Lasteaia juhtimine ei ole pelgalt ametikoht. See on sügav pühendumus, järjekindlus ja pidev õppimine. Kuidas sünnib üks haridusjuht? Millised kogemused ja väärtused teda kujundavad ning kuidas hoida motivatsiooni aastate jooksul väljakutsete keskel?
Vestlesin Tabasalu Teelahkme Lasteaia direktori Anneli Laamanniga, kelle teekond õpetajaabist haridusjuhiks on täis eluõpetusi, katsetusi ja südamega tehtud otsuseid. Rääkisime tema karjäärist, projektõppest, vaimsest heaolust ja tulevikunägemustest Eesti alushariduses. See intervjuu on mõeldud kõigile, kes tunnevad huvi haridusmaailma ja selle sisemise elu vastu ning eriti neile, kellele lasteaiatöö on hingelähedane.
Rääkige natuke endast. Kuidas jõudsite haridusmaailma ja lasteaia juhtimise juurde? Kas see oli teadlik valik või viis elu Teid sinna?
Mingis mõttes ei olnud see teadlik valik. Minu kõige pikem karjäär on olnud lasteaiaõpetajana. Pärast keskkooli soovisin minna Tallinna Ülikooli õppima koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala vaid see oli teadlik valik. Kuid 90ndatel oli see eriala väga populaarne, eriti just psühholoogia komponendi tõttu. Paljud, kes ei pääsenud Tartu Ülikooli psühholoogiasse, proovisid sellele erialale, kuigi sealne psühholoogiaõpe polnud väga põhjalik.
Kuna ma ei saanud esimesel kahel katsel sisse, siis läksin tööle oma kodulähedasse lasteaeda. Alustasin õpetajaabina, kuid juba järgmisel aastal sain sõimerühma õpetajaks 20-aastasena 17 lapse eest vastutada oli suur samm. Kolmandal aastal liikusin sama rühmaga aiarühma ning asusin õppima sessioonõppesse. Õppisin viis aastat Tallinna Ülikoolis ja sain lasteaiaõpetaja diplomi.
Pärast kümmet aastat tööd Tallinna Mooniõite Lasteaias Mustamäel kutsuti mind, pärast kahe lapse sündi, tööle äsja avatud Teelahkme Lasteaeda. Olin siin õpetajana umbes kolm aastat. Ühel hetkel nägin ajalehes kuulutust, et hollandlane plaanib avada Eestis lasteaia. See tundus väga põnev ja eriline. Kandideerisin ja sain tööle Naba Lasteaeda Pirital, kus töötasin 12 aastat.
Naba Lasteaed oli eralasteaed, nelja rühmaga, ja sealne meeskond oli väga inspireeriv. Noored juhid, kes olid lõpetanud haridusjuhtimise eriala, olid täis tahet ja innovaatilisi ideid. Seal olles kasvasin ma ka ise ning minust sai vanemõpetaja ja lõpuks otsustasin minna magistrantuuri. Kuigi varasem viieaastane õpe võrdsustati magistrikraadiga, soovisin siiski edasi õppida.
Alguses alustasin Tartu Ülikoolis, kuid kolisin Tallinna Ülikooli üle. Magistriõppes käsitleti meid kui tulevasi haridusjuhte. Paljud kursusekaaslased olid juba lasteaiajuhid või said selleks õpingute jooksul. Õppekava keskendus tugevalt juhtimisele nii Tartus kui Tallinnas. Kui ma magistrisse läksin, ei olnud mul kindlat plaani juhiks saada, aga lõpetades tundsin, et tahan katsetada juhtimist. Kui olen 26 aastat juhtinud lasteaiarühma, siis ehk võiksin proovida juhtida täiskasvanuid.
Alguses ei julgenud kohe direktoriks kandideerida, sest olin kaks aastat osalise koormusega õppealajuhataja. Mu tollane direktor julgustas mind edasi liikuma, öeldes, et just õppealajuhataja amet oli talle kõige keerulisem, olles pidevalt kahe poole vahel.
Siis tuli töökuulutus! Teelahkme Lasteaed, kus olin varem töötanud, otsis direktorit. Otsustasin proovida. Mõtlesin, et isegi kui ma ei saa seda kohta, on see hea kogemus. Mulle meeldis väga Naba Lasteaed, aga mõtlesin, et kui ei saa, siis midagi hullu ei juhtu.
Kandideerisin ja osutusin valituks. 2017. aasta aprillis alustasin Teelahkme Lasteaia juhina. Mäletan, et üks lapsevanem kirjutas mulle lahkumiskirjas: „Suur kaotus Naba Lasteaiale ja tohutu võit Teelahkme Lasteaiale.” See läks väga südamesse. Vanemad olid kurvad mu lahkumise pärast ja isegi hiljem tänaval öeldi, et rühm pole enam endine, aga mõisteti, et elu läheb edasi ja inimesed liiguvad edasi.
Teelahkmesse tööle asumine oli justkui kassipoja vette viskamine. Tallinnas määratakse alustavatele juhtidele mentorid, aga toona ei olnud midagi sellist. Küsisin vallast, kas saaksin mentori, kuna mul ei olnud varasemat juhtimiskogemust. Olin küll õppinud arengukavasid, sisehindamisi, personalipoliitikat ja organisatsioonikäitumist, aga praktiline juhtimine oli midagi muud. Vastuseks oli, et neil pole kedagi mulle määrata. Minu suurim tugi oli alguses raamatupidaja, kes aitas mõista, millal ja kuidas tuleb käskkirju koostada. Nii ma kuidagi ellu jäin, kuigi algus oli keeruline.
Mis hetkel tekkis tunne, et “nüüd ma oskan”? Et sa tead, kuidas käituda, mida teha, milliseid käskkirju koostada ja kuhu midagi esitada?
Õnneks olid alles mõned eelmise juhi koostatud dokumentide ja käskkirjade põhjad. Kuigi tema lahkus juba detsembris ja mina alustasin aprillis, oli vahepeal tegutsenud ka kohusetäitja. Tänu olemasolevale dokumentatsioonile sain vähemalt mingisuguse ettekujutuse, kuidas asju seni tehtud oli.
Esimene ülesanne, mis mind ees ootas, oli personalivärbamine. Kui tööle tulin, oli majast lahkunud üsna palju inimesi, mitmed rühmad vajasid kohe töötajaid, üks töötaja oli dekreeti minemas ning majandusjuhataja oli juba jaanuaris lahkunud. Nii et kõigepealt tuli meeskond kokku panna. Sealt hakkas tasapisi minema... Ma ütleks, et hakkasin „ujuma“.
