"Ma ei lähe kunagi lasteaeda tööle!"
Just nii arvas noor Maili Liinev, kuigi tema ema oli lasteaiaõpetaja. Ent elu tõi teise suuna ja sellest juhusest sai alguse pikk ning sisukas teekond alushariduse maailmas.
Täna teatakse Mailit koolitaja ja superviisorina, kes oskab rääkida haridusest ausalt, praktiliselt ja südamlikult. Ta mõistab õpetajat nii rõõmudes kui ka raskustes, oskab näha last tervikuna ja tuletab meelde, miks õpetajate töö on tähtis. Selles intervjuus räägib ta, kuidas ta haridusse jõudis, miks just alusharidus on tema südameasi ning mida ta on õppinud meeskonnatööst, peredega suhtlemisest ja laste toetamisest.
See vestlus julgustab, innustab ja paneb mõtlema.
Kuidas Teie tee haridusse ja eriti just lasteaedade koolitamise juurde alguse sai?
Tegelikult sattusin lasteaeda mõnes mõttes juhuslikult. Kuigi mu ema oli lasteaiaõpetaja, olin noorena kindel, et mina sinna tööle ei lähe. Aga just sinna ma lõpuks sattusin. Töötasin nii liitpuuetega laste rühmas, sobitusrühmas ja eripedagoogina lasteaias ja koolis. Mul vedas väga, et kohe alguses puutusin kokku „Hea alguse“ metoodikaga, mis on tugevalt lapsest lähtuv ja mida sain kohe praktikas rakendada. See oli juba kolmkümmend aastat tagasi, kui see programm Eestis alustas. Õppisin eripedagoog-nõustajaks ja sain magistrikraadi kasvatusteadustes. Koolitajaks saamine tuli loomulikult. Teen ka õppejõuna koostööd Tallinna ülikooli ja Tartu ülikooli Narva Kolledžiga ja juhin omanimelist koolitusfirmat. Mul on põhimõte, et alati töötan ka ise eripedagoogi, superviisori või õpetajana, et olla kursis reaalse hariduseluga. Tunnen, et kui olen ise midagi praktikas järele proovinud ja toimivaks pidanud, siis on mul ka teistele midagi sisulist edasi anda. Ja tõesti, see töö meeldib mulle väga. Oskan hoida ennast tasakaalus ja saan oma tööst ka väga palju tagasi.
Millisele sihtgrupile on su koolitused peamiselt suunatud ja miks just see valdkond on sinu jaoks oluline?
Kõige suurem osa minu koolitustest on suunatud alusharidusele. Kuigi ma koolitan ka koole, huvikoolide töötajaid, vabatahtlikke, sotsiaalvaldkonna töötajad, huvikoolide töötajaid, päästjaid ja politseinikke, siis just alusharidus on minu jaoks kõige olulisem valdkond. See on minu kutsumus, sest ma näen selle mõju. See ei mõjuta ainult lapsi, vaid ka peresid ja kogu haridussüsteemi. Kui alusharidus oleks tugev ja teadlik, saaksime mõjutada kogu haridusteed ja isegi ennetada probleeme sotsiaalvaldkonnas.
Millised on sinu kogemuse põhjal need tunnused, mis iseloomustavad tõeliselt hästi toimivat lasteaia meeskonda?
Minu kogemuse järgi on üks olulisemaid asju hästi toimivas meeskonnas ühine arusaam ja suhtumine, mitte ainult teadmised ja oskused. See tähendab, et inimesed saavad aru, miks nad midagi teevad ja millised väärtused neid ühendavad. Tõeliselt toimiv meeskond suhtleb omavahel avatult, annab tagasisidet ja leiab teadlikult aega ühisteks aruteludeks. Selline meeskonnatöö on teadlik protsess ja seda tuleb juhtida nii rühma tasandil kui ka kogu lasteaia organisatsiooni tasandil. Kui meeskond saab koos olla, mõelda ja tegutseda, siis see peegeldub ka laste heaolus ja arengus. Meeskonnakoolitused on suurepärane viis toetada ühiseid arusaamu väärtustest ja luua koos hea suhtluskultuur organisatsioonis.
Aga mida teha siis, kui rühmaõpetajate vahel on pingeid ja kommunikatsioon ei toimi ning kuidas sellist olukorda lahendada?
Selliste olukordade ennetamine algab tegelikult juba meeskonna kujunemise faasis. Ideaalis peaks uue meeskonna tekkides kohe looma selge koostöökultuuri, näiteks läbi rühma meeskonna koosolekute, kus räägitakse lahti väärtused, ootused ja rollid. See aitab ennetada arusaamatusi. Kui probleemid siiski tekivad, siis tuleb teadlikult kokku tulla ja arutada. Väga oluline on rollide ja vastutuse selgus, et kõik mõistaksid, kuigi oleme võrdsed inimesed, on meil erinevad vastutused. Kommunikatsioon ja ühine arusaam on võtmesõnad ka konfliktide lahendamisel.
