Türil üles kasvanud tüdrukul oli juba väiksena kindel unistus. Ta soovis saada lasteaiaõpetajaks, kes ei kurjustaks lastega, kui nad ei taha lasteaias magada. Sellest siirast soovist kasvas välja terve elu haridusele pühendatud tee, mis on viinud ta täna Viimsi ühendlasteaia juhiks.
Tema lugu on ehe näide sellest, kuidas lapsepõlve kogemus ja suur süda laste vastu võivad kujundada kogu elukutsevaliku. Aastakümnete jooksul on ta olnud nii noor õpetaja, rühmajuht kui ka haridusjuht, kogedes nii väikese maakoha kui ka kiiresti areneva Viimsi valla hariduselu.
Intervjuus räägib ta oma teekonnast, haridussektoris saadud õppetundidest, muutustest lasteaedades ja juhtimise väljakutsetest. Samuti jagab ta mõtteid õpetajate töötasust, ühe ja kahe õpetaja süsteemi erinevustest ning sellest, kuidas ELIIS on aidanud Viimsi ühendlasteaial veelgi paremini toimida.
See on inspireeriv lugu inimesest, kes usub, et iga laps ja iga töötaja võib oma tegemistega maailma paremaks muuta – ning just selliste väärtuste kandmine ongi Viimsi ühendlasteaia suurim tugevus.
Kuidas jõudsid sina lasteaiaõpetajaks ja hiljem Viimsi ühendlasteaia juhiks?
„Ma kasvasin Türil ja käisin seal ka lasteaias. Mul on lapsepõlvest meeles, et mulle väga meeldis lasteaias mängida ja toredates tegevustes osaleda. Samas oli tollal lasteaias ka rangeid kasvatajaid, eriti puhkeajal, ja ma mõtlesin juba siis, et kui ma suureks saan, siis tahan olla kasvataja. See soov ongi mind kogu elu saatnud. Kui ma lasteaia lõpetasin, teadsin juba, et tahan saada kasvatajaks – ja lõpuks saigi minust esmalt lasteaiaõpetaja ning hiljem juht.“
Sa oled terve elu olnud seotud haridussektoriga. Mis on kõige olulisem õppetund, mille oled selle aja jooksul saanud?
„Ma alustasin oma õpetajateed 1990. aastal Haapsalus, noore õpetajana, kohe pärast Rakvere pedagoogikakooli lõpetamist. Läksin tööle teadmisega, et hakkan kõike rakendama, mida koolis õppisin – aga tegelik elu osutus teistsuguseks. Minu esimene suur õppetund oligi see, et kõigepealt tuleb kohaneda: vaadata, kuidas asjad päriselt toimivad, õppida kolleegidelt ja mõista ka toonase juhi ootusi. Alles seejärel saab hakata oma mõtteid ellu viima. See teadmine on mind hiljem palju aidanud.“
Oled töötanud eri piirkondades – Haapsalus, Türil ja nüüd Viimsis. Kas oled märganud suuri erinevusi?
„Üldjoontes on lasteaed igal pool sarnane, kuid ajas on palju muutunud. Eesti on küll väike, aga väga erinev – kohalike omavalitsuste võimekus on üsna varieeruv. Türil alustasin oma juhtimisteed ja tundsin seal väga head koostööd ning toetust, Viimsis on sama. Erinevus on aga selles, et Viimsi on väga kiiresti kasvav piirkond, kus on palju lapsi. See tähendab, et lasteaedade loomise vajadus on pidev ja suur. Samal ajal on Viimsi vald leidnud erinevaid lahendusi – koostöö erasektoriga, koduse lapse toetus jne. See paindlikkus ja koostöö on olnud edu võti.“
Kui palju mõjutab uute munitsipaallasteaedade rajamine Viimsis erasektorit?
„Eks aeg näitab, kuidas see täpselt kujuneb. Viimsis on palju eralasteaedu. Arvan, et konkurents paneb kõiki rohkem pingutama – nii munitsipaallasteaedu kui ka eralasteaedu. Igal lasteaiatüübil on vaja leida oma tugevused ja eripära, et lapsevanemad just nende lasteaia kasuks otsustaksid. Ma arvan, et see on tervislik kõigile osapooltele.“
Milliseid muutusi oled oma töö ajal lasteaias kõige rohkem märganud?