Aga tegelikult alles umbes kolme aasta möödudes hakkad päriselt tunnetama, mida sinult oodatakse ja mida sa veel ei tea. Siiani tuleb ette hetki, kus mingi määrus satub silme ette ja avastad, et selline asi üldse eksisteerib ja siis pead selle järgi tegutsema. Lisaks riiklikele seadustele ja määrustele on ju ka iga omavalitsuse omad, ja neid ei ole kuskil ilusti reas ootamas, et "palun, tutvu". Pead ise teadma, kust otsida, ja mõistma, et nende olemasolu on oluline.
Tartu Ülikoolis oli mul õnneks ka juriidiline kursus. Oskan seadust lugeda ja otsida, see on kindlasti aidanud. Lõpuks saavad need asjad enam-vähem selgeks, aga arenguruumi on alati. Kui töötasin õpetajana, siis ka mõtlesin, et millal ma tunnen, et oskan juba kõike. Aga alati tuleb midagi uut peale sealhulgas uusi programme, metoodikaid, lähenemisi.
Väljastpoolt vaadates võib tunduda, et mis seal lasteaias ikka nii väga toimub, mis arengust me räägime? Tegelikkuses on see pidevas liikumises: Kiusamisest vaba lasteaed, VEPA, sotsiaalsete oskuste arendamine, erinevad metoodilised materjalid ja õpetamisviisid. Tuleb uusi lähenemisi või äratatakse ellu vanu praktikaid. See ei ole mingi seisev konnatiik.
Ka juhtimises on omad suunad ja muutused. Tulevad uued trendid, koolkonnad, arusaamad, strateegiline juhtimine, teeniv juhtimine, õpiorganisatsioonid... kõik täiesti erinevad lähenemised, mille sisusse peab süvenema, kui tahad päriselt mõista ja rakendada. See on omaette põnev maailm.
Millised on olulisemad isikuomadused, mis lasteaia juhil peaksid olema?
Ma usun, et igal inimesel on oma tugevused, millele juhtimist üles ehitada. Aga mõned omadused on kindlasti olulised igale juhile. Esiteks julgus. Sa pead olema julge otsustama ja vastutust võtma. Samuti peab juht olema hea suhtleja ning inimeste inimene, empaatiline ja mõistev.
Lisaks sellele peaks lasteaia juht olema oma valdkonna ekspert. Sa pead teadma, mis alushariduses toimub, millised on kaasaegsed lähenemised ja millised muutused on käimas. Ainult nii saad olla see, kes suudab meeskonda innovatsioonis ja arengus juhtida. On oluline tunnetada, millised on tänased õpikäsitused ja millises suunas haridus liigub, et lasteaed oleks edasipürgiv ja kaasaegne.
Teadmised on kindlasti oluline osa, aga sama oluline on oskus suhelda inimestega. Suurem osa juhitööst ei toimu mitte laua taga, vaid inimestega suhtlemisel. Olgu selleks töötajad, lapsevanemad või koostööpartnerid. Jah, ka dokumenteerimine ja erinevates keskkondades toimetamine on osa tööst, aga lõpuks taandub suur osa ikkagi inimeste juhtimisele ja toetamisele.
Kui nüüd mõtlete natuke enda peale. Nimelt olete olnud pikka aega seotud lasteaia tööga ja kandnud suuri vastutusi, kas on olnud hetki, mil olete tundnud, et tahaks loobuda? Et kõike on lihtsalt liiga palju?
Vahel ikka on tulnud selliseid hetki, eriti siis, kui sa ei tunne tuge ülevalt poolt. Kui lasteaia sees on kõik korras ja personal toetab, majas on hea õhkkond, aga kohaliku omavalitsuse tasandil tundub, et huvi nagu puudub. Jah, kui sa kirjutad, siis saad vastuse, aga keegi ei küsi lihtsalt: „Kuidas sul läheb? Kas sul on abi vaja? Kas sa saad hakkama?”
Mul on siin juhina olnud igasuguseid väljakutseid ja oleks tõesti vahel tahtnud, et keegi „ülevalt“ tunneks huvi, kas kõik on hästi. Kõik need muutused ja arendused, mis ma olen pidanud ellu viima, on tehtud peamiselt minu ja mu meeskonna jõul. Tuge või mõistmist kõrgemalt tasandilt pole eriti olnud.
Lisaks vahetuvad koos võimuga ka inimesed, näiteks abivallavanemad, haridusosakonna juhid... ma ei teagi, mitmes juba hetkel ametis on. Just kui tekib kellegagi usalduslikum side, siis on ta peagi juba edasi liikunud. See teeb kogu asja keerulisemaks ja tekitab üksindustunnet.
Näiteks, kui pidin käivitama Vääna-Jõesuu lasteaia, kus on kaks moodulit, siis see oli suur töö. Siis tulid veel kaks moodulit meie lasteaia juurde. Ja eelmisel aastal alustasime Tabasalu sõimemajaga, mille käivitamise eest vastutasin samuti peaaegu üksinda. Mitte keegi vallast ei küsinud: „Kuidas sul läheb? Kas sa leiad töötajaid? Kuidas sa hakkama saad? Milles me saame aidata?“ Nad tulid lihtsalt avamisele, andsid lilled, surusid kätt ja see oligi kõik. Protsessi enda juures nad tegelikult ei osalenud.
Kui mõelda motivatsiooni peale, siis õpetajana on see kindlasti lapsed ja perede toetus. Väga suur roll on ka headel kolleegidel – on hea tunne, kui hommikul mõtled: „Oo, täna näen jälle Maretit!“ Hea õhkkond majas on väga oluline.
Ka lapsevanematega peab olema usalduslik ja toetav suhe. Kui juhtub, et keegi pidevalt kaebab või õõnestab, siis see võib õpetaja motivatsiooni tõsiselt alla viia. Kõrvalt vaadates näed, kuidas kõik annavad endast parima, ja see teeb kurvaks, kui seda ei märgata.
Aga meil on vedanud – lapsevanemate rahulolu on väga kõrge ja see annab jõudu. See ongi see tore tunne, mis paneb hommikul tööle tulema.