Kuidas on sinu vaade lapse arengule ja õpetaja rollile ajas muutunud võrreldes näiteks 15–20 aasta taguse ajaga?
Kõige suurem muutus on toimunud minu arusaamises õpetaja rollist. Kui ma alustasin, siis keskendusin rohkem sellele, kuidas toetada üksikut last, näiteks erivajadusega last, kes vajas lisatähelepanu. Täna näen, et lapse toetamine ei saa olla ainult lapsele individuaaltundide pakkumine või "parandamine", vaid lapse toetamine peab toimuma keskkonna kaudu. Me kohandame kogu süsteemi nii, et laps saab seal kasvada ja areneda temale sobivas tempos. Väga oluline on ka koostöö. Koostöö mitte ainult õpetaja ja lapse vahel, vaid kogu täiskasvanute võrgustiku vahel, kes last ümbritseb. Kui need inimesed teevad koostööd, siis laps saab automaatselt tuge. Lapsest lähtumine ei ole enam pelgalt loosung, vaid igapäevane praktiline töö, mida toetab meeskonnatöö ja teadlik suunamine.
Kui me räägime erivajadustega lastest, siis mis sinu arvates on õpetaja jaoks kõige raskem nende laste toetamisel?
Kõige raskem ja samas määrava tähtsusega on õpetaja enda hoiak, kuidas ta last vaatab. Kas ta näeb last kui tülikat takistust või kui võimalust professionaalselt kasvada? Ma olen ise töötanud sobitusrühmas ja tean, et see ei ole lihtne, aga just õpetaja sisemine valmisolek ja suhtumine on see, mis määrab, kuidas see laps hakkama saab. Kui õpetaja ei taha ega suuda näha lapse potentsiaali, vaid näeb teda pigem segajana, siis jääbki toetamine poolikuks. Lisaks peavad õpetajad oskama enda eest hoolitseda, jaks ja tasakaal on üliolulised. Ning veel üks oluline asi: õpetaja ei tohi jääda üksi. Kui rühmas on erivajadusega laps, siis peab töötama meeskond, juhtkond peab toetama ja abi otsimine ei tohi olla häbiasi. See on professionaalsuse osa.
Mida teha olukorras, kus lapsevanem ei soovi tunnistada, et tema lapsel võib olla erivajadus? Kuidas sellises tundlikus olukorras tegutseda?
See on väga levinud ja tundlik teema, millega õpetajad tihti kokku puutuvad. Kõige olulisem on alustada ennetusest ning luua vanematega usaldussuhe juba varakult, enne kui probleemid tekivad. Kui usaldus on olemas, on hiljem lihtsam rääkida ka keerulistest teemadest. Aga isegi kui see usaldus on olemas, võib lapsevanem reageerida eituse, süüdistamise või vihaga. Siis peab õpetaja jääma professionaalseks ja inimlikuks ning püüda mõista, mis peitub vanema reaktsiooni taga. Me ei tohiks võtta seda isiklikult, vaid peaksime nägema, et see võib olla vanema enda hirm, segadus või valu. Keegi ei rõõmusta teadmisest, et tema laps vajab erituge. Oluline on liikuda samm-sammult edasi, pakkuda tuge ja otsida koos lahendusi, mitte süüdlasi. Mõistmine ja empaatia on siin võtmesõnad.
Paljud õpetajad tunnevad, et neil pole lihtsalt aega vanematega suhete loomiseks, rääkimata usaldusliku kontakti hoidmisest. Kuidas siis ikkagi jõuda selleni, et vanematega tekiks tõeline koostöö ja usaldus. Eriti olukorras, kus rühm on suur, tööd on palju ja vanemadki sageli ei soovi väga suhelda?
Siin tulebki tagasi minna küsimuse juurde: miks ma üldse seda tööd teen? Kui ma olen õpetaja lapse pärast, mitte lihtsalt mugavuse pärast, siis ma pean tegutsema strateegiliselt ning mõtlema ette, mis aitab mul hiljem sujuvamalt ja rahulikumalt töötada. Lapse arengu kõige suurem mõjutaja on pere. Seega on koostöö vanematega kriitilise tähtsusega ja õpetaja professionaalne võimalus ning kohustus on luua iga perega võimalused koostööks.
Usaldust ei teki iseenesest. Seda tuleb teadlikult kujundada juba algusest peale. Esiteks: kui laps tuleb rühma, siis kasvõi see hetk, mil sa vanemat tervitad, käe ulatad, silma vaatad ja juba see loob esmase mulje. Teiseks: esimene koosolek on ülioluline. Kui see on hästi ette valmistatud ja läbimõeldult läbi viidud, siis on vanemad justkui "kaasa võidetud". Nad tunnevad, et nad on oodatud ja väärtustatud partnerid. Kolmandaks: soovitan teha perevestlusi uuetele vanematele kohe aasta alguses. Need ei võta palju aega, aga annavad tohutult juurde. Kui õpetaja kuulab vanemat ja loob temaga kontakti, jäävad hiljem paljud probleemid lihtsalt olemata.
