Mõned inimesed jõuavad õpetajaks läbi teadliku karjäärivaliku, teised aga kutsumuse kaudu, mis saab alguse südamest ja hetkest, mil nad näevad, et saavad olla vajalikud. Kaire Kollomi teekond haridusse algas ühest lihtsast küsimusest lasteaiast: „Kui sa niikuinii siin oled, ehk tuled päriselt tööle?“ See küsimus muutis tema elu.
Õigusteadusest haridusjuhtimise ja haridustehnoloogia tippu liikunud Kairel on täna roll, mis ulatub kaugelt üle rühmaruumi: ta õpetab tulevasi õpetajaid, juhendab haridusuuendusi ning mõtestab digimaailma võimalusi väikese lapse arengus.
Selles intervjuus räägime südamlikult, aga ausalt: miks noored õpetajad läbi põlevad, miks digipädevust sageli valesti mõistetakse ning miks teaduspõhisus vajab rohkem kui vaid ilusaid sõnu. Ja samas meenutab Kaire ikka ja jälle, mis on kõige olulisem: „Mängige lastega. Palju. Ja südamega.“
Kuidas jõudsid hariduse ja haridustehnoloogia valdkonda?
Tegelikult on minu hariduslik taust hoopis õigusteaduses. Kui mu lapsed olid väikesed, veetsin seitse aastat kodus emana. Minu jaoks oli väga oluline nende kõrval olemas olla. Ühel hetkel, kui ka noorem laps läks lasteaeda, selgus, et tema kohanemine oli keeruline, kuna ta oli allergik ja rühmas vahetus sageli personal. Kõik kaks töötajat olid lapseootel ning tihti haiguslehel. Kuna olin niikuinii pidevalt kohal ja toeks, muutusin ka teistele lastele justkui turvaisikuks.
Ühel päeval küsis lasteaia õppealajuhataja: „Kui sa niikuinii kogu aeg siin oled, ehk tuled päriselt tööle?“ Ja nii ma sattusingi tööle oma lapse rühma õpetajaks. Tagantjärele vaadates tunnen, et see ei olnud lihtne. Püüdsin hoida teadlikult distantsi, et mitte jätta muljet, nagu eelistaksin oma last teistele ja see tekitas ka pingeid.
Aga ma tundsin, et kui töötan lastega, siis pean ka õppima ja mitte lihtsalt formaalselt, vaid põhjalikult. Astusin õppima alusharidust ning üsna pea jätkasin magistriõppes haridusjuhtimist. Töötasin õpetajana ja seejärel õppealajuhatajana.
Haridustehnoloogia tuli minu ellu koos praktilise vajadusega. Tehnoloogia hakkas arenema ning ma tundsin, et tahan ja pean selles orienteeruma. 2007. aastal pakkusin lasteaiaõpetajatele välja tasemeõppesse aine „Arvuti lasteaias“, kus keskendusime eelkõige sellele, kuidas tehnoloogia saab toetada õpetajat, aga ka mida saab laps ise teha digivahenditega. Mitte lihtsalt mängida, vaid kasutada tehnoloogiat töövahendina. Nutiseadmeid ja robootikat siis veel ei olnud, aga võimalusikasutada digitehnoloogiat alushariduses juba oli. .
Sellest huvist kasvas välja sügavam seotus digitehnoloogiaga. Läksin Tallinna Ülikooli õppima haridustehnoloogiat magistritasemel ja seejärel haarasid mind üha uued digivaldkonna arendusprojektid, uuringud ja õpetajakoolitus. Tänaseks tunnen, et olen leidnud oma koha. Olen kahe maailma piiril, kus haridus ja tehnoloogia kohtuvad.
Mis Sind õppejõuna kõige rohkem inspireerib?
Kõige rohkem inspireerivad mind minu üliõpilased, tulevased ja juba praktiseerivad lasteaiaõpetajad. Ma ei saa öelda, et õpetan ainult alushariduse pedagooge, sest õpetajakoolituse baasained toovad kokku väga erinevate valdkondade inimesi, aga just need noored (ja mitte ainult noored), kes õpivad tulevasteks õpetajateks, annavad tohutu jõu ja sisu minu tööle.
Nende seas on palju pühendunud, südamest pingutavaid inimesi. Jah, alati on ka “piprateri” nagu elus ikka, aga valdavalt on üliõpilased väga tublid, põhjalikud ja hingega asja juures. Meie (alushariduse) õppekavadel on kõrge lõpetajate määr, mis räägib enda eest. Nad teevad oma tööd südamega ja kui mina näen nende arengut, katsetusi, siirast püüdu, siis tunnen, et olen õigel teel.
See, kui üliõpilane tuleb tagasi ja ütleb: “Ma proovisin seda tegevust lastega ja see töötas!”, siis see ongi minu jaoks suurim inspiratsioon.
Milline on Sinu arvates hea õpetaja?
Hea õpetaja on see, kes teeb oma tööd südamega. Ta saab aru, et laps on number üks. Kui õpetaja tunnetab, et tal tuleb selle konkreetse lapse pärast midagi juurde õppida, areneda, midagi endas muuta, siis ta teeb seda. Mitte enda pärast, vaid laste pärast.
Hea õpetaja ei hakka ütlema, et „ah, kodu ei hooli“. Ta läheb ikkagi selle lapse jaoks lõpuni välja. Ja kui ta tööle tuleb, siis ta tuleb mitte töö pärast, vaid lapse pärast.
Kuidas Sulle tundub, kas Eesti õpetajad töötavad laste pärast või pigem palga ja töökoha pärast?