„Lasteaed on ajas muutunud palju avatumaks. Tänapäeval räägime palju lapsest lähtuvast õppest ja iga lapse eripära väärtustamisest. Kui 1990. aastatel pidid lapsed pigem kohanema olemasoleva süsteemiga, siis nüüd loome süsteemi, mis arvestab laste vajadusi ja tugevusi. Samuti on lasteaedadel täna palju rohkem autonoomiat – iga asutus saab kujundada oma näo, valida sobiva metoodika ja õpetamise viisid. See on suur muutus võrreldes ajaga, mil alustasin õpetajana.“
Viimsi ühendlasteaed koosneb mitmest majast. Kuidas hoida igal majal oma nägu ja eripära?
„Meie üks põhiväärtusi on omanäolisus. See ei ole keeruline, kui juhid märkavad ja väärtustavad seda, mida inimesed on loonud. Lasteaia keskkonna loovad eelkõige inimesed – õpetajad, meeskond, lapsed ja lapsevanemad. Kui anname meeskondadele vabaduse ja vastutuse kujundada oma lasteaia sisu ja tegevusi, siis säilibki igal majal oma nägu. Näiteks Pärnamäe majas on meil ees suur töö – füüsiline keskkond on valmis, aga nüüd tuleb koos uue meeskonnaga kujundada sinna sobiv sisu ja traditsioonid. See ongi protsess, mis toimub koostöös õpetajate, laste ja vanematega.“
Paljud omavalitsused on lasteaedu ühe juhtimise alla koondanud. Kas see toob päriselt kokkuhoidu või pigem lisakulusid?
„Minu kogemus näitab, et eelarve juhtimine ühe direktori all on kindlasti efektiivsem kui siis, kui iga lasteaeda juhib eraldi direktor. Kui palju see aga reaalselt raha kokku hoiab või hoopis kulusid tõstab, ei oska ma öelda – konkreetseid numbreid ma ei ole analüüsinud. Suurim võit ongi just parem ülevaade ja koostöö. Kui näiteks mitmes majas on samaaegselt vaja investeeringuid, on ühel juhil lihtsam otsustada, kuhu raha kõige mõistlikumalt suunata.“
Millised on suurimad väljakutsed olnud uue Pärnamäe maja personali komplekteerimisel?
„Oleme selleks palju tööd teinud ja rakendanud konkreetse personali värbamise strateegia. Abiõpetajaid on olnud rõõmustavalt palju ja meil on ka mitmeid karjääripöörajaid, kes tulevad teistelt elualadelt haridusse tööle. Uue lasteaia loomine köidab inimesi – see annab võimaluse millegi uue loomises kaasa lüüa. Õpetajaid on olnud veidi keerulisem leida, eriti tugispetsialiste. Logopeede on väga raske värvata – ükski logopeed ei ole meie vastu huvi tundnud. Ka eripedagooge ja psühholooge on vähem kui vaja, kuid nende osas on liikumist tööturul siiski rohkem.“
Kuidas toimub värbamine, kui Viimsi ühendlasteaed otsib uusi töötajaid mitmesse majja korraga?
„Värbamisprotsess algas meil juba märtsi lõpus. Alguses otsisime sihipäraselt Pärnamäe majja personali, aga üsna kiiresti muutus see laiemaks – kandideerijate seas oli neid, kes sobisid pigem mõnda teise majja, ning me pakkusimegi võimalust vastavalt sobivusele. Suure ühendlasteaia üks pluss on see, et kui töötaja mingil põhjusel soovib lahkuda, siis saame talle pakkuda töökohta mõnes teises majas. See aitab väärtuslikke töötajaid säilitada.“
Kas majade vahel toimub ka töötajate liikumist ja asendamist?
Meil on olemas koosseisulised asendustöötajad. Kui on vaja asendada, lähevad nemad appi. Näiteks sel suvel oli meie valve-majaks Randvere maja, kus töötasid Randvere õpetajad ja abiõpetajad ning neid toetasid Päikeseratta maja töötajad. Õppeaasta jooksul toimub siiski harva, et õpetaja ühest majast läheb teise majja asendama – see on pigem erandlik.“
Kuidas Viimsi ühendlasteaia majad omavahel koostööd teevad?
