Kohtusime Inga Rohtlaga tema kodurannas Suurupis, naisega, kelle kirg on liikumine ja kelle energia on sama elav kui merelained meie kõrval. Mõnusad tunnid liival ja rannatuules pakkusid ideaalse keskkonna, et rääkida liikumisest, lastest ja õpetajaks olemisest. Inga lugu on ehe näide sellest, kuidas enda lasteaeda appi minemisest kujunes samm uue karjäärini, mis on toonud talle nii rõõmu, tunnustust kui ka uusi väljakutseid.
Kuidas algas Sinu teekond liikumisõpetajana?
Minu teekond liikumisõpetajana algas ajal, kui minu lapsed käisid Tallinna Veerise lasteaias, kuhu koha saamine polnud sugugi lihtne. Mõne aja pärast läks suurema poja rühmast üks õpetaja töölt ära ja terve rühm jäi ühe õpetaja hoole alla. Ta oli küll tugev tükk ja sai alati hakkama, kuid kõrvalt oli näha, et koormus oli suur ja tal oli raske.
Ma ei tea siiani, mis mul peas tol hetkel täpselt toimus või miks ma seda pakkusin. Lihtsalt ütlesin, et kui direktor on nõus, siis ma võin talle appi tulla, kuni nad uue inimese leiavad. Tänaseks mõtlen, et see on lihtsalt minu loomus. Olen julge ja pakun abi, kui näen, et keegi vajab. Lastega töötamine ei olnud mul aga kunagi plaanis.
Ma ei saa öelda, et mulle lapsed ei meeldi - enda lapsed meeldivad väga ja nende kasvatamine sobib mulle hästi. Aga ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes oskab võõraid lapsi nunnutada või ülemäära hellitada. Pigem olen hoidnud distatsi.
Igatahes pakkusin end sinna ja direktor oli nõus. Nii olin ma kuu aega õpetaja kõrval assistendina. Kui läksin koju ja rääkisin sellest, et nüüd olen lasteaias ja aitan üht õpetajat, vaatas mu mees mind sellise näoga: „Sina ja lasteaeda tööle? Sulle ju ei meeldi lapsed!“ Ja tal oligi omamoodi õigus.
See aeg kattus minu jaoks nii võistlusperioodi kui ka personaaltreeneri õpingutega. Tolleaegne õppejuht pakkus ühel koosolekul: „Inga, hakka meile ka trenne andma!“ Rühmale oli juba uus õpetaja leitud, kuid minult paluti tulla lasteaeda treeninguid läbi viima.
Tol ajal olin Marek Kalmuse õpilane. Rääkisin talle, et mind tahetakse sinna trenni andma, aga ma alles õpin treeneriks ja ei tea, kuidas hakkama saan. Tema aga ütles kohe: „Teeme ära! Ma tulen esimesel korral kaasa ja olen sulle toeks.“ Ja nii hakkasingi trenne andma. Esialgu käisid seal peamiselt õpetajad, vahel ka mõned lapsevanemad.
Õpetaja assistendina ma enam ei jätkanud, aga trennid jäid. Ühel hetkel tuli direktor minu juurde ja küsis: „Kas sa ei tahaks meile liikumisõpetajaks tulla?“ Mul ei olnud vastavat haridust, ainult treeneriõpingud, aga ma mõtlesin, et miks mitte. Mulle meeldib teha trenni nii ise kui ka teisi juhendada, kuigi lastega töötamist ei osanud ma varem ette kujutada. See oligi hetk, mil ütlesin oma mehele: „Nüüd ma lähen päriselt lasteaeda tööle, liikumisõpetajaks, lastega.“
2019. aaastal saigi minust liikumisõpetaja. Kõik algas lihtsalt sellest, et olin lapsevanem, kes pakkus end appi.
Mis Sind selle töö juures kõige enam inspireerib ja motiveerib?
Ma arvan, et kõige enam motiveerib mind teadmine, et ma saan lastele rääkida algtõdesid, millest kõik alguse saab. Olen ise kunagi kergejõustiklane olnud ja tean, mida see mulle andis. See õpetas distsipliini, näitas kui oluline on liikumine kehale. Toitumisest ma tol ajal ei teadnud veel midagi. Just seepärast on minu jaoks oluline, et ma saan lastele juba väikesest peale edasi anda teadmisi, mis on tähtsad. Ma ei tea ju, mis kodudes toimub, kas liigutakse koos lastega või kas tervislikust eluviisist üldse räägitakse.