Ma ei saa nii mustvalgelt öelda. Selleks peaks olema tehtud uurimist. Selliseid pikemaid vaatlusi, õppetegevuste analüüse, intervjuusid nii õpetajate kui vanematega. Mina ei ole seda teinud, aga oma kogemusele tuginedes... ma ikkagi usun inimestesse.
Ma usun, et Eestis on väga palju tublisid ja häid õpetajaid. Väga paljud õpetajad teevad oma tööd hingega. Need, kelle jaoks see töö ei ole südamelähedane, need lähevad lõpuks lihtsalt ära. Mõni võib-olla jääb, aga üldjuhul nad väsivad, nad ei püsi. Ja see on tegelikult hea, sest õpetaja töö vajab pühendumist.
On olnud juhuseid, kus keegi on küsinud mõne õpetaja käest: „Miks sa siin üldse töötad?“ Ja see inimene ei oskagi vastata. Aga need on pigem erandid.
Minu enda kogemus õppejuhina oli pigem selline, et mul olid väga targad ja pühendunud inimesed meeskonnas. Ma ei mäleta, et keegi oleks öelnud, et käib tööl ainult palga pärast. Eriti kui inimene on lasteaias töötanud juba pikka aega, siis nad muutuvadki ajapikku emalikuks, vanaemalikuks. Nii et jah, ma ikkagi usun, et enamik meie õpetajatest on väga tublid. Nii on ka ülikoolis.
Kas hetkel on Eesti lasteaedades õpe piisavalt teaduspõhine?
Ma arvan, et mitte. Vähemalt mitte sellisel kujul, nagu me teaduspõhisust mõistame ehk pidev vaatlemine, analüüs, arengu hindamine ja sellest lähtuv planeerimine. Kui üliõpilastelt küsida, miks nad midagi planeerivad, siis tihti vastatakse: „Sest peab.“ Mitte: „Sest see toetab lapse arengut.“
Me räägime küll individualiseerimisest, personaliseerimisest ja diferentseerimisest, aga reaalsuses? Lasteaia kontekstis tähendab see sageli, et õpetaja teeb ühe üldise plaani kogu rühmale ja proovib seda siis vajadusel kohandada. Tõenduspõhisus, mis tähendab seda, et õpetaja analüüsib lapse arengut ja lähtub sellest oma tegevustes, on tegelikult liiga vähelevinud.
Muidugi, ma saan aru ka õpetajate vaatenurgast, sest neil lihtsalt ei ole sageli sobivaid tööriistu. Kui sul oleks mingid hästi lihtsad, kasutajasõbralikud instrumendid, mis aitaksid arengut jälgida ja seda teadmispõhiselt kasutada, siis oleks hoopis teine lugu. Aga praegu võib see tunduda pigem koormav ja ajamahukas, eriti kui organisatsioonis puudub laiem tugi.
On lasteaedu, kus töötavad head süsteemid, kus kogu meeskond panustab ja innovatsioon on ühine ja seal ongi kõik hästi. Aga paljudes lasteaedades jääb õpetaja ikkagi üksi, toimetab oma rühma piires, ja ühine arendustöö on pigem erand kui reegel.
Nii et jah, ma arvan, et siin on küll üks suur arenguvaldkond. Tõenduspõhist õpet peaks olema rohkem ja süsteemsemalt.
Kui tudeng lõpetab alushariduse pedagoogi eriala, siis kas ta on selleks hetkeks piisavalt pädev õpetama teaduspõhiselt? Kas ülikoolist saab selleks vajaliku pagasi?
See on keeruline küsimus. Vastus ei ole must-valge. Teoorias võib öelda, et jah, nad saavad teadmised, nad õpivad, kuidas planeerida, kuidas teha tegevusuuringut, kuidas seostada oma tööd teaduspõhimõtetega. Me suuname neid tegema praktilisi uurimistöid ning eriti just selliseid arendus- ja tegevusuuringuid, kus nad päriselt muudavad midagi oma tööprotsessis ja vaatlevad, kuidas see toimib.
Aga suur küsimus on: kuidas nad neid teadmisi pärast ka rakendavad?
See on natuke nagu see olukord, kus laps õpib eesti keeles kirjutama, aga siis ei oska seda kirjutamisoskust üle kanda loodusõpetusse. Sama asi on õpetajatega, nad võivad osata ühes kontekstis mõelda teaduspõhiselt, aga küsimus on, kas need teadmised „kõlavad omavahel kokku“, kas nad moodustavad selle terviku, mida oleks päriselt igapäevatöös vaja.
Ja sageli see ülekanne praktikasse ei toimu täiel määral. Mõned mõtted jõuavad, aga mitte tervik. See on paratamatus, sest teadmiste omandamine ja nende rakendamine on kaks erinevat protsessi. Samas ei ole see üldistatav, sest see sõltub inimesest. Mõni tudeng võtab selle mõtteviisi endaga kaasa ja kannab seda edasi, aga väga paljudel ei hakka see teadmine automaatselt tööle kohe, kui nad lasteaiarühma astuvad.
Mida peaks tegema riigitasandil, et lasteaiaõpe oleks teaduspõhisem?
Kindlasti ei saa seda jätta ainult õpetaja õlgadele. Süsteemis peaksid olema toetavad mehhanismid, mis aitavad õpetajal oma tegevusi analüüsida ja teaduspõhiselt planeerida. Õpianalüütika on siin väga oluline märksõna. See ei tohiks olla midagi keerulist või kättesaamatut, vaid hoopis igapäevane töövahend.
