaid, kellele sobib väga hästi töötada ühe õpetajana, eriti kui tal on tugev meeskond ja teda toetatakse. Samas ei saa me jätta muljet, et see oleks parim lahendus kõigile. 2+1 süsteem pakub rohkem tuge ja võimalust jagada pedagoogilist vastutust. Aga kõige olulisem on, et ükski süsteem ei töötaks formaalselt, vaid et inimesed selle sees toimiksid hästi. Me ei tohiks neid süsteeme liiga jäigalt kategoriseerida. Ei ole õiget ega valet, vaid on olukorrad, millega tuleb paindlikult kohaneda.
Milline võiks olla Tuleviku Lasteaed 20 aasta pärast? Kas sa näed ennast selle juures ka siis veel tegutsemas?
Ma väga loodan, et Tuleviku Lasteaed eksisteerib ka 20 aasta pärast, et ta on olemas ja elujõuline. Kas ta on samasugune või suurem, seda ma ei oska öelda. Ausalt öeldes meeldib mulle just see, et ta on väike ja kogukondlik. Me kõik tõesti tunneme üksteist, nii lapsi kui vanemaid. Kui ma räägin „lasteaia perest“, siis ma mõtlen tõepoolest nii lapsi, vanemaid kui ka kogu meeskonda.
Ma loodan, et meie lasteaed on tulevikus tugevalt juurdunud kogukonda, et see on päriselt kogukonna lasteaed, mis annab kogukonnale ja saab kogukonnalt. Miks mitte olla eeskujuks ka laiemalt? Ma unistan, et me osaleme projektides, jagame oma kogemust ja näitame, et ka vanast kontori- või tehasehoonest võib sündida lasteaed, mis päriselt kõnetab ja inspireerib.
Aga kui küsida, kas mina ise olen 20 aasta pärast veel siin… siis ma väga loodan, et sellel lasteaial on sel hetkel juba uus ja äge juht – keegi, kes viib selle veel kaugemale edasi uute ideedega, uue hingamisega. Ma usun, et tuleb hetk, mil tuleb anda teatepulk edasi. Aga üks on kindel – see lasteaed jääb mulle alati südamesse.
Lõppsõna
Tuleviku Lasteaed on omanäoline ja südamelähedane lasteaed, mis on üles ehitatud eripärasesse, varasemalt PRIA majana tuntud hoonesse. Endistest kontori- ja garaažiruumidest on loodud hubane lasteaed, mille igal rühmaruumil on oma nägu ja ajalugu.
Direktor ja õppejuht väärtustavad eelkõige meeskonnatööd, õpetajate heaolu ja paindlikkust. Lasteaias eelistatakse hetkel 2+1 töökorraldust (kaks õpetajat ja üks abiõpetaja), kuid varasematel aastatel on töötatud ka 1+2 süsteemis vajaduspõhiselt. Rõhutatakse, et töötavad inimesed, mitte süsteemid. Kui meeskond toimib, on võimalik edukalt töötada mis tahes mudeli alusel.
Eliisi platvorm on lasteaia peamine suhtluskanal ja ametlik tööaja arvestuse vahend. Õpetajad ei kasuta Facebooki gruppe ega muid paralleelseid kanaleid. Kogu info liigub läbi Eliisi. Kasutajakogemus on üldiselt väga positiivne, kuid vestluses tõsteti esile ka konkreetsed arendusettepanekud, näiteks tööaja arvestuse automaatne kohandumine haigus- või puhkuspäevade korral.
Lasteaia juhtkond näeb enda rolli laiemalt kui ainult oma asutuse piires – panustatakse ka valla tasandil haridusvaldkonna arengusse. Tulevikku vaadates loodetakse, et Tuleviku Lasteaed säilitab oma kogukondliku näo.