Minu jaoks oli see alguses täiesti võõras maa. Õppekava, tegevused ja see, mida laps peab teadma – ma ei teadnud seda kõike. Õppisin jooksvalt, ise katsetades ja loogikat kasutades. Koolis ma ei käinud, vaid täiendasin end üksikutel koolitustel, kuid peamiselt õppisin iseseisvalt. Tagasi vaadates tundub, et see toimis. Lastele meeldis see, mida ma neile pakkusin, ja see andis mulle kindlust juurde.
Lisaks liikumisele hakkasin ühel hetkel, kui õppisin treeneriks ja toitumist, ka neid teadmisi laste ja õpetajatega jagama. Aastas vähemalt kaks korda tegime toitumistöötoad, rääkisime toidupüramiidist ja tervislikest valikutest. Oli näha, et kui lapsed liikusid rühmast rühma edasi, siis järgmine aasta juba mäletasid nad varasemat ja oskasid kaasa rääkida. Kõige paremini jäid neile alati meelde püramiidi ülemised osad, mida nad kohe puusalt nimetasid.
Mina aga rõhutasin, et püramiidi kõige alumisel real on hoopis liikumine. Mitte ainult toitumine, vaid liikumine koos toitumisega on kõige tähtsam. Ja just see motiveerib mind, et ma saan jagada oma teadmisi nii väikeste inimestega, kes on veel puutumata ja kelle harjumusi saab kujundada õigest kohast alates.
Mis on laste absoluutne lemmiktegevus Sinu tundides ja miks see nende südamed võidab?
Ma tahaks isegi teada, mis lastele mu tundidest kõige rohkem meeldis. Olen neilt küsinud, aga enamasti vastavad nad lõpuks ikka nii, et meeldib see mäng, mida viimati mängisime. Aga üks asi on kindel, kui nad saali tulid, siis esimene küsimus oli alati: „Kas me täna kulli ka mängime?“
Kullimängust on võimalik lõputult variatsioone luua. Meie lemmik oli plangukull. Seal pidi kull püüdma kinni, kinni püütud läks planku ja teine laps sai teda välja päästa roomates alt läbi. See tähendas, et kogu keha lihased said korraga tööd – mäng ja trenn üheskoos.
Ometi arvan ma, et lapsed ei tulnud mu tundi ainult kulli pärast. Nad teadsid, et meie tundides on kord ja selgus, et seal ei ole nii, et igaüks teeb mida tahab. Kaos muutub kiiresti väsitavaks, aga kord ja rutiin annavad kindlustunde. Seda nägin ma ka lastevanematelt saadud tagasisides. On olnud kordi, kus lapsevanemad on tulnud mulle ütlema või saatnud isegi videoid kodust, kus laps korraldab oma „Inga liikumistundi“.
Ühes konkreetses videos ütles üks laps teisele: „Mine nüüd joone taha ilusti,“ ja seal oli näha sama kord, mis meil tunnis toimis. See ei olnud kunagi käsutav ega pealesurutud, vaid lapsed ise tahtsid nii teha ja see töötas. Alles hiljuti saatis üks lapsevanem pildi oma lapsest, kes kodus rätsepistes istus ja rahulikult hingas. Ta ütles: „Inga õpetas nii.“ Meil oligi tavaks, et tunni lõpus istusime rätsepistes, hingasime ja rahunesime. Lugesin rahulikult kümneni ja enamik lapsi võttis seda tõsiselt, kuigi alati leidus neid, kes piilusid ühe silmaga või itsitasid. Aga ka see oli osa õppimisest.
Nii kujuneski tunnist kindel rütm – mängime, teeme põnevaid asju, õpime ja lõpuks rahuneme. Mõnikord, kui keegi pikali heitis, paitasin ta pead ja ütlesin, et ta on olnud väga tubli ja rahulik. Kiitus oli alati oluline osa tunnist.