Kui õpetaja juba töötab näiteks ELIISis, siis peaks see keskkond andma talle tagasisidet, mitte ainult võimaldama sisestada infot. Näiteks: õpetaja seab õppe eesmärgiks, et lapsed rühmitavad, loendavad, tunnevad värve. Ta teeb selle põhjal tegevuse, aga tegevuse lõpus võiks olla kohe mingi lihtne viis, kuidas ta saab teada, kuidas lastel tegelikult läks.
Olgu selleks õppemäng, mis integreerub ELIISiga ja mida iga laps mängib – õpetaja näeb kohe, kellel oli raskusi värvide või loendamisega. Süsteem võiks anda visuaalse ülevaate, isegi lihtsas graafikus: need lapsed vajavad kordamist. Sellest tekiks õpetajal arusaam: ühest korrast ei piisa. Sama teema tuleb tagasi võtta järgmisel nädalal, võib-olla ka ülejärgmisel.
See ongi õppimise kõver, me ei õpi ju ühe korraga. Küsimus on selles, kas laps oskas sel hetkel või kas ta mäletab seda ka kolme nädala pärast. Kui süsteem annab õpetajale mugava ja kiire ülevaate, tekib teadlikkus, millal ja mida korrata.
Muidugi, digitehnoloogia võimalusi on palju. Küsimus on, mida kasutada ja kuidas. On õpetajaid, kes teevad paberil mänge, aga panevad tulemused ELIISi ja see on ka igati sbiv. Peamine on, et süsteem toetaks neid otsuseid. Selle kõige juures on äärmiselt oluline ka õpetajate koolitus: kuidas neid andmeid märgata, kuidas neid kasutada. Seega jah, lisaks tehnoloogiale peavad tulema ka koolitused ja juhised, mis aitavad õpetajal sellest maailmast aru saada ja seda oma töösse rakendada.
Milline on Sinu nägemus digipädevuse rollist alushariduses? Ja kas õpetaja saab üldse kasutada õpianalüütikat, kui tal endal pole piisavat digipädevust?
Kindlasti ei saa. Kui me tahame, et õpetaja kasutaks näiteks õpianalüütikat mõtestatult ja teadlikult, siis tal peab olema vähemalt mingi baas digipädevus olemas. Ja see ei tähenda ainult seda, et oskad saata meili või kasutada ELIISi. See kõik peab ulatuma õpetamise ja õppimise tasandile.
Üliõpilased hindavad end õpingute alguses õpetaja digipädevusmudeli põhjal. Ülikoolis kasutame me näiteks eraldiseisvat enesehindamise tööriista (Selfie for Teachers). Ja klassika on see, et enamik alustab algaja tasemelt. See ei sõltu vanusest. Ei saa öelda, et noor inimene tuleb ja on kohe digipädev. Ja samamoodi on tegevõpetajate seas neid, kes on algtasemel.
Aga suurim takistus ei ole alati oskustes, vaid hoiakutes. Digipädevus seostub paljude jaoks automaatselt ekraaniga. Kui sa ütled „digi“, siis esimene mõte on: „Ah, ekraanid, lapsed istuvad jälle nutiseadmes.“ Väga paljud õpetajad on seetõttu kohe kaitsepositsioonil, eriti väikeste laste puhul. Sagei kuuleb kommentaare, et „oskab skrollida, aga potil ei käi“. Ja see kuvand ongi tugev.
Samas, kui vaadata õpetaja igapäevatööd, siis digivahendeid kasutatakse väga palju. Meilid, Google Drive, andmebaasid, suhtlus vanematega, sotsiaalmeedia... kõik see on digipädevuse osa. Aga probleem tekib siis, kui jõuame õpetamise ja hindamise juurde, sest seal muutub asi palju õrnemaks. Õpetaja enda digipädevus võib olla olemas, aga õppija digipädevuse arendamine jääb sageli tagaplaanile.
Ma olen juhendanud mitmeid magistritöid sel teemal, ja paraku on seal üks läbiv joon: õpetajad küll ootavad, et lastel oleks teatud oskused, aga tegevusi, millega neid oskusi arendada, tehakse väga vähe. Sama muster kordub ka vanematega. Üks tänavune lõpetaja tegi uuringu lastevanemate seas, ja sealt tuli välja täpselt sama. Ootus, et laps oskab digivahendeid kasutada, on kõrge, aga reaalsed tegevused, millega seda toetatakse, jäävad üsna nõrgaks. Ja see ei sõltu isegi sellest, kas kodus lubatakse nutiseadmeid või mitte, muster on sama.
Digipädevus ei võrdu ainult „oskab arvutit kasutada“. See on palju laiem mõtteviis, ja õpetajal peab see olema, et ta oskaks toetada ka lapse digipädevuse arengut.
Millised on kõige levinumad väärarusaamad laste digitehnoloogia kasutamise kohta?
Üks suurimaid väärarusaamu on see, et digipädevus = ekraaniaeg. Või veel täpsemalt: et kui laps kasutab tahvlit või telefoni, siis see ongi digipädevuse arendamine. Aga see ei ole nii.
Meil on väga levinud olukord, kus lastele antakse seadmed kätte ilma igasuguse selgituseta. Neile ei räägita, kuidas neid kasutada, miks üldse kasutada, mis on ohutu ja mis mitte. Kujutage ette, et paned lapse esimest korda liiklusesse, aga ei ole temaga kunagi rääkinud, kuidas teel käituda, see tundub ju absurdne. Aga digimaailmas juhtub seda pidevalt.
Siis, kui midagi läheb valesti, öeldakse lihtsalt: „Digi on paha.“ Loomulikult on paha, kui laps ei tea, mida ta teeb ja kuidas. Käitumine tuleb enne teadmist ja see on suur probleem.
Ka lasteaedades kiputakse digitehnoloogiat mõnikord samastama ainult robootikaga. Kui räägid digist, mõeldakse kohe mingit robotit. Aga tegelikult on digipädevus palju laiem. Seal on oluline roll ka väärtustel, hoiakutel ja igapäevastel praktilistel oskustel, näiteks julged küsida abi, kui vajad. Oskad telefoniga helistada. Tead, mida teha, kui näed midagi võõrast või segadust tekitavat.
Digipädevus on ka see, kui laps oskab poes maksta, mõistab kaardimakset, ei karda kasutada validaatorit bussis, saab aru, kuidas töötab pesumasin või kuidas akusid laadida. See kõik on digipädevus, mitte ainult sisu tarbimine ekraanilt.
Kui töötasime välja digipädevusmudelit alusharidusele, siis oligi meie eesmärk see, et sõnastada asjad nii, et need oleksid vanematele ja õpetajatele arusaadavad ning igapäevases elus rakendatavad. Kui vanem loeb neid oskusi, ütleb ta tihti: „Ahsoo! Aga need on ju kõik täiesti tehtavad asjad!“
Tegelikult on alusharidus just see koht, kus tuleb luua pehme ja loomulik alus tulevasteks digioskusteks. Muidu juhtubki nii, et laps läheb kooli, peaks seal tegema iseseisvaid töid, jagama infot, kirjutama digikeskkondades, aga ei saa sellega hakkama. Nii et alushariduses ei pea last ekraani ette panema, aga ta peab õppima selles maailmas toime tulema.
Kuidas tõsta juba töötavate õpetajate digipädevust?
Loodetavasti aitab sellele kaasa ka uus õppekava, mis ootab vastuvõtmist ja kus digivaldkond on sees. Aga suures pildis ning kõige parem viis on see, kui õpetaja tunneb ise, et tal on vaja. Et tal on endal huvi ja vajadus. Ja seda tuleb toetada. Eriti oluline on siinkohal lasteaia juht.
Organisatsioonis ei saa asi toimida nii, et juht ütleb lihtsalt: „Nüüd te peate kasutama digivahendeid.“ See ei tööta. Selleks, et midagi tõeliselt muutuks, peab juht tegema süsteemset ja teadlikku tööd: meeskonnakoolitused, ühised eesmärgid, ühised arutelud ja plaanid. Mitte üheks aastaks vaid vähemalt kaheks, kolmeks, neljaks. Pidev ja järjepidev töö.
Ma olen õpetajaid koolitamas käies näinud, kuidas meeskonnakoolitused toovad esile hoopis teise dünaamika. Kui sa kutsud ülikooli, tulevad need, kes niikuinii tahavad õppida. Aga kui sa lähed kohale lasteaeda või kooli, siis tullakse vahel ka juhi survel ja see ongi hea! Sest sealt saab tihti alguse muutus. Tuleb lihtsalt teha midagi hästi praktilist, midagi, mis paneb silma särama.
Õpetajatele meeldib mängida ja katsetada. Kui ma koolitusel teen midagi käelist ja mängulist, siis muutub ka hoiak. Näiteks üks õpetaja, 64-aastane, ütles alguses, et „mina siit küll midagi ei leia“. Aga lõpuks tegi ta animatsiooni oma rühmaga, saatis mulle pärast ka videoid, kus ta oli ka lapselastega kodus edasi katsetanud. Animatsiooni loomise kogemus katab ärat kogu õppija digipädevusmudeli!
Nii et igal õpetajal on midagi, mis kõnetab. Ei ole olemas õpetajat, kelle kohta saaks öelda: „Temast küll enam asja ei saa.“ Saab ikka. Kui on huvi ja tahtmist, siis saab igaüks. See pole vanuse küsimus, see on hoiakute küsimus.
Kas vanemad õpetajad suudavad samuti digipädevust arendada? Või on see pigem noorte „maa“?
Absoluutselt suudavad! Vanus ei ole mitte mingisugune takistus. Minu õppealajuhataja aastatest kõige vanem õpetaja oli 60+ ning ta ütles alati: „Me ei tohi jääda ajale jalgu.“ Ta käis kõikidel koolitustel, uuris ja katsetas, aitas lastel digiseadmeid kasutada ning õppis koos lastega. Ta oli see, kes võttis fotokaamera, proovis lastega pildistada, vaatas koos nendega, kuidas pildid kätte saab ja kogu aeg tahtis õppida. Positiivne hoiak ongi võtmekoht.
Vanus ja digipädevus ei ole seotud ja seda võin kinnitada ka uuringute põhjal. Pigem vastupidi: mida kogenum õpetaja, seda tugevam on tema pedagoogiline kompetents. Ja see aitab tohutult kaasa just digitehnoloogia mõtestatud kasutamisele. Kogenud õpetaja ei kasuta digivahendit lihtsalt kasutamise pärast, ta oskab sellele anda pedagoogilise väärtuse, ta oskab eesmärgistada ja suunata, ta mõtleb, miks ja mida ta teeb.
Vahel on hoopis noorematel õpetajatel keerulisem, nad oskavad küll tehniliselt kõike kasutada, nad mängivad ise ja eeldavad, et see juba piisab. Aga kui ei ole veel pedagoogilist selgust ega sügavamat eesmärki, siis võibki juhtuda, et digivahendit kasutatakse lihtsalt „midagi tehes“, mitte teadlikult õpetamiseks.
Nii et vanus ei ole takistus. Hoopis kogemus ja soov õppida on see, mis loevad.
Milline võiks olla ELIISi või teiste digiplatvormide roll alushariduses?
Ma pean ausalt ütlema, et mul endal ei ole väga isiklikku kogemust nendega. Kui mina veel lasteaias töötasin, siis ELIIS ei olnud kasutusel, ja ka praegu mul ei ole olnud võimalust ise neid süsteeme igapäevaselt „seestpoolt“ vaadata. Olen kuulnud ja näinud neid pigem läbi tudengite, kes mõnikord jagavad oma kogemusi.
Aga kui mõelda ideaalse lahenduse peale, siis minu nägemuses peaks selline platvorm toetama kogu õppeprotsessi juhtimist – alates planeerimisest, läbiviimisest kuni analüüsini välja. Sinna juurde kindlasti ka lapsevanematega suhtlemine ja koondatud tervikpilt lapse arengust.
See võiks olla keskkond, mis aitab õpetajal teha oma tööd paremini ja teadlikumalt, mitte lisakoormusena. Kui platvorm on kasutajasõbralik ja mõtestatud, siis on ta õpetajale väga võimas tööriist. Selleks, et see nii oleks, peab ka juhtkond ja meeskond süsteemi teadlikult kasutusele võtma ja toetama.
Millised on Sinu arvates hädavajalikud digivahendid õpetajale ja lasteaialapsele?
Ma ei oska anda kindlat nimekirja, et „võta see ja kasuta“, sest õpetajad ja olukorrad on väga erinevad. Mis töötab ühes rühmas või majas, ei pruugi töötada teises. Aga üldiselt õpetaja töös on nutiseade juba täiesti asendamatu. See on vaieldamatu. Eriti, kui mõelda planeerimise, suhtluse ja infohalduse peale.
Kui aga rääkida lastega töötamisest, siis ei tohiks kindlasti piirduda ainult ühe või kahe digivahendiga. Ei tähenda, et peab olema palju erinevaid, vaid et peaks olema erinevaid tüüpe ja kasutusviise. Näiteks robootikas kasutatakse tihti samu nimesid – Bee-Bot, Blue-Bot, Ozobot, jne. Funktsionaalselt on nad siiski kõik sarnased. Kui õpetaja jääbki ainult ühe juurde, siis võib ta jääda kinni mustrisse.
Palju põnevam on see, kui õpetaja oskab kasutada digivahendeid loovalt ja kontekstitundlikult. Näiteks teha lastega animatsiooni. See on midagi, mis paneb laste silmad särama. Kõige tähtsam ei ole see, mida sa kasutad, vaid see, miks sa seda kasutad. Digivahend ei tohi olla lihtsalt vidin, mida laps vajutab. See peab aitama saavutada mingit konkreetset õppekava eesmärki. Õpetaja peab tundma, et see vahend toetab tema eesmärke.
Tihti tekib ka tendents, et kui õpetaja saab uue vahendi, siis ta tahab kohe, et laps oskaks sellega midagi suurt ära teha. Aga mõtle, et kui sina saad uue telefoni, siis kulub sul ju ka aega, et õppida tundma selle sisu, funktsioone ja võimalusi. Sama on lapsega. Digivahendi kasutuseelduseks peab olema turvaline, tuttav keskkond, mitte kohe ootused tulemustele.
Igas rühmas on olemas see „õige“ vahend, kui õpetaja teab, mida ta tahab saavutada. Ja mõnikord ongi see üks ja ainus tööriist kõige parem, kui see töötab ja toetab last.
Tehisintellekti tööriistad: kas neid saab ja tuleks kasutada ka alushariduses?
Kindlasti saab! Küsimus ei ole selles, kas neid kasutada, vaid kuidas. Meil on juba üliõpilased, kes on AI kasutamist katsetanud nii oma tööde kirjutamisel kui ka näiteks mänguliste harjutuste loomiseks. Ma isegi kirjutasin hiljuti ühe artikli nende kogemuste põhjal ning just sellest, kuidas tulevased õpetajad sellega ümber käivad. Ja peatselt ilmub see ka inglise keeles.
Minu jaoks on AI lihtsalt üks digitehnoloogia võimalus. Alushariduses ei ole midagi sellist, mida ei tohiks kasutada ning kõik oleneb sellest, kuidas ja milleks. Meie õpetajakoolituses on samuti AI ülesanded sees, aga kõige olulisem on kriitilise mõtlemise arendamine: Kas ma saan aru, kust info tuleb? Kas see on usaldusväärne? Kas ma oskan eristada tõest ja väljamõeldist?
Olen näinud ka seda, kuidas üliõpilane kirjutab AI abil uurimistööd, ja töö on esmapilgul justkui korralik, aga siis vaatad viidatud allikaid ja saad aru, et mõnda neist ei eksisteeri. Siis tulebki tudengiga rääkida: „Mis siin päriselt toimus? Kas sa ise ka mõtled kaasa või usaldad pimesi?“
Sama põhimõte kehtib ka lastega. Väiksest peale võiks alustada selgitamisest, et kõik, mida tehnoloogia ütleb, ei ole tõde. Tuleb õpetada lastele, et mõtlemine, kahtlemine ja küsimine on olulised. Et „kas see on ikka päris?“ on hea küsimus. Me ei pea lapsi „kaitsma tehnoloogia eest“, vaid õpetama neile, kuidas sellega mõtestatult koos elada.
Nii et minu vastus on jah, neid tööriistu saab kindlasti kasutada ka alushariduses. Aga ainult siis, kui sinna juurde tuleb arutelu, mõtestamine ja oskus küsida, miks ja milleks.
Kas üliõpilased kasutavad AI’d palju enda töödes ning kas see on probleem?
