Evelin Sarapuu on Eesti alushariduse maastikul tuntud kui mõtestatud juht, pühendunud õpetaja ja Eesti Lasteaednike Liidu esinaine, kes ei pelga keerulisi teemasid ega vastuolulisi arutelusid. Ta on inimene, kes räägib haridusest nii süsteemi kui südame tasandil – ausalt, selgelt ja otsekoheselt.
Käesolevas intervjuus räägime muutustest, mis mõjutavad Eesti lasteaedu täna ja homme. Arutame õpetajate töökorralduse erinevate mudelite (nt 2+1 vs 1+2 süsteem), juhtimismuudatuste ja alushariduse kvaliteedi üle. Puudutame ka tulevikku: milline võiks olla Eesti lasteaed 20 aasta pärast, millist tuge vajavad õpetajad ning kuidas suhtuda tehnoloogilistesse arengutesse, sealhulgas tehisintellekti rolli alushariduses.
See vestlus pole lihtsalt tagasivaade või hetkeseisu kaardistus – see on kutse kaasa mõelda, kuidas saame üheskoos kujundada haridust, mis väärtustab last, õpetajat ja kogukonda. Evelin Sarapuu vaated on samal ajal pragmaatilised ja inspireerivad – täpselt nii, nagu üks hea hariduse eestkõneleja olema peab.
Kohtusime Eveliniga imelises Nurmepesa lasteaias.
Evelin Sarapuu ja Rasmus Grossi kohtumine Nurmepesa Lasteaias
Mis teeb Nurmepesa lasteaiast erilise paiga?
Meie jaoks on kõige olulisem see, et lapse hääl, huvi ja tegutsemisrõõm oleksid päriselt nähtavad. Oleme teadlikult valinud teekonna, kus lapsest lähtumine ei ole lihtsalt sõnakõlks, vaid sisuline lähenemine, mis peegeldub igapäevases õppe- ja kasvatustöös. See tähendab, et me ootame lastelt ideid, kaasame neid kavandamisse ja analüüsimisse ning loome tingimused, kus nende huvid ja vajadused saavad tõeliselt esile tulla.
Meil on olnud õpetajatega sisulisi arutelusid selle üle, mida lapsest lähtumine meie jaoks tähendab. Oleme lahti mõtestanud selle mõiste nii oma õppekavas kui ka loonud tööriistu, mis aitavad õpetajatel neid põhimõtteid meeles hoida ja rakendada. Lisaks oleme neid väärtusi avanud ka lastevanematele ja hoolekogule, et ühiselt mõista, miks me teeme seda, mida me teeme.
Kuidas mäng ja õppimine teie lasteaias omavahel seotud on?
Sageli arvatakse ekslikult, et mäng on lihtsalt ajaviide, aga tegelikult on mäng see, kus lapsed õpivad kõige ehedamalt. Alustasime kolm aastat tagasi teadliku tööga, et mängu väärtust tõsta. Mõtestasime lahti, mis on mäng, kuidas see toetab lapse arengut ja kuidas õpetajad saavad seda teadlikult toetada.
Oluline oli ka luua tingimused, kus lapsed saavad ise oma mänge luua. See tähendab, et meil on mänguvahendid, mis ei dikteeri mängu sisu, vaid annavad võimaluse fantaasia ja loovuse kaudu midagi täiesti uut luua. Mängud, mida lapsed ise kavandavad, loovad ja läbiviivad, vajavad aega – tihti läheb tund või poolteist, enne kui mäng saab sügavuse ja rütmi. Seetõttu oleme ka päevakava muutnud nii, et oleks piisavalt pikkasid vabu mänguaegu.
Õpetaja roll on pigem toetav. Me ei juhi mängu, vaid loome keskkonna, pakume "provokatsioone" ehk materjale ja ideid, kui selleks on õige hetk. Lisaks vaatleme mängu, mis seal toimub, mis oskused ja väärtused on mängus nähtavad, kuidas see toetab last. See ongi üks uus õpetaja roll: olla vaatleja, kes annab mängule tähenduse ja mõtestab selle pedagoogiliselt lahti.
Kuidas jõuavad õpetajad selleni, et õppimine toimub mängu kaudu? Kas kõik õpetajad oskavad ise õppemänge luua?