„Meil on välja kujunenud mitmeid ühiseid traditsioone ja koostöövorme. Üks suurimaid ettevõtmisi on meie 8 maja ühine laulupäev ja tantsupäev, mis toimuvad üle aasta vaheldumisi. Näiteks sel aastal toimus suur laulupäev rongkäiguga Viimsi kooli õuealalt Laidoneri parki – see oli nagu meie oma väike laulupidu.
Lisaks toimuvad ühised koolituspäevad, meeskonnaüritused, kogemuste vahetamise päevad ja nn õpilõunad, kus iga maja kordamööda jagab oma häid praktikaid. Samuti peame neli korda aastas ühiseid õppenõukogusid ning oleme loonud arengu-, digi- ja tervisemeeskonnad, kuhu kuuluvad esindajad igast majast. See kõik tugevdab koostööd ja loob head pinnast professionaalseks arenguks.“
Milliseid omadusi pead kõige olulisemaks, kui valid uut õpetajat?
„Me alustame töövestlust sageli lihtsa küsimusega: milline on hea lasteaed? Selle vastusest saab väga hästi aru, mida kandidaat väärtustab ja millised on tema põhimõtted. Väga oluline on ka see, et inimesel oleks tõeline tahe lastega töötada – seda ei saa teeselda. Lisaks pöörame tähelepanu koostöövalmidusele ja väärtustele, mis sobivad meie visiooni ja meeskonnaga.“
Millega tegeleb Viimsi ühendlasteaia digimeeskond ja milliseid digivahendeid lasteaias kasutatakse?
„Digimeeskond koosneb igast majast valitud esindajast, kes on oma maja digiõpetaja või digitegevuste eestvedaja. Nende roll on toetada nii õpetajaid, abiõpetajaid kui ka lapsi digivahendite kasutamisel ja digiõppe arendamisel.
Igal aastal korraldame ka suure ühise digipäeva – näiteks sel aastal tegime digikunsti näitused, kus igast rühmast valmisid robootikavahenditega loodud digikunsti tööd. Need pandi välja Viimsi Selveris ja Huvikeskuses. Eelmisel aastal valmisid digipäeva raames laste animatsioonid, millest parimad esitati Viimsi kinos.
Meil on väga palju erinevaid digivahendeid ja robootikakomplekte – need erinevad majade lõikes, aga just ühine digimeeskond annab võimaluse kogemuste ja vahendite jagamiseks.“
ELIIS on Viimsi ühendlasteaedades laialdaselt kasutusel. Millist rolli see sinu töös mängib?
„ELIIS aitab väga palju. Tänu sellele ei pea ma füüsiliselt kohal olema, et aru saada, mis majades toimub – piisab arvutist ja internetiühendusest. Mõne klõpsuga näen sissekandeid, fotosid ja päevakokkuvõtteid. ELIISi suurim tugevus ongi see, et ta koondab kogu olulise info ühte keskkonda.
Kindlasti on seal veel palju edasiarendamise võimalusi ja me ei ole isegi kõiki olemasolevaid funktsioone täiel määral kasutusele võtnud. Aga juba praegu on see meie jaoks hindamatu tööriist, mis lihtsustab nii juhtimist kui ka suhtlust.“
Milliseid soovitusi annaksid ELIISi meeskonnale, et süsteemi veel paremaks muuta?
„Minu jaoks toimib ELIIS väga hästi, aga näen ka võimalusi, kuidas seda veelgi mugavamaks teha. Näiteks võiks dokumentide ja arengukaartide mallide kohandamine olla lihtsam – et iga asutus saaks neid hõlpsamini oma vajadustele vastavaks muuta.
Lisaks on tehisintellektil kindlasti suur potentsiaal. Õpetajad kasutavad seda juba praegu, aga kui ELIIS looks AI-põhiseid tööriistu, mis aitaksid näiteks planeerida tegevusi või täita teatud dokumentatsiooni, siis see lihtsustaks väga õpetajate igapäevatööd.“
Viimastel aastatel on palju arutatud ühe ja kahe õpetaja süsteemi üle. Milline neist on sinu hinnangul lapse jaoks parem?