Kuidas iseloomustaksite oma meeskonda Tabasalu Teelahkme Lasteaias? Teie alluvuses on ju kaks maja – Teelahkme ja Tabasalu.
Meie lasteaed on pigem väike – kokku üheksa rühma: neli neist asuvad Teelahkme majas ja viis Tabasalu majas. Juhtkonna moodustame neljakesi: Teelahkme majas töötab õppealajuhataja, Tabasalu majas on õppejuht, lisaks on meil majandusjuhataja, kes täidab osaliselt ka haldusjuhi rolli. Mina olen siis neljas liige selles meeskonnas.
Tööjaotus on meil paika loksunud. Õppejuht ja õppealajuhataja tegelevad peamiselt ELIISi haldamise, päevakirjelduste, projektiplaanide, õppekava ja arengukaartidega. Mina ise käin küll aeg-ajalt ELIISis vaatamas, aga igapäevane haldus ei ole enam minu kanda. Kui ma alustasin, ei olnud mul mitu aastat õppealajuhatajat ning pidin kõike ise tegema – aga siis oli meil ka ainult neli rühma.
Praegu on kergendus, et saan teatud ülesandeid usaldusväärselt delegeerida. Nad ongi justkui minu paremad käed – inimesed, kellega saab arutada, otsida lahendusi ja teha ühiseid otsuseid.
Samas ei saa mööda vaadata ka koormuse piirangutest. Teelahkme majas töötab õppealajuhataja ainult kahel päeval nädalas, Tabasalu maja õppejuht on kohal suurema koormusega – neljal päeval nädalas. See tähendab, et mõnel päeval ei ole kohapeal kedagi juhtkonnast, mis seab teatud piirangud. Aga üldiselt töötab süsteem ja inimesed on väga pühendunud.
Aga mida olete aastate jooksul õppinud hea meeskonna arendamise kohta? Kuidas seda sümbioosi hoida ja arendada paremaks? Saan aru, et teil toimib kõik hästi, aga kuidas seda säilitada?
Eks elu õpetab neid asju. Üks suurimaid õppetunde on olnud see, et kui tekib mingi mure või probleem meeskonnas, siis tuleb sellega kohe tegeleda. Ei tasu jääda ootama, et äkki laheneb iseenesest või küll nad saavad hakkama. Just raskete vestlustega ei tohiks venitada – kui on vaja, siis tuleb võimalikult kiiresti maha istuda ja asjad sirgeks rääkida. Vastasel juhul probleem ainult süveneb.
Olen pidanud seda eriti õppima seoses uue, Tabasalu majaga. Uue maja avamisega kaasneb tihti ka personali liikumine – inimesed tulevad ja proovivad, aga vahel selgub, et see keskkond või töö ei sobi neile. Mõnikord ei klapi väärtused või isiksuseomadused meeskonnaga, vahel ei sobita lihtsalt sõimerühmas töötamisega, mis nõuab omaette kannatlikkust ja pühendumist.
On tulnud ette ka raskeid vestlusi, kus olen pidanud töötajatele ausalt ütlema, et võib-olla see koht või see maja ei ole neile sobivaim. Mõnel juhul on see tähendanud ka hoiatuste andmist või isegi suunamist töölt lahkumisele. See ei ole üldse minu loomus – mulle ei meeldi selliseid asju teha. Aga juhina tuleb vahel teha ka neid ebamugavaid samme, kui tahad, et organisatsioon toimiks ja meeskond püsiks tugev.
Vahel tuleb lihtsalt tunnistada, et seni kuni keerulisemate isiksuseomadustega inimene jääb meeskonda, ei saa kogu kollektiiv ühtselt tööle hakata. Need on olnud rasked, aga väga õpetlikud hetked – kuidas pidada keerulisi vestlusi nii, et inimene ei tunneks end rünnatuna, vaid mõistaks olukorda. Et ta ei läheks tööinspektsiooni kaebust esitama, vaid tunneks, et teda väärtustati inimesena – lihtsalt see konkreetne töökoht ei olnud talle õige.
Õpetajate puhul on aina aktuaalsemaks muutunud vaimne heaolu, tervis ja läbipõlemine. Kuidas te nendega toime tulete?
Õpetajatöö on tegelikult väga intensiivne. Ma sain sellest täielikult aru alles siis, kui ise juhiks sain. Siis tunduski, justkui oleksin kiirrongilt maha astunud. Õpetajana oled kogu päeva – kõik need seitse tundi – justkui orav rattas. Sul on 17 last, kes pidevalt pöörduvad su poole küsimuste, murede ja probleemidega. Sa lahendad, suunad, juhendad – oled kogu aeg kellegi teise jaoks olemas. Ja siis, kui tuled juhiks, äkki saad istuda arvuti taha ja teha midagi ilma, et keegi sind iga hetk katkestaks. See tundus korraga peaaegu luksuslik.
Seda mõistes olen hakanud ka rohkem tähelepanu pöörama õpetajate heaolule. Lõunapaus on õpetajale üks väheseid hetki, kus ta saab korraks aja maha võtta – tass kohvi, ELIISi täitmine, päevakirjelduste ja dokumentide vormistamine. Sellepärast ei oldagi vaimustuses uutest tervisekaitsenõuetest, mis piiravad vaikse tegevuse aega laste puhkeperioodil – see paus on õpetajatele eluliselt vajalik, mitte lihtsalt mugavus.
Just siin tuleb mängu meeskonnatöö – see, kuidas üksteist toetatakse ja asendatakse. Meil on meeskonnas kokkulepe: kui keegi tunneb, et on „punases“ ja vajab hetke, siis ta annab sellest märku. Ta saabki minna ukse taha rahunema ja kolleeg vahetab ta välja. Sama kehtib ka lõunaune ajal – valvavad kordamööda, et üks saaks vahepeal kasvõi oma kohvi rahus juua. Nad lepivad omavahel kokku, kes millal tuleb ja jälgivad, et laste kontaktajad oleks kaetud. Sellised väiksed, aga olulised kokkulepped aitavad ennetada läbipõlemist.