Tõepoolest, see on tänaseks täiesti nähtav teema. Me näeme üha rohkem töid, kus on selgelt tunda, et tekst on kas osaliselt või täielikult tehisaru abil loodud. Ja õpetajana saad sa lugedes kohe aru, et midagi ei klapi.
Mitte et AI kasutamine oleks halb. Vastupidi, ma olen täiesti nõus, et näiteks kui üliõpilane ütleb ausalt: „Ma kasutasin tehisaru, et paremini sõnastada oma mõtted või aidata struktuuri paika panna,“, siis see on igati aktsepteeritav. See ongi tänapäevane töövahend.
Aga mure tekib siis, kui tekst on hästi üldine, kui selles ei ole isiklikku kogemust ega konkreetseid näiteid. Kui tudeng on olnud praktikal ja ei suuda tuua mitte ühtki elulist juhtumit või oma kogemusest lähtuvalt kirjeldada olukordi, siis on selge, et asi ei ole läbi tunnetatud. Ja just see tunnetus ja refleksioon on õpetajakoolituses kõige olulisem.
AI ei saa asendada inimese mõtlemist ja kogemust. Võib lasta tal välja tuua näiteks kolm kõige olulisemat punkti koolieelse lasteasutuse riiklikust õppekavast, miks mitte. Aga kui inimene ei suuda edasi mõtestada, miks just need punktid on olulised, kuidas need tema kogemusega haakuvad või kuidas neid päriselt lasteaias rakendada, siis see ei ole õppimine. See on lihtsalt kopeerimine.
Ja see ei tähenda, et tudeng oleks halb. See tähendab, et me peame õpetama, kuidas AI’d targalt kasutada. Seda mitte asendajana, vaid kaaslasena mõtlemisel ja kirjutamisel.
Kuidas saab õpetaja juba täna praktiliselt AI-d kasutada?
Võimalusi on tegelikult juba praegu päris palju ja see ei tähenda midagi keerulist või suurt. Väga lihtsate sammudega saab AI muuta õpetaja tööd loovamaks, mõtestatumaks ja ka natuke lõbusamaks.
Näiteks ideede genereerimine, see on kõige otsesem ja lihtsam viis. Kui sul on vaja planeerida mingit tegevust, aga peas on tühjus, siis võibki paluda tehisarult: "Too mulle 5 ideed, kuidas lasteaia isadepäeva üritust korraldada" või "Paku teemasid, kuidas õpetada lastele väärtusi mänguliselt." AI pakub sulle mingisuguse kondikava ja siis sa saad sinna oma liha ja elu juurde panna.
Lastel on samuti võimalik AI-d kaasata, loovalt ja mõtestatult. Üks väga tore katsetus tehti näiteks sellega, et lapsed kirjeldasid oma isa. Kirjeldasid ausalt, südamlikult, oma lapsekeeles. Selle põhjal loodi tehisaru abil pildigeneraatoris portreed nii, nagu AI kujutles neid kirjeldusi. Ja pärast joonistasid lapsed ka ise oma isad. Tekkis põnev võrdlus: kuidas laps näeb ja kuidas masin mõistab tema kirjeldust.
Teine näide oli rahvapärimuse kontekstis: lastele loeti lõik "Rehepapi" raamatust ja paluti neil seletada, mida mingi sõna või tegelane tähendab. Lapsed arutlesid, joonistasid, AI lõi sellest kirjeldusest oma nägemuse ja lõpuks said nad arutleda, mis nende ja tehnoloogia nägemuse vahel sarnast või erinevat oli.
Ja muidugi, AI saab olla lapse vestluspartner. Me oleme testinud ka katsetusi, kus õpetaja sisestab mingi teema, näiteks "õpime aastaaegu" ja laps saab vestelda lihtsas keeles, justkui mänguliselt, AI-ga, kes esitab küsimusi, korrigeerib vastuseid või selgitab mõistet. Loomulikult tuleb seda kõike teha juhendatult ja vastutustundlikult, aga võimalused on olemas ja arenevad kiiresti.
Tähtis on, et õpetaja julgeks katsetada, ja mõistaks, miks ta seda teeb. AI ei ole mänguasi, ta võib olla kaaslane, kui teda mõtestatult tööriistana kasutada.
Milline on olnud Sinu elu kõige meeldejäävam õpetamiskogemus ülikoolis?
Ma arvan, et need hetked, kus ma midagi õpetan… ja siis mõni tudeng kirjutab mulle aastaid hiljem. Jagab, et vaata, mida me lastega tegime, see tuli nii lahedalt välja. Need on need hetked, kus sa saad aru, et oled mingit väärtust loonud. Et see, mida sa õpetasid, jäi päriselt meelde ja sai kasutatud. Kui keegi kirjutab sulle viis-kuus aastat pärast lõpetamist, siis tead, et see asi puudutas teda.
Sotsiaalmeedia on ka selles mõttes äge, et üliõpilased ikka ilmuvad sinna mingil hetkel. Oled nendega seotud juhendamise või projektide kaudu ja siis loed, kuidas nad oma tegemisi jagavad ja sind sealjuures mainivad. Kui keegi kirjutab postituses, et sa olid selle tee juures oluline… no siis tekib küll tunne, et midagi oled õigesti teinud.
Aga võib-olla kõige soojem tunne tuleb siis, kui on lõpetamiste aeg. Ülikooli aktus on üldiselt üsna akadeemiline. Tudeng saab diplomi, lille ja surub õppejõududel kätt. Aga siis tuleb keegi, kes ütleb: „Kas ma tohin sind kallistada?“ Ja tuleb kallistab. Või kui teised õppejõud ütlevad pärast: „Kuule, sind kallistati kõige rohkem!“ – no siis on küll nii, et ahhaa, vot see läks kellelegi päriselt korda.