See kõik ei tähenda suurt lisakoormust, vaid pigem nutikat ennetust. Kui vanemal on tunne, et õpetaja hoolib tema lapsest ja tahab päriselt head, siis on ka keerulised teemad nagu erivajaduse märkamine palju lihtsamini käsitletavad, sest õpetaja ja vanema vahel on kontakt juba olemas.
Mis vahe on perevestlusel ja arenguvestlusel ning miks on just perevestlus sinu arvates nii oluline?
Perevestlus ja arenguvestlus on sarnased, kuid sisult erinevad. Perevestlus toimub tavaliselt siis, kui laps alles alustab lasteaias. See on esimene pikem kontakt pere ja õpetaja vahel, kus tutvutakse, räägitakse lapse harjumustest ja vajadustest, ning luuakse usalduslik suhe. Arenguvestlus toimub reeglina kord aastas ja keskendub juba lapse arengule ning edasistele eesmärkidele.
Perevestlus on äärmiselt oluline just seetõttu, et kui õpetaja investeerib selle algusesse aega ja tähelepanu, loob ta aluse hilisemale koostööle. Nagu beebi kasvatamine, mida rohkem panustad alguses, seda tugevam suhe hiljem. Paljud lasteaedade õpetajad ütlevadki, et just perevestlus on aidanud vältida hilisemaid arusaamatusi ja konflikte.
Kuidas vältida, et arenguvestlusest ei saaks õpetaja monoloog, vaid sellest sünniks tõeline koostöö lapsevanemaga?
Arenguvestlus peaks olema teadlik, partnerlusele suunatud arutelu, mitte õpetaja monoloog. Väga oluline on alustada positiivsest: küsida vanemalt, kuidas neil on läinud, mis on hästi, mille üle nad rõõmu tunnevad. Alles seejärel tuua välja tähelepanekud lapse arengus. Mitte kriitiliselt, vaid toetavalt ja koostööpõhiselt. Näiteks: “Oleme märganud, et see osa vajaks natuke rohkem tuge, mis teid on toetanud, mis teil kodus toimib?” Arenguvestlusel on õpetaja valmis selgelt ja hinnanguvabalt rääkima lapse arengust ja kuulama vanemate mõtteid. Ja lõpuks on oluline kokku leppida konkreetsed sammud: mida me lasteaias teeme ja mida võiks kodus proovida. Lapse arengu nimel tegutsetakse koos.
Aga mida teha, kui lapsevanem arenguvestlusel ei nõustu õpetaja tähelepanekutega? Näiteks ütleb, et kodus pole ming mingit probleemi ja seega ei näe ka vajadust midagi muuta?
Selliseid olukordi tuleb ette, ja see ei tähenda automaatselt, et õpetaja on eksinud või vanem “halb”. Sageli peegeldab see vanema kaitsemehhanismi. Lapsevanemal võib olla raske aktsepteerida, et laps vajab täiendavat tuge. Siin peab õpetaja jääma rahulikuks ja empaatiliseks. Kui koostöö ei sünni, siis tuleb keskenduda sellele, mida õpetaja ja lasteaia meeskond saavad ise ära teha. Kui lapse heaolu pole ohus, tulebki lihtsalt anda endast parim lasteaias.
Kui aga olukord muutub tõsiseks ja lapse areng ei ole toetatud, siis tuleb kaasata spetsialistid. Mõnikord tuleb õpetajale endale andestada, et me ei saa rohkem teha. Oleme teinud oma parima, aga kõik ei ole meie kontrolli all. See teadmine aitab edasi liikuda ilma süütundeta.Oluline on jääda alati ise väärikaks ja lubada ka teisel poolel jääda väärikaks. Õpetajale soovitan kasutada minu valmis veebikoolitusi, mis annavad võimaluse kohe end täiendada pedagoogilistel teemadel.
Millised on suurimad väärarusaamad seoses projektõppega lasteaias?
Üks levinumaid väärarusaamu on see, et projektõpe on lihtsalt mingi "moodne asi", mis läheb varsti mööda.Projektõpe sõnast on olulisem selle sisu: oluline, et me saame aru, et see on lapsekeskne ja õppijast lähtuv õpe, mille juured ulatuvad meil juba Hea Alguse algusaegadesse ja mõnikord võib see sõna “projektõpe” ajada meid segadusse. Tegelikult on projektõpe sügavalt seotud lapsest lähtuva õpetusega ja toetab seda suurepäraselt. Samuti arvatakse tihti, et projektõpe tähendab vaba kasvatust või kaootilist tegevust, kuid see pole tõsi. Projektõpe on struktuurne ja eesmärgipärane lähenemine, mis võimaldab õppimist mängu, uurimise ja lapse huvi kaudu.
Teine väärarusaam on, et projektõppeks peab tegema midagi suurt ja efektset. Tegelikult on sisu olulisem kui vorm. Kui õpetaja ei muuda oma sisemist hoiakut ja ei usu, et mängu kaudu saab õppida, siis pole vahet, kas ta kasutab projektiplaani ja see ei ole lapsest lähtuv. Projektõpe ei ole lihtsalt vorm, vaid mõtteviis, mis toetab iga lapse arengut.
Mida teha, kui õpetaja tunneb ebakindlust projektõppe rakendamisel? Eriti kui ta on aastaid töötanud teistsuguse süsteemiga.
Muudatused on alati keerulised, eriti kui õpetajal on pikk töökogemus ja oma väljakujunenud tööstiil. Sellises olukorras on ülioluline, et juhtkond ei rakenda projektõpet lihtsalt "ülalt alla", vaid loob keskkonna, kus õpetajad saavad turvaliselt katsetada ja õppida.
Toetada saab näiteks nii:
pakkuda praktilisi koolitusi, kus õpetajad saavad ise kogeda, mida projektõpe tähendab (nt õuemängud, tegevused, arutelud);
kasutada väikeste sammude taktikat. Näiteks teha esialgu üks projekt kuus ja arutada seda tiimis;
luua avatud arutelukultuur, kus õpetajad saavad jagada nii oma edusamme kui ka kahtlusi.
Projektõppe rakendamine nõuab aega, tuge ja kogemusepõhist õppimist, mitte ainult juhendite lugemist.
Milline võiks olla juhtkonna roll projektõppe kasutuselevõtul lasteaias?
Juhtkonna roll on kriitiline. Esiteks peab juhtkond tegema läbimõeldud otsuse ja kommunikeerima seda selgelt: miks projektõpet rakendatakse ja kuidas see toetab lapsest lähtuvat õpet.
Teiseks peab juhtkond olema toetav, mitte kontrolliv. Juhtkond peab andma õpetajatele aega ja ruumi kohaneda. Samuti peaks juhtkond ise olema kursis projektõppe olemusega, et vajadusel osata suunata ja kaasa mõelda.
Hästi toimiv mudel on näiteks see, kus lasteaed proovib teha üks kord kuus ühe projekti kogu majas ning õpetajad kogunevad pärast seda kogemusi jagama. See tekitab ühtse arusaama ja toetab meeskonnatunnet. Kui laste silmad säravad ja ma näeme, et lapsed õpivad, siis on õppimine edukas. Samas ei peaks me ajama taga ideaalset vormi vaid olema ise õpetajana koos lastega pidevalt õppimas ja arenemas.
Kas asutuse sisene kogemuste jagamine ja õppimine on samuti oluline?
Absoluutselt. Väga paljudes lasteaedades on just sisemine õppimine olnud projektõppe juurutamisel võtmetegur. Kui üks rühm on juba alustanud ja jagab oma kogemust teistega, siis see inspireerib ja julgustab ka teisi. Tihti arvatakse, et projektõpe on midagi keerulist ja hirmutavat, aga kui kolleeg tuleb ja näitab, et "tegelikult me lihtsalt tegime nii, ja see töötas", siis see aitab teistel hirme ületada. Võib olla tuleb hoopis koos arutada, kas sõna “projektõpe” on parim sõna sellele, mida soovime koos lastega teha ja leida oma tegevustele sobivav sõna. Jõuame jälle selleni, et oluline ei ole nimetus vaid sisu: lapsest lähtumine! Õpetaja autonoomia on oluline, ta peab saama tegutseda, mõtestada ja ise õppida ja areneda.
Mõnes lasteaias on isegi loodud regulaarsed arutelud, kus rühmad esitlevad oma ideid ja projekte. See mitte ainult ei õpeta, vaid ka motiveerib. Ja sageli on see kõige mõjusam koolitus üldse see kui õpetaja saab õppida teiselt õpetajalt.
Kui õpetaja pole varem projektõpet rakendanud, siis millised võiksid olla esimesed kolm konkreetset sammu, millega alustada?
Projektõppe alustamisel on kolm esimest sammu lihtsad ja loogilised:
1. Alusta laste huvist
Istu lastega maha ja arutle: "Mida te juba teate?", "Mis teid huvitab?", "Mis teemast tahaksite rohkem teada saada?" Õpetaja kuulab ja paneb mõtted kirja. See ei tähenda, et iga laps saab oma teema. Koos valitakse üks teema, mis huvitab suuremat osa ja mida saab arendada. Nii õpivad lapsed ka demokraatiat,, valikute tegemist ja oma tunnetega toimetulekut.
2. Koosta koos lastega lihtne plaan
Küsi: "Mida me tahame teada saada?", "Kuidas me saame seda uurida?", "Milliseid tegevusi võiks teha?" Õpetaja aitab ideid suunata ja pakub välja võimalusi, mis toetavad lapse arengut, aga lähtuvad siiski nende huvist.