Oleme läinud paindlikumaks ka tööaja osas. Viimastel aastatel on selgelt näha, et noorem põlvkond ei taha alati täiskohaga tööd teha. Mõni ütlebki, et „raha polegi nii oluline, ma tahaksin neljapäevast töönädalat“. Kui võimalik, oleme seda võimaldanud. Mõned töötavad ka poole kohaga – eriti assistendid – ja siis jagavad kohta kellegagi. See teeb küll asenduste korraldamise keerulisemaks, eriti haiguste või õpingute ajal, sest poole kohaga töötaja ei pruugi tulla ületunde tegema. Aga me mõistame, et see on uus põlvkond, kelle jaoks pole töökoht elu kese – nad tahavad elada ka isiklikku elu, olla oma väikeste laste jaoks olemas. Ja kui tööandja suudab selle paindlikkuse võimaldada, siis see kasvatab rahulolu ja lojaalsust.
Õnneks meil on personalitarkvara, mis aitab töötunde ja palkasid arvutada. Aga keeruline on ikkagi, kui töötaja on haige või õpib kaugõppes – tuleb tagada, et rühmas oleks vähemalt kaks töötajat, sõimerühmas lausa kolm. Selleks oleme palganud ka osalise koormusega asendustöötajaid, aga isegi neist jääb vahel väheks.
Tabasalu maja puhul on asenduste organiseerimine jäänud õppejuhi kanda, aga tuleb ette, et ka mina ise lähen rühma tööle. Olen aidanud hommikuti, katnud õhtuid – just siis, kui keegi jääb haigeks ja keegi teine pole saadaval. Õpetajatöö on mulle tuttav ja selge. Muidugi on keeruline, kui sa ei tea ette, et pead rühma minema – hüppad vette jooksu pealt. Aga samas, see hoiab sidet lastega. Tunnen hästi kõiki meie maja lapsi: Teelahkmes on meil 80 last ja Tabasalus 68 – ma tunnen neid kõiki nime ja nägupidi.
Vahel lapsed küsivad mult: „Kus rühmas sina oled?“ Ja ma vastan: „Mul ei olegi rühma.“ Selle peale imestavad: „Kuidas see võimalik on?“
Kui ma olin ühes rühmas asendamas mitu nädalat järjest, kutsusid lapsed mind lihtsalt Anneli või õpetajaks. Kui üks õpetajaabi soovis, et mind kutsutaks formaalselt direktoriks, siis üks laps lõi jalaga vastu maad ja ütles: „See ei ole direktor! See on Anneli!“
Ma ei ole kunagi soovinud, et mind peaks ilmtingimata „direktoriks“ kutsuma. Aga eks õpetajad õpetavad seda viisakuse mõttes lastele. Mõned ütlevadki „direktor Anneli“. Õnneks ei ole meil sellist kultuuri, et kui mina ruumi astun, siis kõik peavad püsti tõusma nagu koolis. Nad on harjunud, et ma käin rühmades, ajan lastega juttu ja olen osa majast, mitte lihtsalt kuskil kabinetis istuv inimene.
Olete olnud juba mitmeid aastaid projektõppe koolitaja. Mis Teid selle metoodika juures kõige enam paelus?
Hakkasin projektõppe vastu huvi tundma juba siis, kui töötasin õpetajana. Kuigi tol ajal polnud Eestis veel väga palju infot ega koolitusi selle kohta, mis projektõpe üldse on, siis mind paelus selle seos Reggio Emilia pedagoogikaga, kus projektõpe on õppeprotsessi keskne vorm. Ma teadsin, et see tähendab teemasse süvitsi minekut ja just see huvi mind kaasa tõmbas.
Naba Lasteaias, kus ma tol ajal töötasin, oli juba üsna tugev süsteem. Seal oli alguses küll õpetajakeskne lähenemine – õpetaja valis teema, olgu see nädalateemaks või kuu teemaks. Samas hakati järjest enam ka laste käest küsima, mida nad tahaksid teada ja uurida. Kujunes välja harjumus laste küsimusi üles kirjutada ja nende huvide järgi õpiteemasid kujundada.
See sarnanes väga palju sellega, kuidas projektõpe täna toimib: teema tuleb laste huvist, õpetaja vaatab, kuidas see haakub õppekavaga ning kas sellel teemal on piisavalt kandepinda. Lisaks kaardistatakse laste varasemad teadmised – mida nad juba teavad ja mida sooviksid teada. Ja siis hakataksegi uurima – justkui väikeste teadlastena.
Mind isiklikult hakkas õpetajana häirima traditsiooniline, aastast-aastasse korduv teemade ring – sügis, sügise viljad, „tere sügis“, põld ja aed. Nädalateemad tulid ja läksid kiiresti. Alles said lastega huvitavasse arutellu, juba pidi reedel teema kokku võtma. Nii palju ideid jäi teostamata! Siis ma hakkasingi teemasid venitamata „laiendama“ – üks teema jagunes kuu peale ja iga nädal vaatasime seda eri rakursist. See süvitsiminek oli nii põnev – ka endal õpetajana. Otsisime õppekäike, uusi materjale, ja nägime, kuidas lastel silmad säravad.
Kui tulin Teelahkme Lasteaeda tööle, siis see keskkond lausa kutsus projektõpet rakendama. Maja arhitektuur ise toetab Reggio Emilia filosoofiat – on avarust, palju loomulikku valgust, läbipaistvust ja rühmade kokkupuutealasid. On olemas kesktsoon ehk „piazza“, kus rühmad saavad kokku, ja õues on kohe kõrval mets ja meri. See kõik soodustab kogemuspõhist, looduslähedast ja uurimuslikku õpet.
Reggio pedagoogika ei ole ju valmis metoodika, vaid filosoofia – see on teekond. Projektõpe aga on selgemini piiritletud, struktureeritud ja rakendatav. Nii me otsustasimegi ühiselt, et läheme seda teed. Minul endal oli taust pigem õpetajakeskne: mina ja mu paariline mõtlesime teema välja. Aga siin hakkasime teadlikult katsetama laste huvidest lähtuvat lähenemist.
Nüüdseks oleme projektõpet siin majas praktiseerinud juba seitse aastat. Kõik on selle omaks võtnud. Mõned õpetajad küll veel koguvad julgust, sest õpetajakesksest täielikult lahti laskmine võib tunduda hirmutav. Aga järjest enam nähakse, kui palju õhinat see lastes tekitab – ja kui palju nad tegelikult küsivad ja tahavad uurida. Just see – lastest lähtuv uurimistegevus – ongi nüüdisaegse õpikäsitluse tuum, ja projektõpe võimaldab seda väga hästi rakendada.
Õpetajad on ise ka öelnud, et neil on põnev – nad õpivad iga projektiga midagi uut. Näiteks oli meil mõni aasta tagasi üks laevateemaline projekt. See sai alguse Estonia dokumentaalfilmist – vanemad lapsed kuulsid sellest ja küsisid, miks Estonia uppus. Uurimine algas Estoniast, aga laienes teistele laevatüüpidele. Käidi sadamas kruiisilaeva peal, külas käis tüürimees... ja õpetajad ütlesid ise: “Ma õppisin ka – ma ei teadnudki, mis on ahter, mis on tüür, millised on laevaliigid.” Õpetajad ja lapsed olidki koos õppijad, väikeste uurijatena.
Hetkel on meil käsil järgmine arenguvaldkond: kuidas teha õppimist nähtavaks – näiteks õpiseinad. Oleme alles alustanud, selles vallas on meil veel palju arenguruumi. Aga samm-sammult liigume edasi. Projektõpe on meie igapäevase töö osa – ja see, et ka õpetajal endal on huvitav, on selle juures üks suurimaid väärtusi.
Tabasalu Teelahkme majas on projektõpe saanud loomulikuks osaks õppekorraldusest, aga paljudes teistes lasteaedades seda veel ei kasutata. Mida ütleksite õpetajatele või juhtidele, et nad ei kardaks projektõpet või julgeksid seda kasutusele võtta?
Projektõpe eeldab õpetajatelt teatud professionaalset küpsust. Selleks, et projektõpe päriselt toimiks, peab õpetaja hästi tundma alushariduse riiklikku õppekava. Ta peab oskama lõimida teemasse kõik olulised valdkonnad – olgu see matemaatika, lugemine, kirjutamine või muu arenguala – nii, et lapsed midagi olulist õppimata ei jäta.
Mõnes lasteaias on aga veel teistsugused harjumused ja struktuurid. Näiteks on kasutusel nädalakavad, mille kinnitab õppealajuhataja, ja neid vaadatakse väga täpselt üle. Ma tean, et vene õppekeelega lasteaedades on sageli veel üsna tugev kontrolliv juhtimisstiil – sealt on raske liikuda paindlikuma, usalduspõhise süsteemi poole, kus õpetajal oleks rohkem vabadust ja vastutust. Tallinnas näiteks on innovatsioonile rohkem ruumi – seal julgustatakse projektõppe kasutamist –, aga kõik õpetajad pole veel selleks valmis.
Paljud õpetajad on alles alustanud või on tulnud teiselt erialalt ja neil võib puududa pedagoogiline haridus või sügavam arusaam õppekavast. Siis võibki projektõppe rakendamine tunduda üle jõu käiv. Sellises olukorras olen alati öelnud: liigu samm-sammult. Vaata, kui palju sa oled valmis proovima, ja hakka pihta just sealt, kus end kindlalt tunned. Projektõppe sisseviimine ei pea toimuma korraga ega täismahus – oluline on see, et oleks huvi ja tahe katsetada.
Tuleb ka aru saada, et projektõpe pole ainus võimalus. On veel teemaõpe, mis võib olla õpetajakesksem, aga süvitsi minev, samuti avastusõpe, mis sobib hästi noorematele lastele. Igal meetodil on oma tugevused. Õpetaja peab leidma selle lähenemise, mis sobib talle ja tema rühmale. Ja tõde on see, et lapsed õpivad igal juhul – küsimus on lihtsalt selles, kuidas nad õpivad ja kui palju neil on võimalust ise mõelda, küsida ja otsida vastuseid.
Projektõpe toetab nüüdisaegset õpikäsitust väga hästi – aga selleks, et seda tõeliselt rakendada, peab organisatsioon tervikuna looma keskkonna, kus õpetajal on vabadus ja toetus sellise tööviisi omandamiseks. Meie oleme seda teinud samm-sammult ja võin öelda, et see on olnud väärt teekond.
Aga te ise olete teinud projektõppe koolitusi. Kas need koolitused aitavad lasteaedadel projektõpet kasutusele võtta või milline see fookus täpsemalt on?
Koolitustel on väga erinevad lähtekohad, sest lasteaedade vajadused on erinevad. Mõnes lasteaias on juba rühmi, kes projektõpet rakendavad, aga teised alles koguvad julgust või otsivad tuge, et kogu meeskond kaasa tuleks. On ka lasteaedu, kus kõik on täiesti alguses ja tahavad esmalt aru saada, mida projektõpe üldse endast kujutab.
On ka neid, kes on juba üsna kaugel – neil on huvi näiteks pedagoogilise dokumenteerimise, õpikeskkonna arendamise või laste kaasamise vastu. Nad tahavad liikuda veel sügavamale, suurendada laste osalust ja mõtestada projektide ülesehitust põhjalikumalt. Iga koolitus on justkui rätsepatöö – kõigepealt tuleb selgitada välja, milline on rühma või lasteaia senine kogemus ja kus nad parasjagu on oma teekonnal. Ma ei hakka kellelegi A-st ja B-st rääkima, kui selgub, et nad juba edukalt projektõpet kasutavad. Siis pigem jagame kogemusi ja arutame edasiarenduse võimalusi.
Kõige keerulisem on see, kui koolitus on juhtkonna poolt „peale surutud“ – öeldakse, et "nüüd läheme kõik üle projektõppele ja siin on teile koolitus". Aga õpetajate nägudelt paistab, et nad ei tunne huvi. Nad mõtlevad: "Mis meie senisel tööl siis viga oli?" Siis tunnen ennast nagu missionärina, kes peab projektõpet kellelegi maha müüma. See ei ole lihtne ega ka alati tulemuslik.
Palju parem on siis, kui õpetajad ise tunnevad huvi, tahavad õppida ja otsivad julgustust. Mõned õpetajad on isegi ise ühendust võtnud ja öelnud, et tahavad lihtsalt tulla meie maja vaatama, et näha, kuidas see praktikas välja näeb.
Aga tuleb ka mõista, et kui tullakse vaid üheks hommikuks külla, siis ei pruugi see projekt kohe silmaga nähtav olla – kõigest ei saa esimese vaatlusega aru. Tihti tuleb juurde selgitada, kuidas projektid tekivad, kuidas need arenevad ja mida lapsed tegelikult selles protsessis kogevad. Ja vahel tulebki jutust välja, et õpetaja oskab tegelikult küll, aga tahab lihtsalt kinnitust, et ta liigub õigel teel.
Kui räägime digivahenditest ja koostööst lapsevanematega – milliseid digivahendeid kasutate oma töökorralduses? ELIIS on kindlasti üks, aga kas see on rohkem tehniline või sisuline abiline? Kuidas te seda tunnetate?
ELIIS on meie jaoks mõlemat – nii sisuline kui tehniline töövahend. See aitab teha laste päev ja õppimine nähtavaks ka lapsevanemale. Näiteks meie sõimemajas lisatakse hästi palju fotosid ja videosid. Väiksed lapsed ei oska veel ise väga rääkida, mis nad lasteaias tegid, aga pildid ja kirjeldused aitavad vanemal aru saada, mida nende laps päeva jooksul koges. ELIISi kaudu saab laadida üles päevakirjeldusi, pilte ja videosid ning see on vanemale väga väärtuslik ülevaade.
Meile, õpetajatele, on ELIIS oluline töövahend ka planeerimisel: seal saab koostada projektiplaane, täita arengukaarte ja hoida kogu vajalikku dokumentatsiooni. Vanemale on see aken lasteaiaellu – võimalus jälgida, millega tema laps tegeleb.
Vanemad on aga väga erinevad. Mõni logib ELIISi igapäevaselt, mõni vaid kord aastas. On ka neid, kes liituvad alles siis, kui laps on juba viimases rühmas ja hakkab kooli minema. Aga me oleme järjest süsteemsemad – juba kevadkoosolekutel räägime, et ELIISiga liitumine on oluline. Väikese maja puhul on kõik lapsevanemad 100% liitunud ja uutes rühmades on samuti hea kaasatus.
Samas, kui lapsevanem saab oma info õpetaja jagatud Facebooki-piltidest, siis ELIIS võib jääda tagaplaanile. See on mugav, aga ELIISis on siiski ka päevakirjeldus, mis tegevusi tehti, mida õpiti. See on oluline osa koostööst.
Meie õppealajuhataja jälgib väga hoolikalt, et kõik päevad oleksid dokumenteeritud. Kui kuskil on „auk“, uurib ta, kes sel päeval töötas ja tuletab meelde, et info tuleb lisada. See kindlustab, et lapsevanem saab tervikliku pildi.
Teised digivahendid ja tasakaalustatud kasutus
Lisaks ELIISile kasutame ka interaktiivseid telereid ja projektoreid. Igas rühmas on tahvelarvuti, millega saab juhtida ka robootikavahendeid. Tahvlites on olemas Alpa Kidsi mängud, mida lapsed tunnevad ja armastavad.
Üldiselt me ei pea ennast digiõppe suunal „väga suureks tegijaks“. Lastele meeldivad küll robootikavahendid väga – nad on nende jaoks justkui elektroonilised mänguasjad. Meil on olemas põhilised vahendid ja igas rühmas kasutatakse neid umbes kord kuus.
Aga õpetajad mõtlevad alati läbi, mida see vahend tegelikult õpetab. Me ei lähe kaasa lihtsalt trendidega. Näiteks kui öeldakse, et „aprill on digikuu“ ja iganädalaselt peab kasutama robootikat, siis võib see muutuda pealesurutuks. Ei ole mõtet sõita robotautoga tammepuu juurde, kui puid saab paremini tundma õppida looduses.
Digivahendid on head, kui neid kasutatakse mõtestatult ja sihipäraselt. Meie õpetajad on seda meelt, et digi on õppe vaheldus, mitte eesmärk omaette.
Üks asi, mida ma väga soovin, et me rohkem kasutaksime, on animatsioon ja multifilmid, eriti projekti lõpus. Näiteks võiks lapsed teha lamenukkude või plastiliiniga ühe teemakohase multifilmi. Meil on nüüdseks ka vastavad vahendid olemas, aga keegi pole veel „härjal sarvist haaranud“. See vajab aega, planeerimist ja julgust, sest see ei ole lihtne protsess – aga oleks tohutult väärtuslik nii laste loovuse kui õpetajate professionaalse arengu mõttes.
Kui vaadata lapsevanema rolli varajases hariduses, kuidas teie seda näete?
Seaduse järgi on lasteaed toetav organisatsioon, mis abistab lapsevanemat tema kasvatustöös. Aga praktikas on tihti olukordi, kus vanemad ütlevad: „Teie olete eksperdid, teie õpetage!“ Meie mõistame seda, sest tänapäevane lasteaia päev on väga pikk – tavapäraselt kestab see üheksa tundi. Vanem näeb oma last hommikul ja õhtul paar tundi, sest kuueks jõuab ta lapsele järele ning juba kella kaheksa-üheksa paiku on aeg magama sättida.
See tähendab, et meie näeme ärkvelolevat last nädala sees rohkem kui lapse enda vanem. Enamik lapsi käib lasteaias väga järjepidevalt. Vaid üksikud pered võtavad teadlikult korra nädalas puhkepäeva. Reisimine või haigus on tavalisim põhjus, miks last lasteaias ei ole. Seega on õpetamise ja kasvatamise roll lasteaial tegelikult väga suur – mõnel juhul isegi suurem kui kodus.
Koostöö lapsevanematega toimib, kuid keerulisemaks läheb siis, kui lapsel ilmneb mõni erivajadus. Siis võib juhtuda, et lapsevanem ei soovi olukorrale otsa vaadata, ei tule kaasa, tunneb süüd või ärevust, ja see takistab koostööd. Aga enamasti näeme, et vanemad on oma igapäevaeluga nii hõivatud, et nad annavad lapse usaldavalt meile – lootuses, et „tehke temast midagi head“.
Paraku on ka neid olukordi, kus õpetajad soovitavad kodus lugemist või tähtede õppimist harjutada ja saavad selle eest hoopis pahandada – vanem ütleb, et „see on teie töö“. Me muidugi mõistame, et meil on olemas metoodika, vahendid ja teadmised, kuidas lugema ja kirjutama õpetamine toimub, kuidas häälikuid harjutada. Vanem võibki näiteks õpetada tähti „ELL“, „EMM“, „ESS“, aga hiljem tuleb meil hakata seda ümber õpetama – „SS“, mitte „ESS“.
Aga lõpuks jõuavad lapsed ju kõik kooli. Kuskil tuleb lihtsalt piir tõmmata: millise vastutuse võtab lasteaed, ja millise pere.