Valmis mänguasjad ei ole universaalsed ja keegi on juba meie eest mõelnud, kuidas neid kasutada. Aga kui mõtleme oma konkreetsele rühmale ja nendele lastele siin ja praegu, siis peame leidma viise, kuidas nende mängu kaudu toetada ka näiteks lugemis- või kirjutamisoskuse arengut. See ei tähenda, et õpetaja peab iga kord midagi suurt ja keerukat välja mõtlema. Tihti sünnivad õppemängud koos lastega, just nende vajadustest ja huvidest lähtuvalt.
Oluline on märgata, millal on lapsel huvi ja valmisolek. Laps ei pruugi isegi teada, et kirjutamine on üldse olemas. Seda eriti tänapäeval, kus kõik kirjutavad klaviatuuril. Õpetaja saab algatada, pakkuda võimalusi, näidata eeskuju ja siis taanduda, ning lasta lapsel omas tempos edasi minna. Just sellepärast on ka isetehtud mängud nii väärtuslikud. Need mängud sünnivad vajadusest ja kontekstist ning seetõttu ongi nii olulised ja ainulaadsed.
Kuidas toimub lugema õppimine lasteaias? Kas selleks on olemas mingid kindlad meetodid?
Lugema õppimine ei toimi kampaania korras. Me ei jaga kõigile Karu aabitsaid ja ei hakka kollektiivselt kolmandalt leheküljelt pihta. Laste areng on väga erinev, mõni nelja-aastane juba loeb, teine avab end alles seitsmeselt. Ja see on täiesti normaalne. Õpetaja ülesanne ongi märgata, millal laps on valmis, ning siis pakkuda talle just sel hetkel sobivaid tegevusi.
Lasteaed toetab laste lugemis-ja kirjutamishuvi tekkimist ning lugema ja kirjutama hakkamise eeloskuste kujunemist. Ma mõistan lapsevanemate soovi, et laps õpiks lugema, aga oluline on meeles pidada, et lasteaia roll on koostöös perega toetada lapse arengut – vastutus lapse arengu eest jääb eelkõige siiski perele. Lasteaias harjutab laps igapäevaselt seda, mida kodus üksinda õppida ei saa: koos mängimist ja arvestamist teistega, sõpradega suhtlemist ja erimeelsuste lahendamist, grupi kokkulepete järgimist ja ühistegevustes osalemist. Need on oskused, mis aitavad lapsel hiljem koolis ja elus hästi toime tulla on peamised koolivalmiduse osad. Mõni vanem usaldab kogu vastutuse lasteaiale, ja õpetaja, kes lapsi armastab, võtab selle vaikselt vastu. See võib viia läbipõlemiseni. Meie õpetajatele tuletame ikka ja jälle meelde: tee oma tööd põhjalikult ning lase teistel oma osa kanda.
Mida ütleksid neile õpetajatele, kes tunnevad, et neil ei ole piisavalt loomingulisust, et mängulisi õppetegevusi välja mõelda?
Väga hea küsimus. Loomingulisus on miski, mida sageli peetakse sünnipäraseks, et kellel on, sellel on. Aga tegelikult on loomingulisus oskus, mida saab arendada. Kõik ei pea olema suured leiutajad või meistermängude loojad. Alustada saab väikestest asjadest: kuulata lapsi, märgata nende huvisid ja pakkuda midagi lihtsat, mis nende mängu toetab või suunab edasi.
Julgustan õpetajaid küsima abi kolleegidelt, jagama ideid ja kasutama olemasolevaid häid praktikaid inspiratsiooniks. Ja vahel piisab ka lihtsalt sellest, et olla laste mängus kohal ning märgata, mis toimub, ja siis pakkuda midagi, mis aitab mängul kasvada. Igaüks leiab oma viisi, aga oluline on julgus proovida.
Loomingulisus ei ole midagi, millega kas sünnitakse või mitte. See on mõttelaad ja oskus, mida saab arendada. Minu kogemus näitab, et kõige olulisem on usaldada last. Kui õpetaja laseb lapsel ise tegutseda, siis hakkavadki sündima need seosed ja ideed, mida me tihti peame loominguliseks. Meie lasteaias oleme näinud, et need õpetajad, kes loobuvad liigsest kontrollist ja hakkavad last rohkem märkama, jõuavad kiiremini selleni, et mängust ja huvist kasvab välja sisukas õppimine.
Oluline on õpetajate seas tekitada arutelusid ja luua turvaline keskkond, kus võib katsetada, eksida ja õppida. Ja nagu lastegi puhul ka täiskasvanud vajavad aega. Mõni õpetaja on sprinter, mõni võtab aega vaatlemiseks ja mõtisklemiseks. Muutust ei saa käsukorras kehtestada. See on teekond, mida kõnnime koos. Nurmepesa lasteaia kogemus näitab, et haridusasutuse areng on kogu kollektiivi pingutus.
Kuidas teie lasteaias toetate õpetajate arengut ja alagruppides töötamist?
Meil on teadlikult korraldatud töö nii, et kõige aktiivsemal hommikusel ajal on rühmades rohkem täiskasvanuid, vahel kolm, vahel neli. Tänu toetavale omavalitsusele on meil olemas ka tugitöötajaid keerukamate rühmade puhul. See loob võimalused alagrupitööks. Lisaks oleme läbi mõelnud ruumilahendused – oleme loonud õppimise alasid, kus lapsel on võimalus kaasasega, väikeses grupis või vajadusel ka omaette toimetada. Lisaks loonud muid väiksemaid alasid, et viia seal läbi vestlusi või väikese grupi tegevusi. Täiskasvanu roll on olla keskkonna looja, toetaja, juhendaja ja märkaja. Samuti olla eeskujuks, eriti suhtlemisel ja suhtumistes.
Evelin Haridustreff 2025 projektõppe teemalist töötuba läbi viimas. Pildil koos Maila Rajametsaga.
Projektõpe on Eestis üha enam kanda kinnitamas. Milline on sinu hinnang selle levikule?
Tõesti, projektõpe on "üles leitud", aga seda rakendatakse väga erinevalt. Mina olen osaline ka projektõppe tugimaterjalide loomise töörühmas ning see on näidanud, et õpetajad vajavad ühtlustatud arusaama, milline on projektõppe olemus. See ei ole lihtsalt väljavenitatud teemakäsitlus, vaid terviklik süsteem, mis lähtub lapsest, toetab tema huvi ja arendab kriitilist mõtlemist, vastutustunnet ning koostööoskusi.
Oluline pole niivõrd see, et kõik rakendaks just projektõpet, vaid et õpetamisviisid vastaksid meie õppekava väärtustele. Me ei saa enam õpetada eelmiste sajandite töövõtetega. On vajalik luua tingimused, kus laps saab olla aktiivne osaleja ja arenev mõtleja. Õpetaja ei ole ainus teadmiste allikas. Tema roll on luua keskkond, kus õppimine saab toimuda.
Kas lapsest lähtuv lähenemine ja projektõpe valmistab lapsi päriselt ette kooliks, kus süsteem on teistsugune?
Jah, see on täiesti õigustatud küsimus. Lapse arengust, vanusest ja annetest lähtuv kasvatus ehk lapsest lähtuv lähenemine ning vabakasvatus aetakse sageli segi. Lapsest lähtuva pedagoogilise lähenemise puhul kasutatakse väga teadlikku pedagoogilist sekkumist: märkamist, dokumenteerimist, juhendamist ja toetamist ning kasutatakse erinevaid tööviise, milleks võib olla ka projektõpe.
Kui laps saab lasteaias kogemuse, et tema mõtted ja ideed loevad, et õppimine on põnev ja seotud tema huvidega, siis tekib temasse õppimishuvi – ja see on kõige suurem kingitus, millega kooli minna. Jah, koolikeskkond võib olla struktuursem, ja alati ei saa kõike teha nii lapsest lähtuvalt nagu lasteaias, aga meie roll ongi valmistada last ette eluks, mitte ainult kooliks.
Me peame õpetama last õppima, kuidas küsida, otsida abi, planeerida ja analüüsida. See teebki lapse koolivalmiks, mitte see, kas ta oskab enne kooli saja piires arvutada. Liikumist lapsest lähtuva õpetuse suunas on ka koolides märgata. Üha enam kasutatakse üldõpetuslikku lähenemist, paaristunde, aktiivõppe meetodeid, tehakse uurimusi, käiakse välitöödel ja retkedel ehedates keskkondades.
Presidendi Kantselei korraldatud Õpetajate Suurkogul jagamas taasiseseisvumise aegset alushariduse arengulugu.
Kas lasteaedades rakendatav lapsest lähtuv projektõpe valmistab lapsed ette hoopis teistsuguseks koolikeskkonnaks? Kas lapsed võivad koolis pettuda?
Projektõpe ei ole ainus tee. See on lihtsalt üks väga süsteemne ja hästi toimiv võimalus, millel on selge struktuur. Aga on ka palju teisi viise, kuidas toetada lapse arengut, isegi kui projekte ei tehta. Oluline on, et õpetamine lähtuks päriselt lapse huvidest ja arenguvajadustest ning õpetaja toetaks tänapäevast arusaama õppimisest ja enda rollist selles protessis. Õpetajast lähtuv lähenemine peaks olema ajalugu.
Seitsmeaastase lapse arenguline eripära on see, et ta hakkab järjest rohkem mõistma ka kohustusi. Ta on suuteline tegema asju, mida “peab” tegema. Tal on kujunenud eneseregulatsiooni oskused. Just see arenguhüpe teeb kooliminekuks ettevalmistuse võimalikuks. Kuid ka esimeses klassis võiks olla rohkem mängulisust ja paindlikkust. Seda on mõistnud nii õpetajad kui ka hariduselu korraldajad. Muutused liiguvad, aga aeglaselt, sest haridus on väga konservatiivne valdkond.
Kas koolisüsteemis on märgata positiivseid muutusi?
On küll. Mitmed koolid on juba üle läinud üldõpetusele, mis tähendab, et ainetunnid ei ole enam nii killustunud. Selle asemel õpitakse aineid lõimitult, lähtudes teemadest, mis on omavahel seotud. Näiteks tööstusrevolutsioonist perioodi uurides saab uurida, kuidas see mõjutas kunsti, moodi, kirjandust ja teadust.
See aitab lastel luua seoseid, õppida sügavamalt ja tähenduslikumalt. Ja selline lõimitud õpetus ei ole lihtsalt uus trend, see on loomulik arengusuund. Meil on Eestis juba mitmeid edulugusid, aga need muutused ei sünni üleöö.
Kuidas sa näed õpetaja rolli muutuvas hariduses?
Õpetaja roll ei ole enam olla kõiketeadev loengupidaja. Tänapäeva õpetaja loob keskkonna, kus laps saab tegutseda, katsetada, uurida ja õppida läbi kogemuse. Õppimine tähendab muutust hoiakutes, teadmistes, väärtustes, käitumises. Ja need muutused tekivad läbi tegevuse, mitte pelgalt õpetaja jutustuse kuulamise.
Me ei saa kedagi "ära õpetada". Me saame luua tingimused, kus laps saab ise õppimisele keskenduda. Kui laps kogeb lasteaias, et õppimine on lahe ja seotud tema eluga, siis on suur tõenäosus, et ka koolis suudab ta seda hoiakut säilitada. Muidugi sõltub palju koolikeskkonnast ja õpetajast, aga alus on pandud.
Räägime nüüd natuke ka Lasteaednike Liidust ja sinu teekonnast praegusesse rolli. Kuidas sattusid Eesti Lasteaednike Liidu esinaiseks?
Kõik algas sellest, et ma tahtsin kuuluda sarnaselt mõtlevate inimeste sekka. Astusin lihtliikmeks, sest tundsin vajadust kuuluda võrgustikku, kus päriselt mõistetakse haridusvaldkonna rõõme ja muresid. Peagi kutsuti mind piirkonna esindajaks ja liidu volikokku. Kuna mulle meeldivad väljakutsed, olin nõus panustama. Aastate jooksul kasvasin juhatuse liikmeks ja siis esinaiseks.
Olen nüüdseks olnud selles rollis viis aastat ja mõistan, et see ei ole väike vastutus. Me ei esinda ainult iseennast, vaid ligi 600 liiget üle Eesti. Meie ülesanne on koguda kokku liikmete seisukohad, vahendada neid riigile ja olla usaldusväärne partner ministeeriumile ja teistele haridusühendustele ja ülikoolidele. See aga omakorda tähendab, et meie tegevus mõjutab kogu alushariduse valdkonnas tegutsevate inimeste tööelu. Samuti 66 676 lasteaias käiva lapse õnnelikku lapsepõlve.
Miks võiks õpetaja liituda Eesti Lasteaednike Liiduga?
Meie liidu üks eesmärk on ühenduse ja ühtsustunde loomine. Me korraldame piirkondlikke arengupäevi, jagame infot, viime läbi arutelusid ja suveseminare. Need kohtumised pakuvad tuge, inspiratsiooni ja professionaalset arengut. Kui sul on küsimusi või vajad nõu – me oleme olemas.
Meie kaudu jõuab õpetajate hääl ka poliitikakujundajateni.
Näiteks 2017. aastal kogusime üle 25 000 allkirja, millega algatasime pöördumise riigikogule ja mis aitas kaasa lasteaiaõpetajate palga alammäära kehtestamisele. Täna on see seotud üldhariduskooli õpetajate palgaga. see on oluline garantii, mille nimel oleme töötanud ja mille eest seisame ka tulevikus.
Nurmepesa õpetajad ELAL suveseminaril 2024 jagams oma teekonda lapsest lähtuva lähenemiseni.
Meil on nüüd rakendumas uus alushariduse seadus. Mis on sinu hinnangul uue seaduse kõige tugevamad küljed?
Väga oluline samm oli lastehoidude muutmine haridusasutuseks. See tõstab hoidude usaldusväärsust ja annab ka väiksemates gruppides õppivatele lastele võrdse kvaliteedigarantiid. Samuti saavad nüüd kõik asutused olema ühtses registris. See annab vanemale läbipaistvuse ja valikuvabaduse.
Teine väga positiivne muudatus on see, et õpetaja abide ametinimetus muutub abiõpetajaks, millega kaasnevad ka selgemad kvalifikatsiooninõuded ja tööülesannete kirjeldused. See aitab ka palgakorraldust ühtlustada ja töötajate rolli selgemaks teha.
Kas uus seadus võib ka keerukust tekitada?
Muutused nõuavad aega ja kohanemist. Näiteks õpetaja abid, kellel ei ole seni olnud keskharidust, võivad tunda muret. Aga seadus näeb ette kolmeaastase üleminekuaja. See on igati piisav, et asuda õppima, saada kvalifikatsioon ja jätkata oma armsal töökohal. Ka töökogemus ja koolitused annavad tööalaseid kompetentse on väärtuslikud ja neid hindab lasteaia juht.
Kuidas on reguleeritud lapse arenguvajadustele vastav tugi?
Tugi on nüüd selgemalt jagatud kolme astmesse: üldtugi, tõhustatud tugi ja eritoe vajadus. Need mõisted on nüüd kooskõlas põhikooli ja gümnaasiumi süsteemiga. See kõik loob sujuvama ülemineku kooli. Lasteaed saab lapsele rühmas üldtuge pakkuda kohe, kui vajadus ilmneb, aga probleem on pigem spetsialistide kättesaadavus: logopeedid, eripedagoogid – neid lihtsalt ei ole piisavalt.
Kuidas areneb eestikeelsele õppele üleminek?
See ei ole lihtne protsess ja paljud keskenduvad Tallinna ja Ida-Virumaa probleemidele. Meie liidu liikmed näiteks Valgamaalt on samuti mures, sest ka seal on sama keeruline leida eesti keelt valdavaid töötajaid ja pakkuda eesti kultuuri kandvat keskkonda. Mure on reaalne ja vajab rohkem tähelepanu.
Kas Eesti lasteaiad on valmis uut seadust rakendama?
Ma arvan, et seaduse rakendamiseks on loodud realistlikud tingimused. Näiteks õpetaja abide kvalifikatsiooninõuetele on antud kolmeaastane üleminekuperiood, ja tänaseks pakuvad mitmed kutseõppeasutused väga paindlikke võimalusi – ka töö kõrvalt õppimiseks. Meie lasteaiast läks ka sellel aastal mitu õpetajaabi hoidja kutset omandama.
Oluline on mõista, et enesetäiendamine ja professionaalne areng peaks olema pidev, mitte ainult seadusest tulenev kohustus. Haridusteaduses ja psühholoogia vallas on viimasel kümnendil toimunud tohutud arengud. Ajuteadus toob meieni pidevalt uusi teadmisi, mida me peame oskama hariduskeskkonnas kasutada. See on õpetaja vastutus.
Kas ministeeriumi toetus muudatuste rakendamisel on olnud piisav?
Ministeerium on olnud kaasav ja koostööaldis. Samas tuleb ausalt öelda, et muudatused tuleb ellu viia olemasoleva rahastusmudeli piires, mis seab oma piirangud. Paljud muudatused, nagu näiteks vajaduspõhise toe pakkumine lapsele alates esimesest märkamise hetkest, on sisuliselt õiged ja vajalikud, kuid nende realiseerimiseks on vaja õpetajate kaasava hariduse teemalist ettevalmistust. Samuti ressursse – eelkõige erispetsialiste, keda on jätkuvalt liiga vähe.