„Meie Viimsis eelistame ühe õpetaja süsteemi. Meil on rühmas üks õpetaja ja kaks abiõpetajat ning kõige kiirematel aegadel on korraga kohal kolm inimest. See võimaldab teha tööd alagruppides ja arvestada laste individuaalsete vajadustega, mis on lapsest lähtuva õpikeskkonna üks olulisi põhimõtteid.
Abiõpetajad on meil kõrgelt hinnatud meeskonnaliikmed, kelle ametijuhend rõhutab, et nende peamine töö on lastega tegelemine, mitte koristamine või toitlustamine. Toitlustuse eest hoolitseb partnerettevõte ja enamikus majades toimub söömine söögisaalis – see annab lastele võimaluse oma mängud ja tegevused pooleli jätta ning hiljem nendega jätkata.
Ühe õpetaja süsteem võimaldab õpetajal olla õpikeskkonna juht ja kujundada rühma nägu koostöös abiõpetajatega. Samuti kaasneb selle süsteemiga kõrgem töötasu, mis aitab õpetajaid motiveerida. Viimsis hakati ühe õpetaja süsteemile üle minema juba 2012. aastal ja tänaseks on sellest saanud meie igapäevane praktika.“
Kas lasteaiakoht peaks sinu hinnangul olema lapsevanematele tasuta?
„Kui lasteaiakoht on tasuta, peaks see olema tasuta kõigile, mitte ainult ühes piirkonnas. Vastasel juhul tekib olukord, kus ühe piirkonna lapsevanemad saavad eelise, samas kui teised maksavad endiselt.
Kas õpetajate palk Eestis on piisavalt motiveeriv, et hoida häid õpetajaid süsteemis?
„Usun, et hea töö eest peab olema hea tasu. Raha ei pruugi olla peamine motivatsiooniallikas, aga töötasu mõjutab kindlasti konkurentsi ja seda, kas head inimesed jäävad haridussektorisse.
Alushariduses on palgatasemed olnud viimasel ajal pigem tõusuteel ning loodame, et see trend jätkub. Abiõpetajate ametikohad on meil olnud väga populaarsed – konkursil on palju kandideerijaid ja tihti tulevad inimesed ka teistelt elualadelt, märkides, et lasteaias on töö stabiilne ja kindla sissetulekuga.
Samas olen veendunud, et lasteaiatööks peab inimesele tõesti lapsed meeldima – seda ei saa kompenseerida ka kõige kõrgema palgaga. Kui töö lastega ei paku rõõmu, siis ei tee seda motiveerivaks ka ulmeliselt kõrge töötasu.“
Milline näeb välja Viimsi ühendlasteaed 10–15 aasta pärast? Mis on muutunud?
„Võib juhtuda, et meil on selleks ajaks lisandunud mõni uus maja – see on kirjas ka eelarvestrateegias. Kuid minu jaoks on kõige olulisem see, et meie lasteaia moto „Mina muudan maailma“ oleks päriselt ellu viidud.
Soovin, et meie lasteaiast kasvaksid välja väikesed maailmamuutjad ja et ka kõik meie töötajad tunneksid, et nende tegevus muudab maailma paremaks. See on suur ja ilus missioon, kuid kui eesmärk on selge ja kõrge, siis on selle nimel võimalik ka päriselt tegutseda.“
Maie Roosi lugu on ehe näide sellest, kuidas lapsepõlve unistus ja siiras soov lastega töötada võivad kasvada millekski palju suuremaks. Türilt pärit tüdrukust sai haridusjuht, kes väärtustab iga last ja usub, et just lasteaia igapäevased väikesed teod loovad tuleviku, kus lapsed kasvavad enesekindlateks, hoolivateks ja maailma muutvateks inimesteks.
Viimsi ühendlasteaed on tema käe all kujunenud paigaks, kus õpetajad saavad oma tööd südamega teha, lapsed tunda end väärtustatuna ning lapsevanemad olla kindlad, et nende lapsi kasvatatakse parimal võimalikul viisil. Nagu ta ise ütleb: „Meie moto „Mina muudan maailma“ – on mõtteviis, mida kanname kõik koos.“
