Tallinna Liivaku Lasteaia juht Mari-Liis Knut räägib rahulikult ja siiralt, kuid iga tema lause taga on praktiline kogemus ja sügav veendumus: laps vajab tuge enne otsust, mitte pärast. Pärast kuut aastat Rajaleidjas juhtivspetsialistina ja nüüd aasta Tallinna Liivaku lasteaia juhina on ta näinud, kuidas tugi muutub tõeliselt toimivaks alles siis, kui see on osa kogu maja kultuurist – mitte eraldi süsteem.
Tugi algab rühmast, mitte paberist
„Eestis kiputakse mõtlema, et kui lapsel on raskus, tuleb saata ta Rajaleidjasse ja alles siis hakata otsima lahendust,“ ütleb Mari-Liis. „Aga tegelikult algab üldtugi rühmast – sellest, mida õpetajad, tugispetsialistid ja lapsevanemad koos teevad.“
Tema sõnul on just siin sageli suurim segadus: üldtugi ei ole tugispetsialisti töö ega ametlik otsus. See on igapäevane koostöö ja märkamine.
„Kõige paremini tunnevad last õpetajad, kes temaga igapäevaselt tegelevad. Kui nad märkavad, et laps vajab tuge, ei pea ootama otsust ega diagnoosi. Tuleb lihtsalt alustada.“
Tallinna Liivaku lasteaias tähendab see, et igale lapsele seatakse vajadusel väikesed, realistlikud eesmärgid. Näiteks piisab kui õpetaja või lapsevanem võtab endale sobival ajal iga päev 15 minutit, et lapsega eraldi rääkida, joonistada või ehitada – lihtsalt olla tema jaoks olemas. „See tundub pisiasi, aga lapse jaoks on see tohutu tugi,“ ütleb Mari-Liis.
Üldtugi on süsteem, mis kasvab seestpoolt
Mari-Liis usub, et üldtugi peab sündima haridusasutuse enda sees – oma praktikate, kokkulepete ja kultuuri kaudu. Tallinna Liivaku lasteaias on selleks loodud terviklik tugisüsteem: täiskoormusega logopeed, eripedagoog, sotsiaalpedagoog ja tugiteenuste koordinaator.
„Koordinaator aitab ühisesse suhtlusesse kõiki osapooli – õpetajaid, tugispetsialiste ja lapsevanemaid. Oluline on, et lapse toetav lähivõrgustik mõistaks ühiste eesmärkide suunas liikumist ja tegutsemist lapse parima huvi nimel. Lasteaia tugispetsialistid töötavad meie lasteaias koostöös, mitte eraldi.
Me arutame ja planeerime koos,“ lisab ta. Samas on vajalik mõista, et lapsele toe pakkumine ei alga alati tugispetsialisti olemasolust vaid loodud võimalustest haridusruumis, mille fantaasiarikkus ja loovus on õppinud õpetaja pädevus.
Arenduskava, mis elab koos lapsega
Liivakus koostatakse tuge vajavale lapsele arengut toetavad plaanid digikeskkonnas ELIIS, kus info on nähtav nii õpetajatele kui lapsevanemale.
Oleme pedagoogilise personaliga välja töötanud last toetava individuaalse arenduskava. „See ei ole aruandlus, vaid töövahend,“ ütleb Mari-Liis. See on võimalus näha kindlas ajavahemikus arendamist vajavaid valdkondi ja planeeritavaid arenguvõimalusi.
Arenduskava täiendatakse regulaarselt kogu õppeaasta vältel ja see on koostöös vanematega kinnitatud. Kui lapsel on käitumisraskused, koostab meeskond käitumise tugikava, kus on kirjas konkreetsed eesmärgid ja kokkulepped perega. „Oluline on õpetada lapsele sobivaid viise end väljendada ja rahuneda, aidates sellega toetada tema psühhosotsiaalset arengut” rõhutab ta. Selline toetav lähenemine aitab lapsel arendada positiivseid käitumismustreid talle keerulistes olukordades.
Koostöö vanematega loob usalduse
Mari-Liis rõhutab korduvalt, et lapsevanem on lapse toetamise juures võtmeisik. „Kui pere on kaasatud ja kodus tehakse samu asju, mis lasteaias, siis hakkab tugi toimima.“
Liivaku lasteaed väärtustab last ja lapsevanemat. Mitte keegi ei sünni lapsevanemaks, me kasvame koos lapsega. „Vanemad ei vaja moraali, nad vajavad tuge“ ütleb Mari-Liis. „Kui nad tunnevad, et neid kuulatakse, on nad koostööks valmis.“
Vanemate hirmu vähendamiseks kasutatakse lihtsat lähenemist: kohtumised ei ole hinnangud, vaid ühine mõtlemine. „Kui vanem tuleb ja näeb, kuidas meie tugispetsialist lapsega töötab, ütleb ta tihti pärast: ‘See on ju nii tore, muidugi olgu mu lapsel ka selline tugi.’ See ongi muutuse hetk.“
Ruumid, mis toetavad last ja õpetajat
Liivaku lasteaias on loodud erinevad keskkonnad, mis toetavad nii laste arengut kui õpetajate igapäevatööd. Näiteks avasime eelmisel õppeaastal “lõunatoa”, see on ruum, kus lapsed, kes ei soovi või ei saa magada, saavad rahulikult tegeleda vaiksete tegevustega. Meie lasteaias on palju erinevaid huviringe robootikast eelkoolini. See toetab lapse huvitegevust ja säästab lapsevanema päevakava. Suurim ruum on meie õueala, kus viibime nii palju kui võimalik. Looduskeskkond on meil rikkalik, läheduses asuvad pargid vaid rikastavad õppetöö läbiviimist. Meie head ideed sünnivad ühistes töögruppides. Oleme välja töötanud vaimse tervise paketi nii lastele kui õpetajatele. Iga inimese arvamus on oluline ja väärtuslik. Sellest õppeaastast tegutseb meil ka lastekogu.
Digitehnoloogia ja robootika pakuvad lastele uusi viise õppimiseks.
Logopeedi ja eripedagoogi toad on sisustatud pehmete istumisalustega ja raskuspatjadega. „Kui lapsel on raske keskenduda, aitab vahel juba see, et ta saab raskuspadja sülle. See annab turvatunde.“Sotsiaalpedagoogi loodud nurgake, kus on vaikne ja turvaline keskkond lapse toetamiseks.
Kõik need lahendused on tekkinud meeskonna vajadustest, mitte “projekti pärast”. „Me ei tee midagi lihtsalt sellepärast, et kuskil on nii kirjas. Me loome seda, mida meie lapsed ja õpetajad päriselt vajavad,“ ütleb Mari-Liis.
Õpetajate heaolu kui üldtoe teine pool
Mari-Liis rõhutab, et tugi ei ole mõeldud ainult lastele. „Kui õpetaja on väsinud, ei jaksa ta last toetada.“ Seetõttu on igal Liivaku töötajal päevas pool tundi vaikset aega – hetk iseenda jaoks.
Lisaks kohtuvad õpetajad ja abiõpetajad kord nädalas, et arutada toimuvat ja jagada kogemusi. Kõik saavad kaasa rääkida. Kui inimesed tunnevad, et neid usaldatakse, sünnivad ka lahendused,“ ütleb Mari-Liis.
Kaasav haridus kui igapäevane praktika
Mari-Liis sõnul on kaasav haridus eelkõige mõtteviis. „See ei ole suur reform ega dokumentide rida, vaid suhtumine. See on valmisolek märgata, rääkida, proovida ja kohaneda.“
Tema hinnangul on Liivaku lasteaed näide sellest, kuidas üldtugi saab olla loomulik osa igapäevast. „Kui me loome majasisese kultuuri, kus inimesed tunnevad end kaasatuna, siis lapsed tunnevad seda samuti. Ja see ongi kaasava hariduse tegelik sisu.“
Mari-Liis Knut naeratab ja lisab lõpetuseks:
