Hea lasteaed ei ole ainult värvilised seinad, põnev õueala või moodsad mänguasjad. Hea lasteaed sünnib sellest, kuidas igapäevane elu on läbimõeldult korraldatud, kui nähtav on lapse heaolu fookus ja kuidas päriselt kuulatakse õpetajaid. Kohila Sipsiku lasteaed on koht, kus süsteemsus ja inimlik soojus ei ole vastandid, vaid käivad käsikäes. Siin ei tehta asju lihtsalt põhjusel, et „nii on alati olnud“, vaid küsitakse järjepidevalt: miks me seda teeme ja kuidas see last päriselt toetab?
Sipsikus on õpetajal palju autonoomiat: eesmärgid seatakse koos, aga teekond nendeni on rühma meeskonna valida. Õppeaasta tegevuskavas sõnastatakse suured fookused, mis puudutavad sel aastal nii laste eneseregulatsiooni kui ka töötajate enesejuhtimist, ent konkreetseid vahendeid ja meetodeid valivad õpetajad ise. Juhtkond ei juhi „ülevalt alla“, vaid loob ruumi mõtestatud koostööks: arenduspäevad, regulaarsed väikesed koosolekud, coachingu programm ja sõprusrühmad – kõik selleks, et igaüks saaks päriselt osaleda, õppida ja panustada. Oluline on hoiak: probleeme nähakse kui väljakutseid, millele otsitakse ühiselt lahendusi.
Selle loo keskmes on kaks Sipsiku õpetajat – vabariikliku tiitliga „Aasta Lasteaiaõpetaja 2025“ pärjatud õpetaja Teele ja „loovalt positiivse“ hoiakuga õpetaja Helina. Nendega koos otsime vastust küsimusele: mis teeb Sipsikust hea lasteaia, kus on meeldiv töötada ja kus lastel on turvaline, põnev ja päriselule lähedane lapsepõlv?
Mis teeb teie jaoks Kohila Sipsikust ühe hea ja ägeda lasteaia, kus on meeldiv töötada?
Õpetaja Teele:
„Meie Sipsik on äge, sest töö on päriselt süsteemne. Midagi ei tehta lihtsalt tegemise pärast – me küsime alati, miks me seda teeme ja kuidas see last päriselt toetab. Õpetajana on mul palju autonoomiat.“
„Meid kaasatakse pidevalt nii visiooni, missiooni kui ka väärtuste mõtestamisse – see ei ole lihtsalt ‘ülevalt alla’ suunatud, vaid me loome seda ühiselt.“
„Võimalusi on palju ja koostöö toimib hästi. Siin on kujunenud mõtteviis: me ei näe probleeme, vaid väljakutseid, ja keskendume lahendustele. Varasemad kogemused erinevates süsteemides aitavad mul eriti hästi mõista, miks täna on nii hästi.“
Milles see autonoomia sinu meelest kõige enam peegeldub? Kas tood mõne konkreetse näite?
Õpetaja Teele:
„Kõige lihtsam näide on töögraafikud ja rühma töökorraldus. Meil pole jäika etteantud plaani – on mõistlik raam, aga rühmajuhina saan graafikut vastavalt vajadusele sättida.“
Praktiline paindlikkus:
Kui hommikul on lapsi vähem või on haiguseid, saab abiõpetaja tulla hiljem.
Vabaneva aja saab suunata enesearengusse või kasutada teisel päeval, kui on „SOS“ ja lisakäsi vaja.
See eeldab meeskonnaga kokkuleppeid. Mõnele on kindel struktuur väga oluline, kuid koostöös toimib paindlikkus hästi.
„Aastaplaanis seame suured eesmärgid. Sel aastal toetame näiteks laste eneseregulatsiooni ja enesejuhtimisoskusi ning samal ajal ka töötajate enesejuhtimist. Kuidas keegi rühmas nende eesmärkideni jõuab, milliseid vahendeid ja meetodeid kasutab on rühmameeskonna vaba valik. Eesmärk on selge, teekond võib olla erinev. See ongi minu jaoks autonoomia.“
„Eesmärk on ühine, meetod vaba – nii püsib fookus lapsel ja meeskond kasutab oma tugevusi.“
Õpetaja Helina, palun kirjelda Sipsiku meeskonnakultuuri. Mis hoiab teie tiimitunnet üleval – nii Põnnipere majas kui kogu lasteaias?
Õpetaja Helina:
„Hoidmise mõttes alustame igal sügisel kohe ühiselt. Augusti lõpus teeme arenduspäeva – tegelikult kaks korda aastas. On väga hea võtta hooaja alguses üks terve päev, kus kõik, kes koos töötame, saavad kokku. Kui meil avanes uus maja, tulimegi siia: teised said uudistada, jagada mõtteid ja ühist pilti. Koos paneme paika aasta fookused, plaanid, tutvume uute töötajatega. Nii tekib selge platvorm, mida uuelt aastalt oodata.“
Kuidas see loodud platvorm päriselt igapäeva töös rakendub?
Õpetaja Helina:
„Regulaarne koos mõtlemine ja mõtestamine. Meil on iga paari nädala tagant personali koosolekud. Õpetajad ja abiõpetajad kohtuvad kahel eri päeval, et grupid oleksid väiksemad ja arutelud sisukamad. Vahetame teadmisi, räägime murekohtadest, jagame ideid. Kasutame neid kokkusaamisi ka teadlikkuse tõstmiseks – mini-koolitused tuuakse sõna otseses mõttes ‘koju kätte’. Sa tuled oma tavalise tööpäeva sees ja teed väikseid, järjepidevaid samme.“
„Võti on avatud suhtlus: julgus küsida, märgata, tagasisidestada.“
Õpetaja Helina (jätkab):
„Väga oluline on rollide selgus. Mida kellelt oodatakse rühmaliikmena, millised on vastutusvaldkonnad. Kui miski on segane, räägime läbi. Meid toetab ka coachingu-programm välise juhendajaga. Isiklikult polnud ma varem sellisesse protsessi kaasatud, aga nägin kohe, kui hädavajalik see on. See aitab ilma ‘pikkade kõnelusteta’ pinnale tuua selle, mis tiimis päriselt toimub ning sa vaatad end justkui kõrvalt.“
Koolitus Sipsiku lasteaias
See kõlab nagu tugeva juhtkonna märk – regulaarne mõtestamine, koolitused „koju kätte“, läbipaistev tööprotsess. Kuidas teie seda tajute, kas Sipsikul on hea ja tugev juhtkond?
Õpetaja Teele:
„Meil on suurepärane juhtkond. Koolitused tulevad vajaduspõhiselt – mitte lihtsalt ‘midagi toimub’, vaid päriselt lähenetakse töötajate vajadustele tuginedes. Koosolekud on aktiivsed ning personal ei ole lihtsalt info vastuvõtja rollis, vaid mõtestame ja loome ühist praktikat. Alguses tulin teistsugusest süsteemist ja ootasin, et ‘juht ütleb, mida teha’. Siin sain aru, et mis päriselt on kaasav juhtimine.“
Kuidas see päriselt toimib, et kõigil oleks võimalik nende arutelude ja õpiringidega päriselt kaasa minna?
Õpetaja Teele:
„Meil on sõprusrühmad: kui ühel rühmal on lõunasel puhkeajal koosolek või õpiring, katab ‘sõprusrühm’ sel ajal teise rühma töö. Järgmisel päeval on vahetus – nii saavad kõik osaleda. Lisaks on toeks ‘rühma sõber’, kes on olemas igal rühmal rühmaväliste inimeste hulgast – sageli juhtkonnast. Kui mul on meeskonnaga tarvis tunniks aruteluaega, lepime temaga kokku ja rühma sõber tuleb appi. See on hästi süsteemne ja toimiv.“
Mainisite enne intervjuu algust, et teil käib palju külalisi ja vaatlejaid. Kuidas see klassiruumi elu mõjutab?
Õpetaja Teele:
„Külalisi on tõesti palju, aga see on juhtkonna otsus, kuidas ja millal neid vastu võtta. Mingil hetkel tajusin oma rühmas, et katkestusi on liiga palju ja see mõjutas laste rütmi. Ütlesin selle välja. Nüüd kooskõlastatakse külastusi minuga oluliselt täpsemalt – et hoida sujuvat päevakava ja rahulikku rütmi. Tagasiside võeti kiiresti arvesse.“
Õpetaja Helina:
„Just – kui murekoht on õhus, siis meid kuulatakse ja tehakse korrektuurid. See tekitab turvatunnet.“
Kui te oleksite ise juhtkonnas, mida teeksite teisiti?
Õpetaja Teele:
„Ausalt öeldes on mul praegu keeruline öelda, mida peaks teistmoodi tegema. Kui ma Sipsikusse tulin, oli harjumatu, et mul on võimalus nii palju ise otsustada ja panustada – nüüd saan aru, miks see nii on ja miks see toimib. Tunnen, et juhtkond on väga teadlik oma valikutes.“
Õpetaja Helina:
„Nõustun. Kui on ‘muutmise kohti’, siis pigem riigi tasandi reeglites ja seadustes, mitte meie maja juhtimises. Majasisese tagasisidega arvestatakse kiiresti.“
Võtmekohad, mis hoiavad kultuuri tugevana
Arenduspäevad 2× aastas: ühine fookus, rollid, tagasi- ja edasivaatamine.
Väikesed ja regulaarsed koosolekud: teadmiste vahetus, murekohtade arutelu ja heade praktikate jagamine, mini-koolitused.
Coachingu-programm: välise juhendaja toel refleksioon ja tiimiprotsesside nähtavaks tegemine.
Rollide selgus ja avatud suhtlus: julge küsida, märgata, tagasi- ja edasisidestada.
Sõprusrühmad ja rühma sõbrad: süsteem, mis võimaldab kõigil õppida ja aruteludes osaleda.
Külastuste teadlik koordineerimine: laste heaolu ja sujuv rütm on esikohal.
Õpetaja Teele, sind tunnustati hiljuti vabariiklikul tasandil „Aasta Lasteaiaõpetaja 2025“ tiitliga. Palju õnne! Millised olid selle teekonna põnevamad hetked? Ja kas see on Sinu igapäeva ka muutnud?
Õpetaja Teele:
„Ma ei oleks selleni jõudnud, kui ma poleks Sipsiku lasteaeda tööle tulnud. Siit algas suur muutus õpetajana – oma töö sügavam mõtestamine. Õppisin küsima keerulisi küsimusi, kui ma millestki aru ei saanud; proovima teistmoodi ja keskenduma mitte probleemidele, vaid lahendustele; mõtestama nii enda kui laste õppimisprotsessi: mida me teeme, miks me seda teeme ja milline on kõige tõhusam viis selle teostamiseks.“
Mis toetas selle mõtestamise kasvu?
Õpetaja Teele:
„Magistriõpingud andsid laiemat pilti. Ja muidugi meie Sipsiku tiim. Paistsingi vist silma sellega, kuidas oma väikese meeskonnaga toimetasin ja lastega tegutsesin. Sageli tõid minu küsimused lauale arutelud, mis teistelgi mõttes olid, aga mida ei olnud veel teised küsinud.“
Kuidas see tunnustus formaalselt Sinu juurde jõudis?
Õpetaja Teele:
„Kõik algas Sipsiku-sisesest tunnustusest – mind valiti meie lasteaia aasta õpetajaks. Selle taga oli kogu personal. Sain ülekaaluka toetuse ja inimesed tulid isiklikult ütlema: ‘Ma hääletasin sinu poolt.’ See puudutas mind sügavalt. Direktor pani nende sammude põhjal kokku minu kandidatuuri ja esitas vabariiklikule tiitlile. Tunnen, et see oli kogukonna-tunnustus.”
Teele Saar - aasta lasteaiaõpetaja 2025
Mis hetk Sul eriti meelde jäi?
Õpetaja Teele:
„Septembri alguses tuli Haridus- ja Teadusministeeriumist kiri: ‘Palju õnne, olete kolme nominendi seas.’ Mõtlesin, et mis nali see veel on – kuidas see nüüd juhtus? (naerab) Ja siis tuligi võit. Kõige erilisem oli see, et auhinna andsid üle minu (enda rühma) lapsed. Kui Rebeka ja Johannes lavale tulid, ei suutnud ma neid esiti hämaruses äragi tunda – mõlemad nii pidulikud. Ma tahtsin olla lihtsalt nendega koos laval.“
Ka lastelt oli sinu osas tagasisidet küsitud, saan ma aru?
Õpetaja Teele:
„Jah. Meie eripedagoog Janne Rannala ja direktor Kristina Mägi kogusid rühma lastelt mõtteid ‘milline Õpetaja Teele on?’. Laste jutust pandi kokku tähenduslik tekst, mida Rebeka ja Johannes laval ette kandsid. See andis tunde, et kuskil olen midagi väga õigesti teinud. Tundsin, et seda rõõmu ja uhkust võib ka vastu võtta, isegi kui tahaks eestlaslikult tagasihoidlik olla.“
Kas Su igapäevas on midagi muutunud?
Õpetaja Teele:
„Peamine muutus on nähtavus – rohkem intervjuusid ja huvi meie lasteaia ning ka rühma tegemiste vastu. Aga sisu on sama: mõtestatud järjepidev töö, kogemine, küsimine, katsetamine ja laste õppimise toetamine. Tiitel ei olnud eesmärk; ma lihtsalt kipun tegema alati natuke rohkem, kui oodatakse.“
Uurides varasemaid materjale jäi silma, et Sind kirjeldatakse kogenud juhendajana. Kas see vastab tõele?
Õpetaja Teele:
„See on suhteline (naerab). Juhtkond näeb mind kogenud juhendajana, kuigi Sipsikus olen töötanud vaid kaks aastat. Selle aja sisse on mahtunud mitu juhendamist: Ukraina kogemus, Ida-Virumaalt tulnud praktikandid ja töövarjud, kes liikusid eestikeelse õppe suunas. Nii et kogemusi on selle üürikese ajaga omajagu.“
Kui oled juhendanud erineva taustaga õpetajaid, siis milliseid nõuandeid oled andnud? On mõni mõte, mida soovitaksid laiemalt kõigile lasteaedadele?
Õpetaja Teele:
„Iga juhendamine on erinev – vajadused on erinevad. Aga kaks väga praktilist asja on end meie rühmas selgelt õigustanud.“
1) Hommikuring enne hommikusööki – rütm, mis hoiab fookust
“Tavapärasemalt toimub hommikuring pärast hommikusööki, kust liigutakse omakorda järgmiste tegevuste juurde. Meil toimib hommikuring enne hommikusööki paremini. Lisaks on lõunaring enne lõunasööki ja õhturing enne õhtuoodet – neid veavad sageli abiõpetajad. Ringitegevuses viiakse läbi väikesed õppetegevused ja mängud, aga ka vestlus teemadel, mis parasjagu rõõmu või muret tekitavad. Lapsed teavad, et enne igat sööki on väike ring – see loob turvalise rütmi kogu päevaks.“
2) „Rahupesad“ – eneseregulatsioon siis, kui on rahulik
„Soovitan väga luua rahupesa ja harjutada eneseregulatsiooni siis, kui kõik on hästi – mitte alles kriisihetkel.
Oluline, et see pole lihtsalt ‘nurk’, vaid koos lastega loodud ja mõtestatud koht: milleks see on, kuidas ja millal seda kasutada, millised sammud seal aitavad (hingamisharjutused, lihaste pingutus-lõdvestus, tunnete sõnastamine jms). Sellisel viisil toimib rahupesa päriselt. Mina olen saanud väga palju inspiratsiooni Ilmatsalu lasteaed Lepatriinu kogemusest, nende õppejuht Liis-Marii Võik on üks rahupesade temaatika eestvedajatest.“
Kõlab lihtsate, ent süsteemsete sammudena.
Õpetaja Teele:
„Just. Rütm enne sööke ja läbimõeldud rahupesa – need on väikesed muudatused, mis loovad suures plaanis väga olulise vahe.“
Helina, lugesin Kohila valla sotsiaalmeediast sinu kohta ning seal kirjutati sinust kui „loovalt positiivsest“ õpetajast. Mida see sinu jaoks tähendab?
Õpetaja Helina:
„Minu jaoks tähendab see kaht asja koos: loovus + teadlik fookus heale. Ma panen tähele, mis juba töötab, mitte ainult seda, mis on kehvasti. Kui keegi jagab tugevaid tundeid, küsin endalt: kas see on teema, millega peame süvitsi tegelema, või asi, mida kolme kuu pärast enam ei mäletagi. Nii hoian meeskonnas ja rühmas rahulikku joont – selgitame päris teemasid, mitte ei upu igasse hetkeemotsiooni.“
Milliseid praktikaid oled oma rühma toonud, mis on teistmoodi või millel on eriliselt hea mõju?
Õpetaja Helina:
1) „Okas-siil“ – meeskonna kood sõna.