Kui palju mõjutab Eesti tugevaid PISA tulemusi meie alushariduse tase?
Eesti tugevad PISA tulemused on otseselt seotud väga hea alushariduse tasemega. Just lasteaiaeas, lapse esimesel kuue kuni seitsme aasta pikkusel arengutsüklil, pannakse paika hariduse vundament. Kui lasteaias pööratakse teadlikult tähelepanu näiteks digipädevusele, probleemilahendusele ja sotsiaalsetele oskustele, on hilisemates kooliastmetes oluliselt lihtsam edasi liikuda. Paraku ei väärtustata alusharidust Eestis piisavalt – riiklikul tasandil nähakse lasteaedu tihti kui iseseisvalt hakkamasaavaid üksusi, kuigi tegelikult peaks alusharidus olema kogu haridussüsteemi keskne alustugi.
Miks paljud noored õpetajad juba esimese aasta jooksul oma tööst loobuvad? Mida saaksime selle vältimiseks teha?
Jah, see on suur mure. Ja see ei puuduta ainult kooliõpetajaid, ka alushariduses on päris palju neid, kes üsna kiiresti töölt loobuvad. Neid põhjuseid on muidugi mitmeid, aga üks läbiv teema on toetuse puudumine.
Noorel õpetajal on tohutu soov hästi hakkama saada. Ta tahab olla hea kõiges. Aga „hea olemine“ tähendab tihti ka seda, et ta püüab kõike korraga teha ning kõike õigesti, kõike ootustele vastavalt. Ja see võib olla päris kurnav, eriti kui ta jääb sellega üksinda.
Toon ühe isikliku näite. Meil tuli kunagi tööle noor õpetaja õppides ise kolmandal kursusel veel, aga tööle tuli juba täiskoormusega. Ja see ei olnud kerge. Mäletan, kuidas ta vahel lihtsalt nuttes tuli rühmast välja. Seda oli näha ja kuulda. Ta tahtis, et kõik läheks hästi, aga tal oli raske. Me tegime kõik, et teda toetada – rääkisime, kuulasime, püüdsime mõista, ja ta jäi. Ta lõpetas kooli, sai oma lapsed, ja töötab siiani õpetajana. Ja ma olen täiesti kindel, et ta on suurepärane õpetaja.
Mida siis teha? Väga oluline on väärtustada õpetajaametit, pakkuda tuge ja lasta noorel õpetajal kasvada. Mitte oodata, et ta kohe esimesest päevast suudab kõike, nii nagu need, kes on kakskümmend aastat töötanud. Ja kindlasti ei tohi olla häbiasi küsida abi – see on hoopis märk tarkusest ja hoolimisest.
Kas õpetajaametit väärtustatakse Eestis piisavalt?
Ma arvan, et see on üks võtmeküsimusi. Me räägime küll õpetaja elukutsest, aga väärtustamine tähendab enamat kui ainult sõnu. See tähendab ka toetust, mõistmist ja ressursse. Nii kaua, kui noored õpetajad tunnevad, et neid ei märgata ega toetata, jääbki läbi põlemise oht väga suureks.
Meil on vaja, et õpetaja tunneks, et tal on õigus küsida abi. Et see ei ole nõrkuse märk. Ja et tema panust nähakse, mitte ainult selle järgi, kui hästi ta pabereid täidab, vaid ka selle järgi, kuidas ta inimesena rühmas toime tuleb.
Kuidas juht saab märgata õpetaja läbipõlemist ja pakkuda õigeaegset tuge?
Läbipõlemist ei märka siis, kui sa ei taha märgata. See tähendab, et toetussüsteem peab olema juba algusest peale paigas, mitte alles siis, kui õpetaja on silmnähtavalt kurnatud.
Noor õpetaja on väga sarnane lapsele, kellel on kodus või rühmas mure, ta ei pruugi julgeda tulla ise rääkima. Ta kardab, et temast saadakse valesti aru, et teda hinnatakse või et talle öeldakse: „Sa ju tead, mida tegema pead.“ Aga kui tal on olemas inimene, kelle juurde saab igal ajal minna, kes ütlebki kohe alguses: „Kui sul on küsimusi, tule küsi. Kui tahad tulla vaatama, kuidas ma õppetegevust teen – oled oodatud. Ma aitan.“, siis see on tohutu tugi.
Minu enda kogemusest: kui ma ise õpetajaks sain, siis mu vanema tütre õpetaja oli just selline inimene. Ta ei vaadanud mind viltu, vaid ta lausa kutsus mind: „Tule, küsi, ma näitan.“ Ja ta aitas siiralt ja südamega. Just selline kultuur peaks tulema juhtkonnalt: et noorel õpetajal on turvaline koht, kuhu pöörduda, ja keegi, kes päriselt hoolib, mitte lihtsalt formaalselt toetab.
See ei pea alati olema juht ise, aga juht peab looma sellise õhkkonna ja struktuuri, kus tugi on nähtav, ligipääsetav ja julgustav. See on lihtne, aga samas väga võimas: „Helista, kirjuta, kui vaja - ma olen olemas.“
Mida saab lasteaia juht teha, kui õpetaja on läbipõlemise äärel, aga samas uut õpetajat pole kuskilt võtta?
See ongi üks keerulisemaid hetki, kui juhina näed, et õpetaja on silmnähtavalt kurnatud, aga tead samal ajal, et uue õpetaja leidmine keset õppeaastat on praktiliselt võimatu. Mida siis teha?
Esiteks, toetus ei tohi tulla liiga hilja. On oluline märgata ja tegutseda juba enne, kui õpetaja on „seina vastu jooksnud“. Kui inimene on juba nii läbi põlenud, et ütleb: „Ma ei taha isegi lapsi näha“, siis on kriis käes.
Aga kui juht näeb seda varem ja tegutseb, siis on veel palju teha. Näiteks:
Pakkuda võimalust võtta aeg maha
See ei ole häbiasi, vaid investeering inimesesse, kes võib pärast taastumist olla jälle särav ja loov õpetaja.Leida ajutist tuge, näiteks asendusõpetajate programmidest või koostöös ülikoolidega, kust võib leida praktikante, tudengeid või töövarjusuhteid.
Luua päriselt turvaline ruum rääkimiseks.
Mõnikord piisab sellest, kui juht ütleb: „Tule räägime. Iga päev, kasvõi veerand tundi. Räägime ausalt, ilma hinnanguteta.“
Mul on olnud tudengeid, kes on mõelnud ülikoolist loobuda, sest töö ja eraelu on korraga liiga palju. Aga nad ei jätnud pooleli, sest me vestlesime, kaalusime võimalusi, ja lõpuks sai see raskus ületatud. Üks tudeng ütles hiljuti: „See ebameeldiv tunne on kadunud. Mul ei ole enam tunnet, et ma pean ära minema.“
Juht ei pea kõike ise tegema. Aga juht saab luua kultuuri, kus läbipõlemine pole tabu ja paus pole häbi vaid osa inimeseks olemisest.
Millise sõnumi annaksid Eesti lasteaedadele ja õpetajatele?
„Mängige lastega. Palju. Ja südamega.“
See on Kaire Kollomi kõige selgem soovitus igale õpetajale. Ta rõhutab, et mäng on lapse arengus kõige võimsam tööriist, mille mõju ei tohi alahinnata: „Mäng arendab, toetab, lohutab, liidab. See on see, mis päriselt töötab.“
Teine oluline sõnum on õpetajate endi areng: „Õpetaja ei ole kunagi valmis. Iga päev on võimalik midagi õppida ja mina õpin ka üliõpilastelt kogu aeg.“
Kaire tuletab ka juhtidele meelde, et lisaks töö korraldamisele on vaja hoida ühtsustunnet ja väärtustada oma õpetajaid: „Juhtidel on palju bürokraatiat, aga selle sees ei tohi kaduma minna mõistmine, et me kõik töötame ühise eesmärgi nimel – lapse pärast. Mitte lihtsalt töö pärast.“
Kas ühiskond ja riik väärtustavad alusharidust piisavalt?
Üldiselt ei tundu, et riik või ühiskond alusharidust piisavalt väärtustaks. Paljud vanemad näevad lasteaeda pigem kui hoiukohta, mitte kui haridusasutust. Samas on meil olemas riiklik õppekava ja õpetajad teevad väga head tööd, et laps kooliks küpseks saaks. Nad töötavad selle nimel, et laps suudaks koolis ja hilisemas elus hästi toime tulla. Kuigi koolist võib vahel tulla kommentaare, miks laps midagi veel ei oska, tuleb mõista, et lasteaias ei peagi kõik lapsed veel soravalt lugema. Laste areng toimub erinevas tempos. Õnneks on paljud vanemad siiski õpetajate suhtes tänulikud ja väärtustavad tehtavat tööd.
Milline võiks olla Eesti lasteaed 20 aasta pärast?
„Ma loodan, et kõik see hea, mis meil täna on, jääb alles.“
See on esimene mõte, mis Kaire Kollomil tuleb. Tema sõnul on praeguses Eesti alushariduses palju väärtuslikku: mängu tähtsustamine, lapsekeskne lähenemine ja tugev koostöö peredega. Need on väärtused, mida tuleb ka tulevikus hoida.
„Ma ei tahaks, et see tuleviku lasteaed muutuks pelgalt digikeskseks, ainult vahendid ja tehnoloogia. See ei tohi olla eesmärk omaette,“ ütleb ta.
Kaire rõhutab, et Eesti alusharidusel on juba praegu väga tugev vundament. „Meil on väga hea süsteem. Aus ja tugev. Sellele ei ole vaja majakat otsa ehitada, pigem hoida ja tugevdada seda, mis juba hästi töötab.“
Kokkuvõtteks
Kaire Kollomi teekond haridusse on ehe näide sellest, kuidas elulised kogemused ja sisemine kutsumus võivad kujundada õpetajast haridusuuendaja. Ta usub, et hea õpetaja töötab südamega, väärtustab iga last ja on valmis ise pidevalt arenema. Intervjuust joonistub selgelt välja mure alushariduse vähese väärtustamise üle Eestis nii ühiskonna kui ka riigi tasandil, kuid samas ka sügav usk õpetajate pühendumusse ja süsteemi tugevusse.
Ta rõhutab, et tõenduspõhine lähenemine, õpetajate digipädevuse teadlik arendamine ja praktilised tööriistad (nagu ELIIS) võivad aidata muuta õpetaja igapäevatöö tõhusamaks ja mõtestatumaks. Digitehnoloogia ja ka tehisintellekti kasutamine alushariduses on tema sõnul võimalik ja vajalik, kui seda tehakse teadlikult, mänguliselt ja lapse arengut silmas pidades.
Kõige olulisemaks peab ta aga inimlikku kontakti, turvatunnet ja mängu jõudu. Sõnum lasteaedadele ja õpetajatele on lihtne, aga sügav: mängige lastega palju, õppige koos ja ärge kunagi kartke küsida abi. Just selles peitubki hea hariduse saladus.