Mis on see üks asi, mida Sa tahaksid, et iga laps Sinu liikumistundidest kaasa võtaks?
Esimene asi, mis mulle pähe tuli, oli see, et peab proovima. Vahet ei ole, mis asi see on, kas toitumine või liikumine, aga peab proovima. Sa ei saa teada, kas see sulle meeldib või sobib, enne kui oled katsetanud. Ja isegi kui alguses ebaõnnestud, siis tuleb uuesti proovida, sest me kõik ebaõnnestume. Mina näiteks ei osanud hundiratast teha, aga nüüd õpin ja lähen järjest paremaks.
Oluline on anda endale võimalus. Ma arvan, et see võikski olla üks elu põhimõte – mida iganes sa teha tahad, ära jäta proovimata pelgalt mõtte pärast, et sa ei saa hakkama. Kui ei proovi, siis ei saagi teada.
Millised on Sinu 2–3 lihtsat mängu või harjutust, mida iga õpetaja saab oma rühmas ilma ettevalmistuseta teha?
Raske on välja tuua konkreetset tegevust, aga üheks lihtsaks näiteks on mäng, kus lapsed võtavad rühmaruumis jalanõud jalast ära ja sätivad need ise rivvi. Jalanõud võivad olla pandud täpselt nii, nagu lapsed tahavad – kord risti, kord sirgelt, kord täiesti sassis või ainult ühe jalaga. Ja just sellest sünnibki mäng. Lapsed liiguvad mööda oma loodud rada ja peavad panema jalad samasse asendisse nagu jalanõud. Kui toss on keeratud viltu, tuleb astuda ka viltu. Kui üks jalanõu on teistpidi, tuleb sinna hüpata vastavalt. See on nii lihtne, aga samas nii põnev, kuna nad ise loovad raja ja kohe ka läbivad selle. Ja vahel teevad nad selle endale nii keeruliseks, et ise ka imestavad, kuidas nende jalad sellises asendis hakkama saavad.
Kui ma olen rühmaruumis asendanud rühmaõpetajat, oleme sageli just selliseid mänge teinud:
Ussimäng – lapsed seisavad üksteise taga jalad harkis, tagumine roomab eest läbi ja ütleb järgmisele, et nüüd on sinu kord.
Roomamismängud – kus peab osavust ja kannatlikkust proovima, liikudes põrandal kõhuli või käpuli.
Eseme üleandmise mängud – pall või kasvõi see sama jalanõu liigub lapselt lapsele, tekitades põnevust ja harjutades koostööd.
Pliiatsi haaramise mäng – laps peab pliiatsi käest kiiresti haarama. Lihtne, aga arendab nii koordinatsiooni kui reaktsiooni.
Teatejooks rühmaruumis – lastele on see eriliselt põnev, sest muidu ei tohi seal joosta.
Roomamiskull – kui jooksmine ei ole võimalik, saab kulli mängida roomates. Piisab, kui ütled sõna "kull" ja lapsed lähevad juba elevile.
Kõige armsam tundub mulle aga ikkagi jalanõude mäng. Alati räägin enne ära, mida peab tegema, ja siis vaatan, kuidas lapsed panevad oma jalanõud vahel täiesti teistpidi. Nii peabki mõtlema, kuidas sellest üle hüpata, et jalga ära ei väänaks. Lapsed muudavad ise mängu raskemaks ja peavad selle käigus oma pead tööle panema.
Väiksemate, näiteks 1,5-aastastega, me nii keerulisi mänge ei tee. Nendega sobivad lihtsamad tegevused. Näiteks kuum pall, kus palli tuleb kiiresti järgmisele edasi anda. Nende reaktsioon on aeglasem ja kuigi neile tundub, et pall liigub välgukiirusel, liigub see tegelikult väga aeglaselt. Aga see elevus nende nägudel on hindamatu.
Tegelikult ongi väikesed lapsed liikumistundides sageli kõige tublimad. Koolieelikud tahavad juba kohe joosta ja tormata, aga 1,5-aastased kuulavad, vaatavad ja mõtlevad kaasa. Nad on üliarmsad ja väga-väga tublid.
Kuidas meelitada last kodus ekraani tagant ära nii, et sellest ei kujuneks võitlust?
See on meie igapäevane teema. Sageli öeldakse lapsele: „Mine õue, ilm on ilus.“ Aga mis päriselt töötab, on hoopis see, et sa ei ütle „mine“, vaid ütled „lähme“. Koos tegemine on kõige olulisem.
Esiteks on küsimus selles, kui palju vanemad üldse päriselt koos lastega aega veedavad. Koosolemine ei tähenda pelgalt samas ruumis viibimist – tõeline koosolemine on see, kui vanem teeb lapsega midagi ühiselt. Kui ütled lapsele: „Lähme jalutama,“ siis suure tõenäosusega laps ei ütle sulle ei, välja arvatud juhul, kui ta on juba arvutimängude mõju all. Sama on ka siis, kui ütled: „Lähme mängime legodega“ või „Lähme sõidame rattaga.“ See koostegemine ongi kõige toredam.
Meie peres on just isa see, kes päriselt lastega mängib. Näiteks rääkisime hiljuti, et noorem võiks hakata maadluses käima. Isa hakkas temaga kodus maadlema ja see pani lapse liikuma – ta ei mõelnud enam multikatele. Tegelikult võiksid lapsevanemad rohkem selliseid asju koos teha.
Mul on juba mitu aastat olnud ka oma projekt aprillis, südamekuul. Olen umbes neli aastat korraldanud sammuvõistlust. Alguses oli see ainult lasteaia üritus, siis laienes kogukonnale ja lõpuks juba kogu Haabersti piirkonnale. See ei olnud ainult kõndimine üksi, vaid mustri loomine. Vanemad näitasid, et nad liiguvad, ja lapsed nägid seda kõrvalt või tulid kaasa.
Osalejad olid innukad. Mõned võtsid isegi puhkuse, et jõuaks rohkem liikuda. Üks mees läks Hispaaniasse palverännakule ja kõndis terve aprilli – keegi ei saanud temast mööda. Aastate jooksul muutsin süsteemi selliseks, et ei olnud enam kindlaid esikohti. Mõni kõndis väga palju, aga mõne jaoks oli juba suur samm see, et ta ei jäänud diivani ette, vaid läks jalutama. Just see mugavustsoonist välja astumine oligi võit.
Alguses olid auhindadeks näiteks Veerise lasteaia tass, hiljem sain Tallinna linnalt rahastust ja sponsoritelt spaapääsmeid, Vitamin Welli jooke, Nicks’i tooteid. Inimestel oli lisaks motivatsioonile ka midagi põnevat oodata. Aga kõige olulisem jäi samaks: liikumine ise, enda ja oma südame heaks.
Lapsevanemad osalesid aktiivselt, kuid eesmärk oligi, et lapsed näeksid seda mustrit. Võis võtta lapse kaasa ja teha seda koos – kasvõi ainult ühe kilomeetri. Kui laps sõitis rattaga ja vanem kõndis kõrval, oli seegi täiesti piisav. Oluline ei olnud see, kui palju või kui kiiresti läbiti, vaid et tehti koos.
Kas sammuvõistlus tuleb ka järgmisel aastal, seda ma veel ei tea. Sellise ürituse korraldamine on suur töö – peab leidma toetajad, looma konto, jälgima kilomeetreid ja korraldama auhindade loosimisi. Aga mulle see meeldis ja oli väga tore näha, kuidas lapsevanemad juba enne küsisid: „Kas tänavu tuleb jälle?“
Kogu tegevuse tuum jääb aga lihtsaks: „Kui tahad last ekraanist eemale meelitada, siis tee ise kaasa. Kui sa näitad eeskuju ja ütled lähme, siis laps tuleb rõõmuga.“
Oled teinud liikumistunde ka lasteaia töötajatele – kuidas see on mõjutanud teie meeskonnavaimu?
Inga meenutab, et alustas töötajatele treeningute pakkumist 2019. aastal. „Alguses tulid peamiselt õpetajad. Ma rõhutasin ikka, et see on ju ideaalne võimalus – peale tööpäeva võib tunduda raske, aga pärast trenni on alati hea olla.“
Aja jooksul aga õpetajate osakaal vähenes. „Täna ei ole enam ühtegi õpetajat meie grupis. Pigem on sinna jäänud lapsevanemad ja mõned kogukonna inimesed. Mõni alustab minuga, aga kui näen, et ta on juba valmis jõusaali jaoks, soovitan edasi minna. Teinekord tuleb keegi hoopis jõusaalist minu juurde tagasi – sest minu trennis ei saa ainult füüsilist koormust, vaid ka vaimset. Sa saad jagada, rääkida, koos naerda. See on hoopis teistsugune kogemus.“
Meeskonna kohta ütleb ta otse: „Meil Veerises oli muidu väga ühtehoidev kollektiiv – tegime koos väljasõite, teatris käimisi, isegi suvereise. Treeningud oleksid võinud samamoodi ühendav jõud olla, aga kahjuks kõik ei leidnud enda seest seda motivatsiooni. Selline asi peab tulema inimese enda seest, mitte ainult meeskonna pealt.“
Samas usub Inga, et iga ühine tegevus, olgu see sport, matk või kultuurisündmus, aitab kollektiivi tugevdada. „Trenn võiks selleks väga hästi sobida. Olen aga tänulik, et meil oli töö juures ka palju muid ühiseid ettevõtmisi, mis meid sidusid.“
Kuidas ELIIS Sinu igapäevatööd liikumisõpetajana toetab?
ELIIS annab hea raamistiku, kuhu mõtted ja plaanid kirja panna. Samas ei ole liikumistunnid kunagi täpselt sellised, nagu kuu alguses kirja panen. Näiteks võin mõelda, et täna teeme hüppeid või koordinatsiooniharjutusi, aga tund algab ja lastel on hoopis teistsugune vaib. Siis muudan plaani vastavalt olukorrale – ja mõnikord läheb tund täiesti teises suunas.
Kui lapsed on väsinud, siis Inga ei suru neid pingutama. „Siis me räägime hoopis sportlastest või toitumisest. Või teen rahulikuma tunni, kus lapsed lihtsalt pikali olles tunnetavad oma keha: liigutavad sõrmi, hingavad sügavalt. Nad rahunevad. Minu jaoks on oluline jälgida, mida lapsed sel hetkel vajavad.“
Siin tulebki appi ELIIS. „Kui rühmaõpetaja on lapse kohta sissekande teinud, siis ma näen, et laps ei olnud kurb ainult minu tunnis, vaid juba eelnevas tegevuses. See annab mulle märku, et tal võib kodus midagi toimuda või et ta elab ise mingit muret läbi. See teadmine aitab mul paremini reageerida.“
ELIISist loeb ta välja ka rühmade projektiplaane. „Kui nad parajasti uurivad linde, siis võin mina teha liikumistunnis lastega pääsukesi. Või kui neil on õuesõppe nädal, siis planeerin tunnid samuti õue. Selline lõimimine teeb laste jaoks õpitu terviklikuks.“
Samuti rõhutab Inga, kui oluline on lapsevanema vaade. „Kui ELIISi kaudu jõuab vanemateni, mida me tegelikult tunnis teeme, siis nad näevad, et liikumistund ei ole lihtsalt jooksmine. Seal on kord, harjumused, teadmised ja ka emotsioonide juhtimine.“
Kui saaksid lastele ja täiskasvanutele anda ühe liikumissoovituse, mis see oleks?
„See on ikka see sama – koos tegemine,“ rõhutab Inga. „Kui lapse ja lapsevanema vahel tekib ühise liikumise kaudu side, siis ei saa see tuua muud kui positiivseid emotsioone. Keha on loodud liikuma ja keegi ei saa ausalt öelda, et pärast mõõdukat trenni on halb olla. Vastupidi annab see energiat juurde.“
Sageli tundub, et liikumine võtab jõu ära. „Tegelikult annab see palju rohkem tagasi. Halb treening on ainult see, mis jäi tegemata,“ ütleb ta.
Inga soovitab luua väikeseid igapäevaseid rutiine: „Kasvõi üks kilomeeter iga päev – see ei võta kaua aega, aga harjumus kujuneb. Tee sellest väike väljakutse, näiteks pane seinale tabel ja märgi iga päeva kohta linnuke: kas käisime täna kõndimas. See on sama nagu hambapesu – sa ei jäta seda ju vahele.“
Ja see ei pea olema ainult jalutamine. „Võib olla ka sõitmine rattaga, minek skateparki või kasvõi toas pallimäng. Peamine on see, et laps näeks: liikumine on elu loomulik osa ja seda tehakse koos.“
2023. aastal valiti Sind aasta õpetajaks. Mida see tunnustus Sinu jaoks tähendas?
See oli minu jaoks suur tunnustus. Tore on näha, et minu pingutusi on märgatud ja väärtustatud. Kui ma midagi teen, siis annan alati endast väga palju. Tihtipeale saavad aasta õpetaja tiitli siiski rühmaõpetajad ning vahel jääb tähelepanuta töö, mida teevad liikumis- või muusikaõpetajad või hoopis tugispetsialistid.
Sel korral olin valikus koos ühe väga tugeva õpetajaga. Olin täiesti kindel, et mul ei ole lootust, sest ta on tõesti suurepärane õpetaja. Aga läks nii, et aasta õpetajaks valiti hoopis mind ja ma tundsin kohe, kuidas see andis mulle jõudu juurde.
Samas juhtus see aeg kokku ka minu jaoks väga raske hetkega. Täpselt samal kuul, kui ma selle tiitli sain, lahkus siit ilmast minu enda treener Marek Kalmus. See oli minu jaoks suur kaotus ja tõi languse. Võib-olla ei paistnud see kohe välja, et tahtsin endiselt tööd teha, aga tegelikult olin ma ise kehvas seisus. Ometi ei olnud kordagi tunnet, et nüüd on tiitel käes ja ei pea enam pingutama. Vastupidi, lihtsalt mul läks tükk aega, et taastuda ja uuesti töö peale mõelda.
Aasta õpetaja tiitel oli väga tore. Tunnustust on alati hea saada, eriti kui sa tead, et oled ise päriselt pingutanud ja palju teinud.
1. septembrist alustad tööd Tabasalu Koolis liikumisõpetajana. Milliste ootuste ja mõtetega sellele uuele väljakutsele vastu lähed?
Hästi raske on väikestest lahti lasta, sest just nemad on need, kellele saad nullist teadmisi ja harjumusi kujundada. Koolis on olukord teistsugune – seal on lapsed, kellel on juba omad harjumused ja kogemused, ning nende ümberkujundamine võib olla palju keerulisem. Aga samas mulle väljakutsed meeldivad ja ma lähen sellele uuele etapile vastu põnevuse ja lootusega, et saan ka seal hakkama.
Lasteaias sain enda arust väga hästi hakkama – ikka öeldi, et kuidas sa seda teed, et terve lasteaia täis lapsi on ainult sinuga ja ometi on kord majas. Ma korraldasin neile igasuguseid Halloweeni pidusid, kuhu tulid ainult lapsed, mitte õpetajad, ja see kõik toimis. Mul on selline hääl ja kohalolek, et kui ütlen ühe korra, siis lapsed saavad aru, mida teha, ja sageli piisab vaid pilgust.
Muidugi pole kõik alati lilleline ja on erandeid, aga ma usun, et kui laps käitub halvasti, tuleb alati ka iseendasse vaadata. Sageli peegeldab see kas lapse sisemist emotsiooni või ka õpetaja enda seisundit. Kui sina oled rahul ja tasakaalus, siis on ka lapsed rahul. See teadmine läheb minuga kaasa ka Tabasallu.
1.septembrist alustab ta uut peatükki Tabasalu Koolis, jättes seljataha armsad lasteaialapsed, kuid võttes kaasa väärtuslikud kogemused ja teadmise, et ka kõige suurema saalitäie lastega saab hakkama, kui südames on kirg ja silmis sära. Usun, et Tabasalu koolipere saab endale liikumisõpetaja, kes suudab süstida lastesse mitte ainult liikumisrõõmu, vaid ka oskust elus julgelt proovida. Inga sõnum on lihtne, aga samas võimas: kui oled rahul ja tasakaalus, kandub see ka lastele.