Oleme viimastel aastatel külastanud Soomet ja Rootsit, ja sealt paistab selgelt välja erinev lähenemine. Meie hariduskäsitlus on tugevalt mõjutatud nõukogudeaegsest süsteemist, kus rõhk oli „õpi, õpi, õpi“ ja lastel olid lausa tunniplaanid: mitu korda nädalas emakeel, mitu korda matemaatika. Mõned pedagoogid nimetavad tänapäevalgi oma tegevusi „tundideks“ ja ütlevad näiteks: „Tunni ajal ei tohi segada.“
See mõtteviis on jäänud: et lasteaed on haridusasutus ja õpetaja missioon on õpetada. Ja õpetajad võtavad seda rolli väga tõsiselt.
Soomes ja Rootsis on seevastu palju vabam lähenemine. Seal keskendutakse pigem üldoskustele: kuidas olla hea sõber, kuidas suhelda, jagada, püsida tegevuses. Lasteaia päevad on lühemad, umbes neljani või viieni, ja siis lapsed lähevad koju. Kodus ei oodata, et laps oleks lasteaias „midagi suurt õppinud“. Pigem oodatakse, et ta tunneks end hästi, saaks mängida ja areneks sotsiaalselt.
Meie seevastu tõstame end väga selgelt haridusasutuse positsioonile, ja see mõjutab ka õpetajaid – nad tunnevad, et nad peavad midagi õpetama. Ka projektõppe puhul kerkib küsimus: „Aga äkki nad ei õpi ära sügise tunnuseid, kui meil ei ole sügise projekti?“
See kõik näitab, kui sügaval meie ootustes ja harjumustes need õpetamise ja tulemuse ootused on. Aga võib-olla on mõnikord vaja lihtsalt usaldada protsessi ja lapse loomuomast uudishimu – õppimine toimub ka siis, kui see ei ole klassikalises mõttes „tund“.
Kas mõni koostööprojekt lapsevanematega on teile eriti meelde jäänud? Midagi, mida olete koos vanematega teinud?
Meie rühmad on päris tublisti vanemaid oma projektidesse kaasanud. Näiteks ühe sporditeemalise projekti ajal kutsusid õpetajad vanemaid jagama oma hobisid. Mõni mängis tennist, mõni ragbit, üks lapsevanem sõitis purjelauaga ja tõi kogu oma varustuse lasteaeda näitamiseks. See oli lastele väga põnev – vahetu kontakt ja eluline kogemus.
Ka kodused uurimistööd on olnud osa meie projektidest. Näiteks metsloomade teema puhul valis laps ühe looma ja koos vanemaga uuriti selle kohta infot – kus ta elab, mida sööb, mitu poega võib olla jne. Tulemuseks valmisid toredad plakatid, mida lapsed siis hommikuringis teistele tutvustasid. Sageli olid vanemad ka ise kaasas – nii toeks kui ka esitluses osalemas.
Samamoodi on kodus uuritud erinevate riikide ja lindude kohta, ja tulemusi on lasteaias esitletud. On olnud ka kordi, kus vanem tuleb ise „eksperdina“ kohale – tutvustab oma elukutset, räägib mõnest huvipakkuvast teemast või aitab organiseerida õppekäiku.
Üks eriti meeldejääv projekt oli seotud raamatutega – ja sel korral aitas üks lapsevanem Andrus Kivirähku meile külla kutsuda. See oli suur asi nii lastele kui õpetajatele.
Tavaliselt annab õpetaja sellise võimaluse nädalakirjas teada, et kui keegi soovib tulla või oskab midagi teemaga seonduvat jagada, siis on teretulnud. Me ei „pushi“ vanemaid peale, aga loome võimalusi – ja paljud on rõõmuga kaasa tulnud. Selline vabatahtlik ja sisuline koostöö ongi kõige väärtuslikum.
Kui vaatame tulevikku, millisena näete varajase hariduse ja lapsepõlve tulevikku Eestis? Mis on liikumas õiges suunas ja mis vajaks rohkem tähelepanu?
Ma usun, et varajane lapsepõlv liigub Eestis üldjoontes väga õiges suunas, eriti lapsest lähtuva lähenemise poole. Kui vaadata uut alushariduse seadust, siis seal on selgelt rõhutatud vabamängu, loovuse, suhtlemis- ja koostööoskuste tähtsust. Rohkem on tähelepanu sellel, et lapsed vajavad aega rollimängudeks, suhtlemiseks ja oma tegevuste lõpule viimiseks.
Õppepäev peaks muutuma sujuvamaks, mitte nii katkestatuks, kus üks tegevus lõpetatakse kiiresti teise nimel. Rohkem mängu, rohkem omaalgatust ja rohkem aega süvenemiseks. See tähendab ka seda, et õpetamine muutub järjest rohkem lapsekeskseks ja õppija huvidest lähtuvaks, mis on väga tervitatav.
Suur rõhk on ka liikumisel, eriti õues liikumisel, ja see on väga hea suund. Laste loomulik liikumisvajadus ja võimalus olla looduses on midagi, mida me ei tohiks kaotada. Vastupidi, me peaksime seda teadlikult hoidma ja väärtustama.
Samas, kuna Eesti on digiriik, siis on ka digiõpe toodud alushariduse seadusesse. Selle juures tuleks aga väga teadlikult läheneda. Soomes räägitakse palju meediakasvatusest, kuidas õppida digimaailmas liikuma, eristada päris ja väljamõeldut ning mõista, mis on turvaline ja mis mitte. Meil on see praegu vaid väikese alateemana seotud „mina ja keskkond“ valdkonnaga.
Tegelikult peaks lastega rääkima juba varakult digihügieenist, ekraanide sisust ja sellest, kuidas tehnoloogia meid mõjutab. Eriti arvestades seda, kui kiiresti tulevad mängu tehisintellekti tööriistad, mis võivad last segadusse ajada või eksitada. On oluline, et lapsed oskaksid teha vahet päris- ja virtuaalmaailmal.
Kokkuvõttes vaatan tulevikku positiivselt. Me liigume suunas, kus laps on kesksel kohal, kus väärtustatakse loovust, koostööd, mängu ja turvalist digikeskkonda. Meie ülesanne on seda suunda hoida targalt, inimlikult ja teadlikult.
Milline oleks teie unistuste lasteaed, kui piiranguid ei oleks?