„Kui kellegi jaoks läheb olukord üle jõu, pole vaja pikka selgitust. Ütled lihtsalt ‘okas-siil’ – see on meie kokkulepitud koodsõna. Teised teavad: võta 10 minutit, me katame. See hoiab täiskasvanud toimiva meeskonnana ja ennetab läbipõlemist.“
2) Õuesõpe kui vaikimisi režiim.
„Meil on ideaalne õuekeskkond, seega oleme õuelasteaed – tuppa tuleme magama ja hügieenitoiminguid tegema, ülejäänu teeme võimalikult palju õues. Sel suvel läbisime Arhitektuurikooli praktilise koolituse ning kujundasime lastele vabamängu ala – ‘minu maa, minu koht, minu mäng’. Laps teab, et võib mängu juurde tagasi tulla, seda edasi arendada ja teisi kaasata. See toetab sotsiaalseid oskusi, eneseregulatsiooni ja loovust väga terviklikult. Meil on see nüüd valmis ja lapsed tahavadki õue minna.“
Sipsiku lasteaial on kaks maja, üks suur ja teine väike. Te töötate mõlemad erinevates majades. Helina, sina oled töötanud varasemalt suures majas nüüd aga väikeses majas. Kas oskad välja tuua mõne erinevuse suure ja väikese maja vahel?
Õpetaja Helina:
„Suur maja andis mulle hea võrdlusmomendi – palju rühmi, palju inimesi, kõik nurgad ‘pesadeks’ kasutatud. Siia tulles tunnetasin, kui suur vahe see on: väikeses majas on lähedus, tempo ja suhted teistmoodi. See kogemus aitab mul seda keskkonda päriselt hinnata ja väärtustada.“
Helina, sa mainisid enne, et muudatusi oleks vaja teha pigem riiklikul tasandil. Kujutame ette, et Ministeeriumi inimesed ja miks mitte ka minister ise loeks ELIISi blogi, siis mida sa paluksid Ministeeriumil muuta?
Õpetaja Helina:
„Rühmade suurus. Ka tavarühmades on üha rohkem erivajadusega lapsi, rühmadünaamika muutub ja täiskasvanute tugisüsteem ei jõua sama kiiresti järgi. Vähem lapsi rühmas võimaldaks iga lapseni rahulikus tempos päriselt jõuda.“
Õpetaja Teele (lisab):
„Ühiskondlikult on teemasid rohkemgi. Norra näide kõnetas: lasteaiapäevad on lühemad, vanematel on aega, kella 17-ks on lasteaia uksed kinni. See on kultuurimuutus, aga mõjub rahulikkusele ja tõstab fookusesse pereaja väärtuse. Ka meil aitab praegu see, et toimetame palju väikestes gruppides ning toimib ühe õpetaja süsteem koos tugevate abiõpetajatega – aga maht on endiselt suur.“
Üks teema mida ma tihti puudutan on õpetajate süsteem rühmas. Milline süsteem on Sipsiku lasteaias? 1+2 või 2+1?
Õpetaja Teele:
„Meil on 1+2. Olen töötanud ka 2+1 süsteemis ja tol ajal meeldis see mulle isiklikult – kaks 12-tunnist päeva ja üks 6-tunnine andsid töö, elu tasakaalu mõttes tekitas see mõnusa rütmi. Kui panen fookuse aga olulisimale, ehk laste vajadustele ja seeläbi väikestes gruppides toimetamisele, siis 1+2 toetab lapsi paremini. Kõige intensiivsemal ajal on rohkem täiskasvanuid, eesmärgid saavutame ladusamalt ja keerulisema käitumisega lapsi on lihtsam toetada.“
Mis on 1+2 juures õpetaja vaates kõige olulisem?
Õpetaja Teele:
„Et õpetaja teadvustab end meeskonna juhina. Kui pole selge, kes hoiab kurssi, tekivad hõõrdumised. See ei tähenda, et ‘mina ütlen, kuidas on’ – vastupidi, siingi on võtmetähtsusega kaasav juhtimine: võtame abiõpetajad päriselt partneriteks, loome selguse rollides, seame ühised eesmärgid.“
Aga miks mõnes kohas eelistatakse jätkuvalt 2+1 süsteemi?
Õpetaja Teele:
„Sageli töökorralduslike mugavuste pärast – pikad vahetused, konkreetsem isiklik rütm. Pedagoogiliselt on minu kogemuse järgi 1+2 paindlikum: rohkem käsi ja silmi siis, kui lapsed seda kõige enam vajavad.“
„Nalja poolest ütlen, et 2+2 või 1+3 – tunne on, et ühest inimesest jääb ikka puudu (naerab). Tõsisemalt rääkides: eelmise aasta kogemus, kui meile võimaldati rühmaülene tugiisik tekitas suure muutuse. Tugiisik ei olnud ühe lapsega seotud, vaid toetas kogu rühma. Nii oli lihtsam katta ka näiteks paidlikku puhkeaega ja pakkuda koolieelikutele, kes enam und ei vaja, vaikse tegevuse aega alternatiivsete tegevustega. Sel aastal seda ressurssi pole ja väljakutseid on kindlasti rohkem.“
Õpetaja Helina:
„Lisaks ideaalidele aitab väga selge rollijaotus ja kokkulepped – näiteks meie koodsõna „okas-siil“ täiskasvanute vahel, et keegi saab võtta 10-minutilise ‘hingetõmbe’ ja teised katavad. See hoiab meeskonna töökorras ka siis, kui päev läheb pööraseks.“
Tunnustamine õpetajate päeval
Räägime projektõppest. Kuidas te tagate, et lapsed on päriselt protsessi juhid, mitte „kaasa kõndijad“?
Õpetaja Helina:
„Meie rühmas on praegu materjalide projekt. Alustame sellest, et anname lastele eri materjalid kätte, vaatleme, mida nad nendega ise teevad, ja alles siis arutame: mida selle materjaliga veel saab, kuidas sellega „manipuleerida“. Väiksemad (2+) alustavad katsumisest-nuusutamisest, suuremad (3 - 4) juba ehitavad ja mängustavad. Teema tuleb laste huvist. kui näeme, et huvi hääbub, toome uue materjali. Ühe materjali juures arutame alati ka, kust see tuleb, kuidas seda hangime, kaasame vanemaid.“
Näide 1: papp
„Vanemad tõid kaste, torusid, rulle – sündis terve ‘pappilinn’. Laste jaoks on see „minu koht, minu mäng“, kuhu saab järgmisel päeval tagasi tulla ja edasi arendada.“
Näide 2: savi + päriskogemus.
„Siinsamas kõrval on keraamikatehas. Lapsevanema abiga leppisime külastuse kokku: lapsed nägid algusest lõpuni protsessi ja töömaailma: kuidas inimesed päriselt töötavad. Hiljem tegime ise savist eseme, viisime põletusse ja sai valmis asi. Laps tunneb tervet teekonda, mitte ainult ‘tulemust’.“
Kuidas me „nähtavaks mõtestame“?
Õpetaja Helina:
„Kasutame „rääkivaid seinu“ – kaardistame seinale teekonna: pildid, laused, sammud. See on õppimise osa: meenutame, kordame, arutame. Laps näeb: „ahaa, me käisime seal, tegime seda“ – ja seob kogemused.“
Kuidas dokumenteerime (ja jääme lastega päriselt olevikku)?
Õpetaja Helina:
Igapäevased lühivideod/lõigud vanemale: mida tegime, millised emotsioonid olid, mis võtted aitasid.
Hoian projekti- ja lapsepõhiseid kaustu – hiljem on lihtne analüüsida konkreetset last (mis ta tegi, kuidas ta osales).
Kokku lepitud põhimõte: iga laps saab kas klipi või pildi, et keegi ei tunneks end „nähtamatuna“.
Praktikas: hommikul teen ELIISis admin-asjad ära ja panen arvuti kinni – olen lastega mängus. Salvestan materjali ning laen pärast üles.
ELIIS: projektid on plaanide all; panen ka pilte ELIISi
Tiimisisene jagamine: tutvustame projekte ka teistele rühmadele ja juhtkonnale – õpime üksteiselt.
Mis on Sinu jaoks suurim võit projektõppes?
Õpetaja Helina:
„Vabadus liikuda koos huviga. Ühe teema sees katame matemaatika tillukesi tükke (loendamine, hulgad), keele (sõnavara), sotsiaalsed-emotsionaalsed oskused – kõik tuleb mängust. Väikestel on tähtis kätega kogeda; jutt üksi ei loo seost. Projektõpe laseb lastel juhtida, õpetaja hoiab ruumi ja suunab õigel hetkel.“
Te olete mõlemad käinud Ukrainas õpetajaid toetamas. Mis oli teie jaoks suurim õppetund sealt?
Õpetaja Teele:
„See oli mu esimene kord minna juhendaja rollis välismaale – alguses oli hirm: sõjaolukord, keerulised tunded… Kas me tohimegi neid ‘lahti harutada’? Kohapeal selgus, et murekohad on üllatavalt sarnased: „Kuidas toetada keerulise käitumisega last? Milliseid võtteid kasutada?“ Me tegime eneseregulatsiooni töötoa koos tegevusterapeudi Liis Leega: hingamis- ja ‘joogalaadsed’ harjutused, rahupesa ülesehitus, sensoorse toetuse ‘korvikesed’. Õpetajad tulid väga kaasa ja vajasidki praktilisi lahendusi. Mõnega jätkame siiani veebis – nad saadavad pilte ja kirjeldusi, kuidas rahupesad neil tööle on läinud ning küsivad nõu väljakutsete korral.“
Kohila Sipsiku töötajad teel Ukrainasse
Mis keeles te omavahel suhtlete?
Õpetaja Teele:
„Alustasime inglise keeles, aga pikemate mõtete edasiandmise jaoks läksime kirjaliku tõlke teed (eesti ↔︎ ukraina tõlge). See toimib üllatavalt hästi.“
Õpetaja Helina, kas sinul oli ka mõni konkreetne ‘aha’-hetk seoses Ukrainaga?
Õpetaja Helina:
„Jah. Läksin läbi viima lõimitud kunstitegevust kääridega. Kohapeal selgus, et õppekavasse oli kirjutatud: enne 5. eluaastat ei anta lastele kääre kätte. Tuli selge vastumeelsus: „Meil on nii, ei tohi!“ Selle asemel, et suruda, rääkisime ‘miks-ist’: kaks ajupoolkera, peenmotoorika, silma–käe koostöö, enesekindlus.
Päeva lõpus ütles üks õpetaja: „Olime algul täiesti vastu, tegime siiski ära – ja saime aru, miks see lastele hea on.“ Õppetund? Avatus ja põhjendatus. Kui õpetaja mõistab, miks midagi teha, on ta valmis proovima.“
Õpetaja Teele (lisab):
„Sarnane muster oli mänguasjade kättesaadavusega. Mõnes rühmas olid vahendid õpetaja ‘kontrolli’ all – laps peab küsima, isegi ei näe, mis olemas on. Kui vahendid on lapsele kättesaadavad, tekib rohkem iseseisvat mängu, valikuid ja vastutust.“
Õpetaja Helina:
„Ühel hetkel liitus meie rühmaga kohalik noor tõlk. See muutis kõik paremaks. Emakeelne vahendaja teeb info pehmeks ja täpseks, võtab pinged maha.
ESTDEV'i ja Eesti ettevõtete toel ehitatud lasteaed Ukrainas, kus on ka ELIISi platvorm kasutuses
Ka Eliisi kasutatakse Ukrainas juba päris mitmetes lasteaedades. Kui me kutsuksime, kas tuleksite webinarile rääkima enda kogemustest Ukrainas ja andma mõtteid ka teistele Ukraina lasteaedadele?
Õpetaja Teele:
„Jah, oleme valmis. Ukraina on meie jaoks südameteema.“
Õpetaja Helina:
„Nõus. Väike soovitus korralduseks:
võtke tõlk (ukraina/vene ↔︎ eesti/inglise),
paluge igal esinejal tuua 1–2 väga konkreetset võtet (nt rahupesa ‘stardipakett’, kääriharjutuste ‘redel’),
ja pildid/videokillud – praktilisus on võtmesõna.“
Kaks võtmeteemat, mis Ukrainas hästi vastu võeti
Rahupesad: kuidas koos lastega koht läbi mõtestada; harjutada siis, kui on rahu (mitte alles kriisis); lihtsad vahendid (hingamistehnikad, liivakell, pehme pall, pingutus–lõdvestus).
Eneseregulatsiooni mikrovõtted igasse päeva: rütmiline liikumine, kuhu lisad sõna („sisse – välja“), lühike paus enne tegutsemist, õpetaja modelleerib.
Palun rääkige kumbki üks lugu, mis on hiljuti südant soojendanud.
Õpetaja Helina:
„Uus maja, uued lapsed ja vanemad – kõigil kohanemine käsil. Ühel hommikul tuli vanem kotitäie apelsinidega: „Tugevat tervist!“ Sellised pisikesed märkamised – lilled, soe sõna – teevad päeva. Ja laste poolelt: kui keegi ütleb täiesti iseenesest: „Mul on sünnipäev, ja sina oled kindlasti kutsutud!“ – see tunne, et olen rühmas oodatud inimene, on hindamatu.“
Õpetaja Teele:
„Iga hommik, kui kuulen kaugelt: „Teele!“ ja laps hoiab käed avali, et mind kallistada – tean, et olen oodatud. Suurimad hetked tulevad läbimurretest: kui keerulise käitumisega lapsele leiame toimivad võtted, vanem tuleb koostööle ja laps ei tunne end „pahana“, vaid mõistetuna. Kui ka teised lapsed õpivad nägema, et tal ongi vahel raske ning hoiavad talle vajalikku ruumi – see on väga liigutav.“
Kujutage ette aastat 2050. Mis on lasteaedades teistmoodi?
Õpetaja Helina:
„Lapsest lähtuv tegutsemisviis on norm: vabamäng ja loomulik õppimine on fookuses, mitte „istume ja teeme töölehte“. Tempo on rahulikum. Rühmad on väiksemad, et jõuaks iga lapseni. Päev on lühem, nagu Norras, et peredel oleks aega rohkem koos veeta. Ja igas lasteaia hoovis on kola-hoov – vabamängu paradiis.“
Õpetaja Teele:
„Lisaks rahupesad igas majas ja liikumisvõimalused siseruumides (turnimisalad, kiiged), sest liikumine on ka näiteks lugemise–kirjutamise eeloskus ning toetab samuti eneseregulatsiooni. Soovin, et lasteaiaõpetaja töö on ühiskonnas nähtavalt väärtustatud ja lasteaias toimub loomulik õppimine, päris olukordades – laps on aktiivne osaleja kõiges, mis on talle jõukohane ise teha.“
Sipsiku tiimi ja lapsevanemate koostöös valminud kola hoov, mis on laste seas ülipopulaarne.
„Õpetaja võiks olla rohkem väärtustatud“ – mida see teie jaoks tähendab?
Õpetaja Teele:
„Palju saab alguse teadlikkusest: et lasteaias ei „hoita lapsi“, vaid luuakse haridustee vundament. Kui kogukond näeb, mida ja miks me teeme – suhtumine muutub.“
Õpetaja Helina:
„Minu jaoks sünnib väärtustunne usaldussuhtest perega. Kasutan Peaasi.ee „Räägime lastest“ raamistikku: kohe alguses tunniajane vestlus perega – vanem on oma lapse ekspert, mina tugi. Kui kõik pered saavad sama struktuuri ja küsimused, tekib võrdne ja selge suhe. Sellest kasvab austus ja koostöö.“
Kas soovitaksite seda programmi ka teistele lasteaedadele?
Õpetaja Helina: „Kindlasti. Struktureeritud, võrdne ja turvaline algus perega annab hiljem kõigele toe.”
Lõppsõna
Kohila Sipsiku lugu näitab, et üks lasteaed saab olla samaaegselt nii soe, loov kui ka väga süsteemne. See ei sünni valmis üleöö ega ühe „suure projektiga“, vaid iga-aastaste arenduspäevade, läbimõeldud töökorralduse, väikeste kokkulepete, ausa tagasiside ja õpetajate julguse najal küsida: kas see, mida me teeme, päriselt toetab last?
Õpetaja Teele ja õpetaja Helina mõtted annavad sellele loole inimliku mõõtme. Ühel pool on autonoomia, professionaalne vabadus ja kõrged ootused iseendale. Teisel pool on „okas-siil“, rahupesad, apelsinikott lapsevanemalt ja lapsed, kes hüüavad hommikul kaugelt „Teele!“. Selles pingevabas, ent nõudlikus koosluses sünnibki kultuur, kus on hea töötada ja kasvada – nii lapsel kui täiskasvanul.
Võib-olla ongi Sipsiku kõige suurem tugevus see, et nad ei pea end „valmis“ lasteaiaks.
Suur aitäh Teele ja Helina!