3. Too teema ellu ja muuda see võimalikult eluliseks
Kasuta päris esemeid, kogemusi ja olukordi. Näiteks kala teema puhul võib minna poodi, tuua päris kala, uurida seda, lõigata kala kõht lahti, uurida soomuseid jne . Kõik see on õppimine läbi tegutsemise. Eluline ja praktiline tegevus aitab siduda ka õpiväljundid loomulikul viisil ning jõuda iga lapseni vastavalt tema vajadustele.
Oluline on mitte karta „mitte teada“. Projektõpe ongi ühine uurimisretk, kus õpetaja ei pea kõike ette teadma, vaid julgeb uurida koos lastega.
Millised on sinu igapäevased ja praktilised soovitused lasteaiaõpetajatele, kes toetavad lapsi ja meeskondi üleminekul eestikeelsele õppele?
Esiteks on oluline mõista, et oleme ajalooliselt väga olulises hetkes ja see üleminek vajab palju empaatiat ja toetust. Minu kogemus näitab, et kolm peamist võtmeelementi on: hoiak, keskkond ja suhted.
1. Hoiak ja meeskonnatöö
Kõigepealt tuleb vaadata, kuidas kogu rühmameeskond üksteisesse suhtub. Kui näiteks emakeel ei ole eesti keel ja õpetaja või abiõpetaja on harjunud teistsuguses rollis, võib see põhjustada pingeid. Juhtkond ja kolleegid peavad looma usaldava keskkonna, kus kõik tunnevad end väärtuslikuna. Hea meeskonnatöö on ülemineku vundament.
2. Lapsest lähtuv keskkond
Rühmaruum peaks toetama keelelist arengut, isegi kui laps veel ei räägi eesti keeles. Näiteks: palju pilte, “kõnelevad seinad”, visuaale, tegevuskeskusi (nt lugemispesa), mis on lihtsasti ligipääsetavad ja arusaadavad igas keeles. Pilt kõneleb, sest visuaalne pilt aitab lastel mõista ja osaleda, ka siis, kui keel veel ei kanna.
3. Praktilised, liikumise ja mänguga seotud tegevused
Istuvate ja keeleliselt keeruliste ülesannete asemel tuleb pakkuda liikumist, rollimänge, käelist tegevust. Sellist tegevust, kus saab keelt omandada kogemuse kaudu. Keeleõpe peab olema seotud reaalse eluga ja toimuma loomulikul viisil läbi tegutsemise. Ka üks keskus rühmas, nagu lugemispesa, võib olla väga tugev toetav vahend.
Lisaks on oluline kaasata peresid, eriti kui lapsed ei oska veel eesti keeles oma huvidest rääkida. Vanemad saavad anda väärtuslikku sisendit, mis lapsi huvitab, ja selle põhjal saab õpetaja luua tähenduslikku õppimist ka projektõppe kaudu.
Kuidas lahendada olukorda, kus mitmekeelses rühmas kipuvad lapsed jagunema keelegruppideks ja räägivad omavahel emakeeles, kuigi lasteaias on reegel, et räägitakse eesti keeles?
Esiteks tuleb mõista, et lapse emakeel on tema identiteedi ja turvatunde osa. Emakeeles suhtlemine on inimõigus. Kui lapsel on sõber, kellega ta saab oma emakeeles suhelda, siis ei tohiks seda keelata, eriti mänguolukorras ja vabal ajal. Reegel „räägime ainult eesti keeles“ võib tegelikult tekitada lapses häbi või tunde, et tema keel pole väärtuslik.
Õppetegevustes on loomulikult oluline toetada eesti keele kasutamist. Siis võib õpetaja rahulikult ja järjekindlalt suunata: „Ütleme nüüd koos eesti keeles.“ Väga sageli hakkavad lapsed ka üksteist toetama. Nad tõlgivad, aitavad, korrigeerivad. See on positiivne märk.
Lapsel peaks olema õigus kasutada ka oma emakeelt, õppekeeleks on eesti keel, aga me ei keela sõbraga vabamängus rääkida oma emakeelt. See ei tähenda, et eesti keele areng kannataks. Vastupidi, kui laps tunneb end turvaliselt ja aksepteerituna, on tal rohkem valmisolekut uut keelt omandada.
Seega: eesti keel on õppetegevustes fookuses, aga lapse emakeel on väärtus, mitte probleem. Tasakaal, empaatia ja mõistmine viivad edasi rohkem kui keeld ja kontroll.
Õpetaja amet võib olla väga palju rõõmu pakkuv, aga ka stressirohke. Kuidas hoida õpetajat motiveerituna, et ta ei loobuks pärast esimest aastat, vaid jääks ja naudiks oma tööd ka pikaajaliselt?