Tegelikult olen ma 12 aastat töötanud just sellises unistuste lasteaias. Mis tegi selle eriliseks, oli eelkõige asukoht. Kohe kõrval oli mets, Pirita ürgorg, jõgi ja mererand ning bussipeatus oli ka lähedal. See kõik võimaldas lastel õppida otse kogemusest, mitte lihtsalt pilti vaadates. See andis vabaduse päriselt minna ja päriselt näha.
Minu jaoks on unistuste lasteaed selline paik, kus saad lastega rahulikult kulgeda nende tempos, mitte pidevalt kiirustades. Õpikeskkond on rikas ja eluline ning õppimine toimub läbi kogemise ja uurimise. Sama tähtsad on inimsuhted, mis on toetavad, ausad ja soojad.
Sellist lasteaeda on võimalik luua ka kivilinna keskele, kui on tahe ja väärtustepõhine juhtimine. Unistuste lasteaed on koht, kus lastel on hea olla ja töötajatel on hea olla. Suhted kolleegide vahel on turvalised ja toetavad ning ka lapsevanemad tunnevad, et nad võivad südamerahuga oma lapse üle ukse usaldada, teades, et teda ootab seal ees parim keskkond.
Kõige olulisem on see, et unistuste lasteaias töötavad professionaalsed inimesed, kes tõesti tahavad olla lasteaiaõpetajad. Nad ei tee seda tööd mitte lihtsalt kohustusest, vaid kutsumusest.
Selline lasteaed ei pea olema luksuslik ega uhke, vaid see on koht, kus on austav suhtumine, turvaline õhkkond ja tähenduslik õppimine. See teebki temast unistuste lasteaia.
Kui saaksite Eesti alushariduses muuta ühe asja, olgu see seadusest tulenev või mitte, siis mis see oleks?
Olen selles valdkonnas nii kaua olnud, et midagi katastroofilist uue alushariduse seaduses mulle otseselt silma ei jäänud. Kui aga on midagi, mida ma muudaksin, siis see oleks lasteaia päevade pikkus ja ühiskondlik suhtumine sellesse.
Mõnes lasteaias on võimalik last hoida kuni kella seitsmeni, meil näiteks poole seitsmeni. See tähendab, et laps veedab lasteaias kuni kümme tundi päevas. Kuigi mõnes peres võib lasteaed olla isegi turvalisem keskkond kui kodu, on väikelapse jaoks see ikkagi väga pikk päev.
Ma olen kogenud, et vahel kohtume tutvuma toodud pooleteiseaastaste lastega, kes vaevu mulle põlvini ulatuvad, ja vanem ütleb, et „meie laps hakkab siin poole seitsmeni olema“. See kõlab minu jaoks nagu inimene, kes annab lapse hoidu justkui raamatu raamatukokku. Aga see ei ole lihtsalt paigutus, vaid elus inimene, laps, kelle vaimne ja emotsionaalne tervis vajab tuge, lähedust ja perega koos olemise aega.
See on hoiak, mida ma sooviksin muuta. Lasteaed ei ole koht, kuhu laps ära pannakse, vaid kogukond ja partnerlus koduga. Kui päevad on nii pikad, siis lapsed lihtsalt väsivad. Nad hakkavad pärastlõunal ootama. Kell neli, kui esimesed vanemad saabuvad, lülituvad nad justkui valmisolekurežiimile. Iga kord, kui uksekell heliseb, jooksevad mitmed lapsed hüüdma: „Minu ema? Minu ema?“ Kujutage ette, kuidas üks väike laps ootab niimoodi kaks tundi, südames lootus iga uksekella peale. See ei ole lihtsalt logistika, see on lapse ootus ja emotsioon.
Ma saan aru, et inimesed peavad tööl käima ja iga pere olukord on erinev. Ma usun aga, et õhtune kojujõudmise aeg võiks nihkuda varasemaks. Kui vanemad tuleksid lastele järele vahemikus viiest kuni kuueni, oleks see lapse jaoks parem. Väiksemate, eriti sõimelaste puhul võiks see aeg olla isegi neljast viieni, et nad jõuaksid veel perega koos olla, mitte ainult magamaminekuks valmistuda.
Laps ei ole logistiline ühik, ta on inimene ja tema päev vajab tasakaalu. Kui ma midagi saaksin muuta, siis oleks see ühiskondlik kokkulepe, et lasteaia päev ei peaks olema nii pikk. Lapsepõlv väärib rohkem kodus olemise aega, rohkem lähedust ja päris lapse elu.
Mis on viimane ahhaa-moment seoses töö, lapse või õpetajaga?
Minu jaoks oli see hetk, kui mind nomineeriti Harjumaa aasta haridusjuhiks. See oli suur üllatus, eriti kui selgus, et ma läbisin maakondliku vooru ja liigun edasi vabariiklikku vooru.
Mida soovitate Eesti lasteaedade juhtidele, mida võiksid nad endale rohkem lubada või millest loobuda? Inimesed teevad väga tublit tööd. Kõik need, keda ma tunnen ja ka need, kes kuuluvad kutseühingusse, kus on üle viiesaja liikme, on tõesti eeskujulikud. Nad ei oleks seal, kui nad ei teeks oma tööd hingega. Ma arvan, et nad võiksid ise oma tööd rohkem väärtustada.
Õnneks on see väärtustamine ajas kasvanud. Kui varem ei julgetud öelda „ma olen lasteaiaõpetaja“, sest ühiskond lahterdas kohe, siis nüüd julgetakse öelda uhkusega „ma olen õpetaja, ma olen lasteaiaõpetaja“. See on suur muutus ja ma loodan, et see jääbki nii. Inimesed tunnevad uhkust selle ameti üle ja ütlevad julgelt, et nad töötavad lasteaias ja teevad seda rõõmuga.
Lõpetuseks
Anneli Laamanni teekond õpetajaabist inspireerivaks haridusjuhiks näitab, et iga kogemus, iga vestlus ja iga lapse naeratus õpetab midagi juurde. Tema ausad ja soojad vastused peegeldavad haridusmaailma võlusid ja valusid ning tohutut tähendust, mis on seotud juhtimise, õpetamise ja kasvamisega. Lasteaed ei ole pelgalt hoone või päevahoid, vaid kogukond, kus sünnivad eluterved suhted, õpihimu ja turvaline eneseavastus.
Aitäh, Anneli, et jagasite oma lugu, kogemusi ja mõtteid. See innustab ja julgustab ka teisi haridusvaldkonnas tegutsejaid jätkama südame ja tarkusega.