Kuidas mõjutab personali kvalifikatsiooninõuete karmistamine sektori tööjõudu?
Ühelt poolt tõstab see õpetajaameti väärtust ja lasteaedade usaldusväärsust. Teisalt on teada, et lasteaia personali kvalifikatsioon on seotud lasteaedades pakutava hariduse kvaliteediga. Alushariduse õpetajaks õppivate üliõpiastega on uue seaduse toel võimalik sõlmida tähtajaline leping kolmeks aastaks. See peaks edaspidideks andma suurema võimaluse, et ülikooli lõpetades jäädakse lasteaeda tööle. Lasteaias õpetaja abina töötavate inimeste hulgas on ka põhiharidusega töötajaid, kes on mures oma tuleviku pärast. Kolm aastat üleminekuaega on piisav, et need inimesed saaksid keskharidust omandama asuda. Paljud neist on oma tööle pühendunud ja vajavad lihtsalt tuge ja julgustust, et astuda see järgmine samm.
Mis saab direktoritest, kellele seatakse magistrikraadi nõue?
See on oodatud muudatus. Siin on küll üks kitsaskoht – magistriõppe kohti ei ole piisavalt, ja neid jagavad omavahel nii õpetajad kui ka direktorid. Paljud suurepärased juhid võivad jääda “pingile”, kuigi nad teevad oma tööd väga hästi. Siin loodame, et tulevikus tekib rohkem õppimisvõimalusi ning et neid inimesi hinnatakse ka nende kogemuse põhjal, mitte ainult formaalse kvalifikatsiooni kaudu. Ka selles osas on antud üleminekuaeg.
Kas streik on lasteaedadele endiselt aktuaalne võimalus oma õiguste eest seista?
Lasteaiaõpetajad on teadlikud oma õigustest ja valmis seisma enda ja kolleegide töötingimuste eest. Nad tahavad lihtsalt teada, mida streikimine kaasa toob – kas see mõjutab palka, millised on õigused ja kohustused seoses streikimise päevadega. Eesti Lasteaednike Liit ei ole ametiühing, vaid kutseühendus, kuid teeme koostööd EHLiga. Paljude muudatuste taga, nagu õpetajate palga alammäär, on olnud just meie liidu algatused.
ELAL ja EHL-i esindajad alushariduse õpetajate palga alammäära kehtestamise läbirääkimistel Kultuurikomisjoni istungil 2019
Milline on sinu hinnang nn 2+1 ja 1+2 õpetajate süsteemidele? Kas üks on teisest parem?
Mina ei paneks neid vastandlikku kaalukausile. Oluline on see, kas süsteem suudab tagada hariduse kvaliteedi. Näen praktikas, et kahe õpetajaga rühm loob paremad eeldused laste arengu toetamiseks. Samas on selge, et õpetajate puudus, eriti teatud piirkondades või õppeaasta keskel avatavates rühmades, sunnib mõnes omavalitsuses kasutama ühe õpetaja süsteemi.
Meie lasteaia osas on pidaja seisukohal, et igas rühmas töötaks võimalusel kaks õpetajat. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et alushariduse kvaliteet sõltub personali erialasest ettevalmistusest.
Mida näitab Soome kogemus?
Soome on selle teekonna läbi käinud. Minu hea kolleeg Anita Pakkanen, Soome Lasteaednike Liidu esinaine, väljendas muret, kui kuulis, et Eestis plaanitakse ühe õpetaja süsteemi laialdasemalt kasutama hakata. Soome liigub tagasi kahe õpetaja mudeli juurde, sest on selgelt näha: õpetajate töökoormus ja hariduse kvaliteet kannatab, kui rühmas on ainult üks õpetaja. Soomes on osalt on ka sellest tingitud õpetajate põud.
Kas õpetajate ettevalmistus toetab tänast reaalsust?
Paraku ei õpetata ülikoolis piisavalt meeskonnatöö juhtimise oskust. Kui õpetaja lõpetab alushariduse eriala ja peab hakkama kohe ühe õpetajaga rühmas meeskonda juhtima, siis see on suur väljakutse. Meeskonnajuhtimine ei tähenda lihtsalt head läbisaamist. See nõuab oskust delegeerida, toetada, kaasata ja vastutada.
Paljud omavalitsused liidavad lasteaedu ja loovad nn "majadesüsteeme". Mida sina sellest arvad?
Me näeme väga erinevaid näiteid. On koole ja lasteaedu, kus ühe direktori alla on koondatud mitu maja. Kui juht jääb üksi, ilma õppejuhita või tugimeeskonnata, siis kannatab ennekõike töötajatega suhtlemine – ja sellega ka kogu juhtimine ise. Hariduses on keeruline juhtida inimesi, kui sul pole aega nendega rääkida või neid kuulata. Me ei räägi pelgalt haldusest, vaid sisulisest personali arendustööst ja organisatsioonikultuuri kujundamisest.
Juht, kes peab iga päev mitme maja vahel sõitma, ei saa olla kohal – ei füüsiliselt ega vaimselt. Jah, mõnes kohas on tekkinud arendus- või haldusjuhid, aga siiski peab meeles pidama: kvaliteet hariduses sünnib suhtest ja koostööst, mitte Exceli ridadest.
Miks neid reforme tehakse? Kas rahaline kokkuhoid on ainus põhjus?
Aus vastus on – me ei tea. Avalikku analüüsi selle kohta, kas ja kui palju rahalist kokkuhoidu need muudatused tegelikult toovad, ei ole meile teadaolevalt esitatud. Näeme lihtsalt, et otsuseid tehakse, sageli ilma laiapõhjalise aruteluta. Meie soov on, et igasugused reformid lähtuksid lapse parimatest huvidest ja õpetajate töö tegelikust sisust.
Milline võiks olla Eesti lasteaed 20 aasta pärast?
Unistame suurelt, eks? Ma väga loodan, et õpetaja amet ei ole 20 aasta pärast üle võetud robotite või muude tehisintellekti lahenduste poolt. Haridus ja sotsiaalvaldkond peaksid jääma valdkondadeks, kus inimlikkus on keskmes.
Ideaalis oleks tuleviku lasteaed koht, kus lapse hääl on kuulda, tema huvid arvestatud ja õnnelik lapsepõlv on päriselt võimalik. Ma loodan, et kõik Eesti piirkonnad liiguvad lapsest lähtuva mõtteviisiga kaasa – mõnes kohas libedamalt, mõnes vajab see rohkem tuge.
Ma usun ja loodan, et 20 aasta pärast ei vaata me enam kadedusega Soome või Rootsi poole, vaid nemad vaatavad hoopis meie poole. Meil on juba täna lasteaedades paljutki, mida jagada ja millest õppida.
Ja mis kõige tähtsam – et meie lasteaias töötavad inimesed, kes seda tööd päriselt armastavad. Et nad ei ole lasteaias tööl "sest muud ei oska", vaid sest nad tahavad ja suudavad laste arengu heaks panustada kogu oma südame ja kutsumusega.
Koos ELAL asutajaliikme Liili Pillega Eesti taasiseseisvumise aastapäeval Roosiaias.
Lõppsõna
Intervjuu Evelin Sarapuuga avas ukse Eesti alushariduse hetkeseisu ja tulevikuperspektiivide tuppa – ausalt, praktiliselt ja südamega. Selgelt kõlas läbi veendumus, et kvaliteetne haridus saab sündida ainult koostöös: õpetajate, juhtide, kogukondade ja riigi vahel. Samuti tuli esile, et tõelised muutused ei sünni üleöö, vaid nõuavad järjepidevat arutelu, teadlikke otsuseid ja valmisolekut kohaneda.
Evelin rõhutas, et kuigi muudatusi on palju – alates õpetajate kvalifikatsiooninõuetest kuni juhtimismudelite ja töökorralduseni –, ei tohiks nende keskmes unustada last. Õnnelik ja kuuldud laps, toetatud õpetaja ja mõistlikult juhitud haridusasutus moodustavad koos selle vundamendi, millele saab üles ehitada tuleviku lasteaia.
Eesti Lasteaednike Liidu esinaisena näeb Evelin Sarapuu igapäevaselt hariduspoliitika otsuste mõju tegelikus elus. Tema sõnum on selge: muudatuste elluviimine vajab tuge ja läbimõeldust, kuid veel enam vajab haridusvaldkond inimesi, kes tegutsevad kutsumusest. Just sellised inimesed, nagu ta ise – muusika- ja klassiõpetajast kujunenud alushariduse eestkõneleja.