Kõigepealt tuleb öelda otse välja: esimene tööaasta võib olla ellujäämise aasta. Uus õpetaja ei tohiks endalt nõuda täiuslikkust ega oodata, et kõik kohe õnnestub. Väga oluline on lubada endale kohanemisaega. Aega võib kuluda terve aasta, et mõista süsteemi, lapsi ja iseennast selles rollis.
Teiseks: õpetaja ei ole kunagi üksi. Meil on harjumus näha õpetajat kui üksikut inimest klassi ees, aga lasteaias on õpetaja alati meeskonna liige. Toetavad kolleegid, juhtkond, tugispetsialistid, see kõik on osa õpetaja meeksonnast. . Koostöö ei ole lisakohustus, vaid see on töö sisu ja tugi.
Kolmandaks: töö ei tohi võtta kogu eluenergiat. Õpetaja peab hoolitsema ka enda kui inimese eest ning selle eest, et tal oleks alles energiat oma perele ja iseendale. See tähendab piiride seadmist, aja planeerimist ja teadlikku taastumist.
Motivatsiooni aitab hoida teadmine, et õpetaja töö on tähenduslik. Õpetaja kujundab tulevikku, mõjutab läbi lapse arengu toetamise peresid. Kui õpetaja tunneb, et ta on väärtustatud, toetatud ja tal on võimalus areneda, siis on palju tõenäolisem, et ta jääb tööle ja armastab oma tööd.
Mida saab teha lasteaiajuht, kui ta märkab, et õpetaja on läbipõlenud või kaotamas motivatsiooni?
Kui on näha, et õpetaja on läbi põlemas, siis kõige olulisem on anda talle võimalus puhata ja taastuda ning seda nii kiiresti kui võimalik. Inimene on organisatsiooni kõige väärtuslikum ressurss. Ta peab tundma, et ta võib hetkeks kõrvale astuda ja et teda ei jäeta oma muredega üksi. Kui olukord on sügavam, tuleb kindlasti suunata ka spetsialisti juurde.
Kui aga tegemist on pigem esmaste märkidega, saab juht palju ise ära teha:
pidada rahulik, usalduslik vestlus,
kuulata ilma hinnanguteta,
uurida, kas mure on seotud näiteks lisatähelepane nõudva lapse või koostööga lapsevanematega. Need on väga sagedased läbipõlemise allikad, millest tihti ei julgeta rääkida.
Lisaks peaks igas lasteaias küsima: kas meie töös on rõõmu? See võib olla lihtne mõõdupuu. Kui õpetaja enam ei tunne rõõmu, on aeg tegutseda, et rõõm leida.
Miks on Eestis nii keeruline leida õpetajaid lasteaedadesse ja üks põhjus võib olla just asjaolu, et töö võib olla võrdlemisi pingeline?
Üks põhjus on see, et töö olemus on laiem ja pingelisem, kui sageli arvatakse. Väljastpoolt võib tunduda, et õpetaja "lihtsalt mängib lastega", aga tegelikult vastutab ta korraga mitme valdkonna eest: lapse arengu, turvalisuse, sotsiaalsete oskuste, õppimise, dokumentatsiooni ja suhtlemise eest.
See kõik eeldab ka tugevat vaimset ja emotsionaalset vastupidavust, milleks paljud ei ole valmis või mida ei osata ette kujutada. Paljud inimesed, kes tulevad haridusväliselt, lahkuvad, kui saavad aru, kui suur vastutus see töö tegelikult on. Samas on just need inimesed, kellel ei ole nn pedagoogilisi silmaklappe, tihti need kõige loovamad ja vahvamad õpetajad.
Tulebki indlasti rõhutada, et meil on Eestis palju suurepäraseid õpetajaid, kelle silmad säravad ja kes teevad seda tööd kire ja professionaalsusega. Neid motiveerib võimalus luua midagi tähenduslikku. Õpetajad ei eita raskusi, vaid näevad neid kui võimalust areneda.
Kui sul oleks võimalus otsustada riiklikul tasandil, näiteks haridusministrina? Mida teeksid selleks, et õpetajad teeksid oma tööd südame ja hingega ning et alusharidus oleks Eestis päriselt väärtustatud?
Kui mul oleks see võimalus, siis ma alustaks kahest suunast – lastest ja õpetajatest.
Laste jaoks looksin süsteemi, kus igas lasteaias ja koolis oleks igapäevane hommikuring. Mitte lihtsalt tegevus, vaid hetk, kus me päriselt kuulame üksteist, loome ühistunnet, austame ja aktsepteerime. Hommikuring on sümboolne ja praktiline viis öelda lapsele: "Sa oled tähtis. Me alustame päeva koos." See kasvatab hoolivust, turvatunnet ja kogukonnatunnet nii laste kui ka õpetajate seas.
Õpetajate jaoks on suurim muutus vaja teha väärtustamises. Mitte ainult palganumbrites või ametinimetustes, vaid kogu ühiskondlikus suhtumises. Meil on Eestis imetlusväärseid õpetajaid, aga kahjuks tunnevad paljud neist, et nende tööd ei peeta päriselt oluliseks. Lasteaedades luuakse alus tervele haridusteekonnale. Lasteaedades õpitakse suhtlemist, eneseregulatsiooni, kuulamist, eneseväljendust.
Kui ühiskond näeks last mitte „alles kooliks valmistujana“, vaid juba õppiva ja areneva inimesena, siis muutuks ka suhtumine õpetajasse.
Tahaksin, et alusharidusest ei räägitaks kui "hoiukohast", vaid kui hariduse vundamendist. Et lapsevanem tunneks uhkust selle üle, et tema laps saab õppida professionaalse õpetaja käe all, ja õpetaja tunneks, et tema töö loob tulevikku, mitte last “ära hoides”, vaid last tuleviku jaoks ette valmistades.
Selle väärtustamise võti on teadlik juhtimine, avalik suhtumine ja süsteemne tugi. Kogu meie koolihaidus võidab, kui me näeme alusharidust väärtusena ja õpime parimatelt lasteaedadelt, kuidas luua õppijast lähtuvat õpikekskonda ja teha peredega koostööd.
Paljud lapsed veedavad lasteaias suure osa oma ärkvelolekuajast ning sageli kuni kümme tundi päevas. Kas sinu hinnangul võiks laste päev lasteaias olla lühem? Kuidas mõjutab nii pikk aeg rühmas lapse arengut ja mida saavad õpetajad või juhid selle juures arvesse võtta?
See on väga tundlik teema, sest ühest küljest on selge: lapse areng toimub kõige paremini lähedastes, turvalistes suhetes ja vanem on selles asendamatu. Lapsega koos veedetud aeg ei ole lihtsalt logistika, vaid see on alusepanek tema väärtushinnangutele, turvatundele ja enesekindlusele. Kui laps veedab päevast 10 tundi lasteaias, on sel mõju.
Ideaalis peaks laps olema võimalikult palju oma perega koos, just seetõttu, et väikelapse aju vajab taastumisaega, rahu, individuaalset tähelepanu. Õpetaja roll on selgelt väga suur, aga lapsevanem jääb lapse esmaseks kõige lähedasemaks inimeseks.
Samas ei tohi unustada, et paljudel vanematel lihtsalt ei ole muud võimalust, sest nad peavad töötama täiskoormusel või elavad keerulisemas olukorras. Me ei saa seda neile pahaks panna. Siin tuleb mängu ühiskondlik tugi ja ka vanemaharidus. Oluline on teadlikkuse tõstmine, et mõistmine sünniks koostööst, mitte süüdistusest.
Õpetaja saab teha palju, näiteks:
rahulikult ja toetavalt selgitada, miks lühendatud päevad oleksid lapsele kasulikud;
kaasata vanemaid otsustesse, millal laps saab puhata või koju jääda;
märgata lapse väsimust ja teisi muutusi käitumises peegeldada seda ausalt, ilma hinnanguteta.
Kindlasti ei tohi õpetaja teha vanemale ettekirjutusi ega survestada teda tema valikutes.
Lõpuks: kõik vanemad soovivad oma lapsele head aga vahel lihtsalt pole infot ega võimalust. Meie ülesanne haridusvaldkonnas on neid toetada, mitte hukka mõista.
Kui tulla korraks samm tagasi ja rääkida õpetajaameti väärtustamisest. Kas sinu hinnangul on õpetaja rolli ja alushariduse väärtustamine viimase viie aasta jooksul pigem kasvanud või kahanenud?
Ma ütleksin, et väikeste, aga kindlate sammudega liigume paremuse poole. Olen märganud, et õpetajad ise hakkavad üha enam ennast väärtustama. Õpetajad näevad oma rolli olulisust, nad julgevad sellest rääkida ja seisavad selle eest.
Ka ühiskonnas kostub järjest rohkem arutelusid alushariduse teemadel. See, et lasteaiaõpetajaid nimetatakse üha enam õpetajateks, mitte „kasvatajateks“, on märk muutuvast suhtumisest.
Samuti võib ka üleminek eestikeelsele õppele aidata tõsta õpetajaameti olulisust, sest lasteaedades algas see muutus enne koole. See nõuab õpetajatelt suurt pühendumist ja professionaalsust ning ka see on hakanud jõudma ka laiemasse teadlikkusse.
Mina olen väga lootusrikas. Olen öelnud ka varem, et Eesti Nokia võiks olla meie alusharidus. Ausalt öeldes, meil on selleks kõik eeldused olemas.
Kuidas sa üldiselt hindad selliste digiplatvormide, nagu ELIIS, rolli ja mõtet lasteaias? Mis võiks olla nende väärtus õpetaja ja lapse jaoks?
Mina näen, et platvormid nagu ELIIS ei ole lihtsalt tehnoloogilised tööriistad. Nende mõju ja väärtus sõltub sellest, milliseid väärtusi nad kannavad. Ja minu meelest on ELIIS just selline süsteem, mis toetab lapsest lähtuvat, kaasaegset haridust. Seda on tunda ka platvormi olemusest: see pole kuiv andmehaldus, vaid päriselt õpetajat ja meeskonda toetav keskkond.
ELIISi kaudu on võimalik luua läbipaistvust, toetada koostööd ja planeerida sisukalt. Näiteks arenguvestlusi, lapse arengukaarti, suhtlust vanematega. Ja see on ülioluline, sest kui me tahame, et lasteaia- ja kodukeskkond teeksid koostööd, peab selleks olema toimiv raamistik.
Väga hea idee oleks lisada platvormi juurde ka väikesed strateegilised soovitused või "spikrid" õpetajatele ja vanematele. Näiteks selle kohta, kuidas arenguvestlust ette valmistada või kuidas vanemaga usaldust luua. See aitaks mõelda ette ja toetaks teadlikku õpetamist.
Seega minu arvates on ELIIS oluline partner õpetajale, kui ta aitab hoida fookust õigel kohal.
Kui sa mõtled unistuste lasteaiast ja sellisest lasteaiast, kuhu sa tõesti heameelega viiksid oma lapse, siis milline see lasteaed oleks? Mis on see tunne või omadus, mis teeb ühest lasteaiast tõeliselt hea koha lapse jaoks?
Ma tean väga täpselt, milline see oleks. See ei ole seotud luksusega ega disainmööbliga, vaid hoopis sellega, mida sa tunned, kui astud sinna sisse. Sa tunned kohe, et see on turvaline ja soe koht.
Seal tulevad õpetajad lapsele vastu, silmad säravad, öeldakse rõõmsalt tere hommikust. Lapsevanemana ma tunnen, et ma olen kaasatud, mind teavitatakse, ma olen osa sellest maailmast. Isegi kui mul mõnikord ei ole kõiges sama arvamus, siis ma usaldan õpetajat. Ma tean, et ta on teadlik, professionaalne ja teeb kõik lapse parimaks arenguks.
Seal on väikesed rühmategevused, kus igale lapsele jagub tähelepanu. Seal on hommikuring, mis on hetk, kus me loome päeva alguse koos, austuses ja üksteist kuulates. Ja muidugi, see on koht, kuhu laps tahab minna. Isegi kui tal mõni päev on raske, siis üldiselt ta teab, et see on hea koht kus olla.
Unistuste lasteaed ei ole ehitatud ainult tellistest, vaid headest inimsuhetest. Kõige olulisem ongi see õpetaja – tema sära, tema süda. Kui õpetaja silmad säravad, siis särab ka see lasteaed.
Miks võiks üks lasteaed just sel aastal teha otsuse kutsuda sind külla koolitust või meeskonnapäeva läbi viima? Mis on see, mis teeb sinu koolitusest erilise kogemuse?
Ma suhtun igasse koolitusse südame ja tõelise pühendumusega. Minu jaoks ei ole koolitus lihtsalt rääkimine. See on võimalus luua kogemus, kus iga õpetaja saab tunda end turvaliselt, väärtustatult ja mõtlema panevalt. Ma ei paku ainult teadmisi, vaid loon keskkonna, kus osalejad mängivad, naeravad, arutlevad ja loovad nii, et nad unustavad vahel isegi ära, et on koolitusel.
Minu tugevus on see, et oskan keerulised teemad rääkida lihtsalt ja praktiliselt, lähtuvalt just selle konkreetse lasteaia vajadustest. Iga kohtumine on kohandatud, personaalne ja sisuline. Ja see pole ainult õpetamine, see on inspireerimine.
Kui lasteaed tahab päriselt tunda, et midagi muutus, kas suhtumises, koostöös, lapse vaatamises või lihtsalt meeskonna hingamises, siis ma olen teie jaoks olemas.
Mida sooviksid öelda lõpetuseks kõigile Eesti lasteaedadele, õpetajatele ja juhtidele? Mis võiks olla see mõte või julgustus, millega edasi minna?
Meie töö on suur ja vastutusrikas: kohtume iga päev laste ja peredega ning see annab meile võimaluse päriselt midagi muuta. Me peame seda tööd tegema südamega ning mitte lihtsalt ära tegema, vaid päriselt kohal olles ja tähendust luues.
Kui me suudame teha koostööd, jagada rõõmu ja raskusi, toetada üksteist, siis see töö muutubki ägedaks. Meie roll on tähtis ja kui me ise seda mõistame ning väärtustame, siis märkab ja väärtustab seda ka ühiskond.
Aitäh teile, õpetajad ja juhid, et te olete olemas. Ja aitäh sulle, et küsisid küsimusi, mis panid mind ka päriselt peatuma ja mõtlema.
Kui soovid Maili koolituste kohta lähemalt teada, siis külasta tema kodulehekülge:
