Mis juhtub, kui koolipsühholoogist saab linna hariduse peaarhitekt? Selles loos kohtume Tallinna Haridusameti juhiga.
Haridus ei toimu vaakumis. Kolmekuine praktika Wise’is, mentorid erasektorist. Sellest sündis julgus uuendada õpetajate väärtuspakkumist ja värbamispraktikaid ning laiendada programmi huvikoolidele ja lasteaedadele. Koostööst on saanud sillad, mitte äravool: külastused, koolitused, jagatud kogemus. Sildadeta suuri üleminekuid ei tee.
Puudutame ka tuliseid teemasid. Kas lasteaia kohatasu peaks kaduma? Kuidas ühendada perede rahu ja linna rahakott? Vastus ei varja keerukust: piiratud ressursid tuleb pöörata eelkõige inimestesse ja majadesse, mis hoiavad õppimist päriselt üleval.
Juht, kes suvel kasvuhoones tomateid kasvatab, loeb luulet, uurib Norra trolle ja usub slow education’i: kõik ei pea juhtuma korraga. 2045. aasta Tallinna lasteaeda kujutleb ta mitmekesise ja looduskeskse paigana, kus tehnoloogia toetab, mitte ei asenda, ning keskmesse jäävad sotsiaalsed oskused.
Alljärgnevalt räägimegi sellest teekonnast: kuidas läbipõlemisest sündis juhtimiskutse, miks koostöö erasektoriga aitab klassiruumis, kuidas mõõta mõjusid nii, et need ei mõõdaks inimest väiksemaks ja millised valikud teevad haridusest jälle julguse ja rõõmu koha. Alustame algusest.
Olen kuulnud, et oled varem olnud koolijuht ja kuskilt jäi meelde, et käisid Wise’is praktikal. Millised olid olulisemad etapid teekonnal Tallinna Haridusameti juhi positsioonini?
Mu haridustee algas koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogina. Pärast umbes seitset aastat tundsin, et olen läbi põlemas. Tahtsin teha muudatusi, mida ma oma rollis alati ellu viia ei saanud. Sealt tuli otsus õppida haridusjuhtimist: ma tahan mingeid asju ellu viia, mis on minu hinnangul vajalikud. Mul oli vedanud heade mentoritega: endine direktor kasvatas mind oma käe all, lubas mul õppida. Kui tema pensionile läks, kandideerisin Tallinna Saksa Gümnaasiumi direktoriks, ja sain selle võimaluse. Olin seal koolijuht seitse aastat. Selle aja jooksul kinnistus veendumus, et süsteemseid muutusi saab teha, kui sul on nii meeskond kui ka ruum katsetada ning õppida teistelt sektoritelt.
Räägi palun lähemalt praktikast erasektoris. Mis programmi kaudu see toimus ja mida sealt koolijuhi töösse kaasa tõid?
Koolijuhtimise eelviimasel aastal osalesin algatuses, mille Tallinna Haridusamet tegi koos Fontese ja Heateo Haridusfondiga: koolijuhid saadeti kolmeks kuuks erasektorisse praktikale, mitte lihtsalt töövarjuks. Minu praktikakoht oli Wise’is. Sealt võtsin kaasa mitu põhimõtet. Esiteks, igalt ühelt on võimalik õppida. Õppimiskultuur ei ole loosung, vaid igapäevane praktika. Teiseks, mulle avaldas muljet, kui palju panustatakse töötajatesse. Viisin selle kooli tagasi: uuendasin tervikuna oma töötajate väärtuspakkumist, nii selle kommunikatsiooni kui ka sisu. See on haridusjuhile eriti tähtis, sest erinevalt riikidest, kus õpetajaid vahendatakse koolidesse tsentraalselt, on meil vastutus iga juhi enda peal: kellega ta teeb koostööd, keda ta endale meeskonda kutsub. Praktika kinnitas, et sihitud värbamine ja läbimõeldud väärtuspakkumine on tugeva koolikultuuri ja heade tulemuste võti.
Milliseid oskusi tuleks sinu hinnangul koolis kõige rohkem õpetada?
Praktika ajal vestlesin üle kolmekümne inimesega ja küsisin kõigilt, mida peaks koolis õpetama. Vastused olid üllatavalt üksmeelsed: kõige tähtsamad on koostöö teiste inimestega, suhtlusoskused ja inimeseks olemine. Ausalt öeldes ootasin, et nimekirja tipus oleks programmeerimine ja tehnoloogia, aga mulle meeldis see väärtuspööre. See ei tähenda, et tehnoloogiat pole vaja, see tähendab, et inimkeskseid üldpädevusi tuleb teadlikult ja järjekindlalt arendada, sest need on vundament, mille peale laotud tehnilised oskused päriselt tööle hakkavad.
Kuidas koostöö erasektoriga laiemalt edasi läinud on?
Mul on väga hea meel, et algatus jätkub. Minu mentor Lars Trunin tuli ka mulle kooli külla. Sellised vastastikused külastused lõhuvad eelarvamusi ja toovad praktika klassiruumi. Oleme programmi laiendanud: nüüd on kaasatud ka huvikoolide direktorid ning lasteaia juhid alates eelmisest aastast. 7. lend peaks nüüd alustama. See on minu hinnangul suurepärane koostöö erasektori ja hariduse vahel. Koolijuhid saavad tuge värbamise, juhtimise ja kultuuri kujundamise osas; ettevõtted näevad, kuidas haridus tegelikult toimib, ja leiavad viise, kuidas panustada oskuste ja kogukonna arengusse.
Väga äge. Millised ettevõtted programmis osalevad?
Pilt muutub igal aastal veidi: mõni partner lisandub, mõni teeb vahepausi, aga püsivad on olnud pangad nagu Swedbank, SEB ja LHV. Lisaks on olnud hulk start up’e ning ka ettevõtteid, kellelt võib olla esmapilgul ei ootaks, et hariduselt midagi õppida on. Hea näide on Töötukassa. Suurepärane kogemus just praktilise töökorralduse mõttes. Viimati tuli paati ka RMK; seal käis praktikal näiteks Mahtra Põhikooli direktor ja tagasiside oli väga hea mõlemalt poolt. Kombinatsioon pankadest, idudest ja avaliku sektori organisatsioonidest annab koolijuhtidele väga erinevaid vaatenurki juhtimisele, teenusekujundusele ja meeskonnatööle.
Kui nimetada üks muutus, mille ise praktikast tulles kohe ellu viisid, siis mis see oli?
Kõige konkreetsem samm oli töötajate väärtuspakkumise terviklik uuendamine alates sõnumist ja nähtavusest kuni päriseluliste hüvede ja arenguvõimalusteni. Mõistsin väga selgelt, et hea kooli teevad head inimesed, ning nende leidmine, hoidmine ja arendamine on juhi põhitegevus. Sealt edasi tuli süsteemne lähenemine värbamisele, regulaarne tagasiside ja õppimiskultuuri toetavad rituaalid. Teisisõnu: kui tahad, et õpilased õpiksid hästi, loo kõigepealt keskkond, kus õpetajad saavad särada.
Mis need tegevused olid, mida sina näiteks tegid ja mida teistel ka oodata on, kui nad programmiga liituvad?
Programmi hoiavad koos kaks tugevat partnerit Fontes ja Heateo Haridusfond. Fontes teeb enne algust eelhindamise: kaardistab juhi tugevused, arenguvajadused ja fookused; mentor valitakse profiili põhjal. Suur väärtus on autonoomia: osaleja seab koos mentoriga eesmärgid, mille ta tahab praktika jooksul ära teha ja ära õppida.
Praktika ise on väga mitmekesine. Näiteid töödest, mida juhid on teinud:
Väärtuspakkumise ja sisekommunikatsiooni uuendamine sh karjääritee, arenguvestlused, nähtavus.
Sündmuste ja koolituste disain ja läbiviimine mõnikord lausa konkreetne ülesanne tehke kahepäevane koolitus sellel ja sellel teemal.
Osalemine arendus ja strateegiatiimide töös, protsesside kaardistamises ja parendamises.
Värbamine: intervjuud, kandidaatide hindamine, onboarding’u lahendused.
Koostöö rahvusvaheliste tiimidega näiteks vestlused partnerite Kanada üksuse juhiga, et võrrelda, kuidas nemad värbavad ja kuhu panustavad.
Selline rätseplahendus tähendab, et iga juht võtab praktikast kaasa just selle, mis tema haridusasutuse arengusse kõige paremini üle kandub.
Ühislugemine - Kaarel Rundu
Mis teeb sinu hinnangul selle algatuse eriliseks?
Esiteks, autentsed ülesanded: osalejad ei ole töövarjud, vaid päriselt tiimi liikmed, kellel on mõõdetavad eesmärgid. Teiseks, vastastikune õppimine: koolijuhid viivad ettevõtetesse pedagoogilise ja kogukondliku vaate, ettevõtted toovad tagasi inimeste arendamisse panustamise, värbamise ja protsessikultuuri. Kolmandaks, võrgustik: pärast praktikat algavad tihti püsivad suhted koolitused, külastused, projektid. Nagu ma ise olen kogenud, on see üks paremaid haridusvaldkonna inimestele mõeldud koolitusprojekte.
Kui sa peaksid ütlema ühe nõuande juhile, kes läheb esimest korda praktikasse, mis see oleks?
Mine eesmärkidega, aga hoia need õppimiseks paindlikud. Küsi igas etapis: mida ma siit päriselt koju viin, kas ühe konkreetse tööriista nt värbamisintervjuu struktuur, ühe rituaali nt regulaarne tagasisidering, ühe põhimõtte nt kuidas me oma inimesi arendame. Ja säilita programmijärgne sild partneriga, sest just see loob püsiva mõju.
Alustuseks mahust ja võimalusest: sa ütlesid, et uus lend on kohe algamas. Kui palju juhte korraga programmi mahub ning kuidas sinna üldse saab arvestades, et Tallinnas on 124 lasteaeda ja ka palju koole?
Kui me räägime Tallinnast, suurusjärgus 190 juhti, seda on palju. Seni on programm läbinud 6 lendu, igal aastal 5 inimest. Alguses osalesid koolijuhid, nüüd on võimalus nii koolidel kui ka lasteaedadel. Mõju on juba tuntav: pooled koolijuhid on mingil hetkel programmis olnud ning mõju hakkab edasi kanduma, sest juhid inspireerivad üksteist.
Kuidas programmi sisse saab? Kokku pannakse lend suuruse järgi, mida partnerettevõtted suudavad päriselt vastu võtta ehk ettevõtted peavad ära haldama selle mahu, mis peale tuleb. Linn hoiab miinimumi: vähemalt 5 inimest aastas; kui võimekus lubab, võib mõni lend olla suurem. Seega kandideerimine käib lend lennu kaupa, fookus on motivatsioonil ja selgelt sõnastatud eesmärkidel koos mentori sobivusega.
Kelle huvides see programm lõpuks on kas ainult Tallinna Haridusameti, või laiemalt?
Praktika ei ole ameti lõbu, see on ökosüsteemi kasu. Juhid viivad koolidesse ja lasteaedadesse värsked tööriistad - värbamine, väärtuspakkumine, protsessikultuur ja ettevõtted saavad päris pildi haridusest ning tekivad püsivad suhted. Koostööd on jätkunud koolituste, külastuste, tiimidega ettevõtete külastamise näol ja vastupidi - inspiratsioonikõnelejad koolidesse. Osad juhid võtavad pärast praktikat vastu ka järgmise suurema väljakutse, kas oma asutuses või uues rollis. See on loomulik ja just see näitab, et sellel on mõju.
Hüppame korraks tagasi sinu juurde. Kui sa ei oleks Tallinna Haridusameti juht, mida teeksid?
Haridusvaldkonnas eneseteostamine on mulle väga väga oluline. Olen rõõmuga kunagi taas koolijuht või lausa tagasi oma algse kutsumuse juurde - koolipsühholoog, ning hea meelega õpetaja. Olen tegelikult ju ka inimeseõpetuse õpetaja. Gümnaasiumis õpetamine on toonud minule kõige rõõmsamad töötunnid: vahetu kontakt, tunnetus, kuidas noored maailma näevad, mida nad väärtustavad. Ja siis ehk üks üllatuslik haru: võiksin olla ka aednik. Kunagi kaalusin Räpina Aianduskooli minemist. Uusi asju tuleb ikka juurde õppida. Õppida ei ole iial hilja.
Kas sul on praegu üldse aega aiandust harrastada?
Suvel sai kasvuhoonesse külvatud erinevaid tomateid ja paprikaid, maitsetaimi, ning muru niita, oksi lõigata ja erinevaid puid istutada. See kõik on väga meditatiivne ja lõõgastav viis pead tuulutada ja rütmi hoida.
Räägid sageli elukestvast õppest. Mida õpid praegu ja kuidas?
Ma tahan iga päev midagi õppida. Õppimisviisid on muutunud mitmekesisemaks ja teadlikumaks, eriti tehisaru tulekuga on palju jooksvat õppimist. Näited: uute retseptide katsetamine selle põhjal, mis parasjagu külmkapis on, kirjanduse ja luule lugemine, kust leian uusi sõnu, või ootamatud mikrouurimised näiteks Norra trollide kohta. Süsteemsel tasandil meeldib mulle suund mikrokraadidele ja online õppele. Vajad spetsiifilist oskust, õpid seda teise riigi e-kursuselt. Oluline põhimõte on panna ennast ebamugavatesse olukordadesse, sest õppimine toimib nagu tervis - aeg ajalt tuleb teha väikseid šokke, et immuunsus püsiks.
Milline juht sa oled? Juhte on väga erinevaid eriti rahvusvahelises plaanis. Kas oled pigem strateegiline, pika visiooniga juht; hääl tsoonis ehk igas detailis sees; käimatõmbaja, kes paneb asjad liikuma ja läheb järgmise juurde; või pidev kaasaja, kes võtab kõik tiimi? Või oled nende kombinatsioon?
Teistelt olen kuulnud, et olen tasakaalukas ja inimlik, hooliv juht. Mõtestan oma rolli nii, et minu töö on leida ja hoida õiged inimesed õigetes rollides ning luua tingimused, kus nad saavad hästi töötada. Ma usaldan oma kolleege ja ei lähe neid mikromanageerima. Me mõtestame koos eesmärgid, arutame variandid ja riskid läbi, ning otsuse vastutus jääb lõpuks juhile. Aus ülestunnistus - mu süütenöör on aja jooksul lühemaks kulunud, aga see on pigem võimalus end teadlikult rahustada, selgitada ja tasakaalustada eesmärke, ootusi ja ressursse. Väga oluline on ka kuulamisoskus: mulle meeldib põhjalikult kuulata, enne kui otsustan.
Kuidas ja kas on su juhtimisstiil erinev olnud koolijuhina ja Haridusametis?
Koolijuhina olin tihti käed külge ja koos tegemas (õpilasesindus, aktused, näidendid). Ametis on tempo teine: pika vinnaga eesmärgid nt lasteaedade renoveerimised ja ehitused on umbes 5 aastased protsessid ning eeldavad läbirääkimisi, põhjendamist ja diplomaatilist rolli. Vahetu kohaloleku osakaal on väiksem, aga vastutus pika vaate ja süsteemse terviku kokkupaneku eest on suurem.
Kas oled juht, kes algatab suuri muutusi?
Jah, aga minu jaoks tähendab see suure strateegia lahti harutamist igapäevasteks sammudeks. Näiteks eestikeelsele õppele üleminek: suur siht, mille kõrval käib palju kohtumisi, arutelusid, tagasiside küsimist ja andmepõhine juhtimine. Mulle on tähtis hoida kaht mõõdet koos: teha vajalikke otsuseid, aga väärikalt ja inimlikult, selgitades.
Mis on su otsustamise tööriistad ja põhimõtted?
Esiteks andmepõhisus. Jälgin, et tundest saaks tõendatud teadmine. Teiseks kuulamine: enne kui otsuseid teha, meeldib mulle erinevaid inimesi ära kuulata ja nende argumente kaaluda. Kolmandaks eesmärk + paindlikkus: suur siht selgeks, teekond jupikaupa. Ja neljandaks teadlik ebamugavus: panen end mõnikord ebamugavatesse olukordadesse, et testida, kas see, mille eest me seisame, on seda väärt. Väike raputus aitab pimedad nurgad nähtavaks teha.
Mul on nii hea meel, et ütlesid kohe alguses, et teised iseloomustavad sind kui hoolivat juhti. Hariduses ongi see võtmeomadus. Rääkides andmepõhisest juhtimisest ja eriti eestikeelsele õppele üleminekust: kuidas te andmeid kogute ja kasutate, et otsuseid teha?
Alustan rõõmusõnumist: täna on meil esimene päev meie enda analüütikul, see aitab tõsta andmete kvaliteeti ja täpsust. Suures pildis on päris hämmastav, et Eestil on hästi palju haridusandmeid ja haridusandmed on väga avalikud. Samal ajal on kitsaskohti: on teatud andmed, mille andmebaasid omavahel ei ühildu, ning kui andmeid sisestatakse valesti, siis me ei saa neid kasutada.
Ülemineku kontekstis kasutame mitut andmeliini ja partnerlust. Näiteks koostöös Alpa Kidsiga saame väga täpseid andmeid selle kohta, kuidas lastel edasiminek toimub. Pidajana näeme kuni asutuse ja rühma tasemeni. Oluline on, et lapse edasijõudmise info jõuaks lapsevanemani: seeläbi toetame targemaid vestlusi kodu ja lasteaia/kooli vahel ning edasiviivat tagasisidet.
Kuidas sobitub siia ELIIS kas see on lihtsalt andmevahetuskanal või midagi enamat?
ELIISi keskkond on nii palju rohkem kui lihtsalt andmevahetus- ja suhtluskanal, see on järjest enam koostööplatvorm. Kui lapsevanem näeb päeva lõpus pilte, põhjalikku tagasisidet ning saab ajada ka praktilisi asju näiteks ühisteemad rühmas, siis tekib läbipaistev, igapäevane side. Meie roll on hoida, et andmed oleksid hoolikalt hoitud ja kaitstud, aga samas info leviks kõigi vajalike osapoolteni.
Mis siis saab, kui mõni uus tööriist ei toimi linna jaoks. Kuidas otsustate, mida jätkata ja mida lõpetada?
Väga lihtsalt ja ausalt: kui me nägime, et kasutust ei ole, siis me lõpetasime selle ära. See on andmepõhise juhtimise osa - mõõdame kasutust, mõju nt keeleõppe tugi, koormust ning teeme siis otsuse. Paralleelselt arendame vaimse tervise andmepilti: aastast 2023 monitoorime heaolu ja selle põhjal planeerime sekkumisi seminaride, kovisiooni, supervisiooni või täiendkoolituste näol. Eesmärk on, et andmed ei oleks killustatud, vaid rakendatavad.
Kuidas te kaardistate pädevusi nii, et ka lapsevanem aru saab?
Toetume ministeeriumi ja HARNO loodud maatriks lahendusele, mille põhjal saame jooksvat ülevaadet, kuidas kompetentsid arenevad. Visiooniks on, et lapsevanemana näen 5. klassi üleminekul selget koondatud pilti lapse teekonnast nt matemaatika, suhtlus ja kodanikupädevus. Mul ei pea olema pedagoogilist haridust, et sellest aru saada. See toetab mõtteviisi - vähem hindeid ja rohkem selgitamist, et tagasiside oleks edasiviiv, mitte lihtsalt numbriline.
Mida see kõik laiemalt Eesti haridusele tähendab ja mis on järgmised sammud?
Meie hariduse edulugu käivad vaatamas nii rootslased kui sakslased; räägime Eesti hariduse parimatest praktikatest ja koostööst edtech’idega. Jah, mõni initsiatiiv sh tehisaru ümber tekitab arutelu, kuid see on loomulik. Mulle meeldib, et hariduspsühholoogia roll on aastate jooksul kasvanud, eriti arvestades alushariduse reformi, mis sellest sügisest rakendub. Lõppkokkuvõttes eesmärk on lihtne: teha tarku otsuseid hariduses, tuginedes teadusele, tehnoloogilistele võimalustele ja inimeste oskustele, ning teha seda nii, et lahendused oleksid kasutajale arusaadavad ja lihtsalt kättesaadavad.
Kaarel Rundu - Bakuus
Kui peaksid sõnastama ühe põhimõtte, mis juhib sind andmetest otsuseni, mis see oleks?
Inimlik rakendatavus. Andmed on algus, mitte lõpp: peame nägema inimesi ja keskkonda nende taga. Alles siis on andmetest sündiv otsus mõõdetav, mõjus ja päriselt kasulik lapsele, õpetajale ja lapsevanemale.
Kindlasti on see pikk tee ja palju väljakutseid. Mul on hea meel öelda, et meie arendajad ehitavad praegu ELIISi ja Alpa Kidsi vahelist liidest. Eesmärk on koguda anonüümseid, üldistatud andmeid, mis aitavad targemaid otsuseid teha. Vahepeal jäi mulje, et räägid nagu ELIISi kasutaja, kas sa ise kasutad ka ELIISi?
Jah, kasutan lapsevanemana: üks laps läheb teise klassi ja teine on veel lasteaias. Mulle meeldib, et keskkond on hästi ülevaatlik, selge, hästi lihtne ja eriti see, et mobiilis kui on kiiresti vaja märkida midagi või saata mingi teade, siis see on hästi mugavalt lahendatud. Lisaks hindan, et see on erinevates keeltes kättesaadav, mis aitab muukeelseid lapsevanemaid paremini kaasata.
Kas sul on ELIISiga ka mingeid probleeme ette tulnud?
Ma ei saaks öelda, et mul on probleeme esinenud. Minu kogemus on lapsevanema perspektiivist; õpetaja või direktori vaatest on rõõmud ja mured teised. Selles rollis olen saanud sealt olulise info kätte ja see ongi peamine - selgus, kiirus ja keeleline ligipääs. Kui rääkida tehnilistest tõrgetest, siis kohe midagi pähe ei tule.
Aus on siinkohal ka öelda, et lapsevanem näeb ELIISis vaid väikest osa ning enamik funktsioone on loodud õpetaja töö lihtsustamiseks. Kas see lähenemine on sinu meelest õige?
Jah. Lapsevanemana pean saama vajaliku ülevaate ja suhtlusvõimaluse, kuid ELIIS on eelkõige õpetaja tööriist. See tähendab rollipõhist vaadet - õpetaja näeb ja teeb rohkem nt dokumentatsioon, töögraafikud, õppetegevuse planeerimine, vanem näeb enda jaoks olulist. Nii püsivad andmed hoitud ja kaitstud, info liigub täpselt ning igal osapoolel on töötav, arusaadav kogemus.
Hüppame nüüd sinu kui juhi juurde: mille üle oled ise Tallinnas kõige rohkem uhke, mis on suured asjad, mis on sinu juhtimise ajal päriselt hästi välja tulnud?
Number üks asi on ikkagi eestikeelsele õppele üleminek. Tallinna puudutas see võimsalt. Ligi 50 000 õpilasest oli veidi alla 20 000 ülemineku koolides.
Oluline ei ole ainult eesmärk, vaid ka teekond. See tähendab vahel olla kriitiline sõber - hooliv ja nõudlik, hoida inimesed tervena ning teha seda koos õpetajatega. Praktilisel tasandil tähendas see koostöös valdkonna ekspertidega testide ja õppematerjalide väljatöötamist ning Õpetajate Maja juures metoodilise kompetentsikeskuse ülesehitamist, kus kogenud spetsialistid aitavad koolidel ja lasteaedadel LAK (lõimitud aine ja keeleõpe) pädevusi üles ehitada.
Teine suurem tegu on õpetajate värbamise süsteemne korrastamine: sellest suvest on ühtne platvorm, mis lubab kandidaatidel mitte ära kaduda - kui ühes majas ei sobitu, on tal võimalus jõuda teise asutusse. See on olnud kriitiline just ülemineku aasta eelmisel ja sel suvel, mil juhid tegid väga palju värbamist.
Kolmas tegu on tugistruktuuride kasvatamine - HEV koordinaatorid koolides, alushariduse seadusest tulenevad lisarollid lasteaedades nt tugimeeskondi toetavad ametikohad on Tallinna kontekstis olulise tähtsusega, sest haridusliku erivajadusega ja ka muukeelsete laste osakaal on suur ning õpetajatel peab olema päriselt keegi, kellelt tuge saada.
Õpetajate värbamine on keeruline igal pool. Kuidas Tallinn õpetajaid värbab?
Edu võti on läbimõeldud ühtne teekond: rollide selgus, nähtav väärtuspakkumine ja kandidaadipank, mis on elus. Värbamiskampaaniad on toonud karjääripöörajaid. Loomulikult kõik ei jää, ja see on loomulik; oluline on, et klassi ette jõuavad kvalifikatsiooninõuetele vastavad inimesed ning lapsed on heade ja pädevate inimeste kätes. Paralleelselt tehakse tööd pikema järelkasvu heaks: koostöö ülikoolide, praktikute ja kompetentsikeskustega, et uued tulijad ei oleks üksi.
Mis on Tallinna järgmine suur fookus hariduses?
Algab kaasava hariduse teemaline aasta. Andmed nt HARNO perioodilised küsitlused näitavad kaht tõde korraga: läbipõlemise risk seostub sageli kaasava hariduse koormusega, samas tunnevad õpetajad end HEV lastega töötades aasta aastalt kindlamalt.
Suuresti on vastus kolmesambaline:
Inimesed: jätkata lisaks õpetajatele ka tugispetsialistide,eripedagoogide, logopeedide, sotsiaalpedagoogide, psühholoogide, õpetajaabide värbamist.
Rahastus: lisaks riiklikule diferentseerimisele on linnal oma fondid, millega saab tugitiime päriselt toetada.
Oskused: linna tasemel koolitused muukeelsete laste toetamiseks, kultuuriliste erisuste ületamiseks, õppekorraldus kaasavas klassis ning metoodiline tugi läbi kompetentsikeskuse.
Kuidas hoiate haridustöötajate vaimset tervist?
Pakume linna poolt tasuta anonüümset psühholoogilist nõustamist. Esmalt pakkusime seda vaid juhtidele, seejärel juhtkondadele, nüüd kõigile haridustöötajatele. Kasutajate arv on kasvavas trendis. Seda võib tõlgendada nii, et mure on kasvanud, aga meie valime teise vaate - teadlikkus on kasvanud ning inimesed küsivad julgemalt abi ning hoolitsevad enda eest. See on kultuuri muutus, mis hoiab süsteemi töös ka suurte ümberkorralduste ajal.
Kui nimetada üks põhimõte, mis neid samme ühendab, mis see oleks?
Hooliv süsteemsus. Suured strateegiad, nagu eestikeelsele õppele üleminek ja kaasav haridus, toimivad ainult siis, kui need on inimesekesksed, andmetega toetatud, teostushoolivad ja nõudlikud korraga.
Millised on Tallinna lasteaedade lähiaastate põhprioriteedid?
Eesmärk on jõuda tagasi 2+1 mudelini ehk kaks õpetajat + õpetaja abi. Ülemineku surve tõttu pidime mõnes rühmas ajutiselt minema 1+2 peale kuid sihiks on see suund tagasi pöörata.
Demograafia muutub: mõnes piirkonnas sulgeme rühmi, mõnes avame juurde. Otsused teeme andmete ja kogukonna vajaduste järgi.
Praeguses majanduslikus olukorras ei ehita me enam kümmet lasteaeda aastas, seega seame prioriteediks olemasolevate hoonete targa renoveerimise. Kuidas saamevanad H tähe kujulised majad 2030. aastaks nõuetele vastavaks nii, et ventilatsioon, liikumistingimused, ligipääs on tagatud ja ehitusprotsessid hoogsad.
Tallinnas on väga suur muukeelsete laste osakaal. Rõhk on eestikeelsele õppele üleminekul ja muu kodukeelega laste integreerimisel sh rahvusvaheliste perede lapsed, kes siia tööle tulevad.
Jätkame programmiga “Imelised aastad”, et toetada vanemlikke oskusi ilma sildistamiseta. Uus alushariduse seadus fikseerib, et lapsevanem vastutab koos lasteaiaga, see tasakaalustab kõigi ootusi ning tugevdab ühist vastutust.
Euroopas on riike, kus lasteaed on lahti kella 13–14 ni. Kas Eestis võiks olla samamoodi?
Ideaalis meeldivad mulle lühemad päevad ja rohkem aega perega, kuid Tallinna tegelikkus eeldab paindlikke mudeleid. Meil on öövahetustega elukutsed - kiirabi, politsei jpm ja vanemad, kelle töö ei lõpe kell kaks päeval. Seetõttu näen pigem valikuid: mõnes kohas tõesti lühem hommikune mudel, teises kohas pikendatud pärastlõuna nt 14–20 ning kõrval pedagoogiliselt mitmekesised lahendused, õuelasteaiad, bussilasteaiad jm. Suur pilt on tasakaal - võtame rohkem aega lähedaste jaoks, kuid sätime teenused nii, et elu tegelikult toimiks.
Viimasel ajal ka meedias tugevalt väljatoodud teema, kas Tallinn peaks lasteaia kohatasu kaotama?
See on tundlik teema. Tallinn alandas hiljuti kohatasu 50 eurole, mis minu hinnangul on adekvaatne tase. Oma panus on oluline, see aitab teadvustada, et tegu on teenusega, mille taga on õpikeskkond, spetsialistid, õpetajad. Samal ajal on päris suur protsent peredest juba vabastatud soodustatud sotsiaalmajanduslike põhjuste tõttu.
Minu hinnang on, et enne kõike tuleb investeerida inimestesse - õpetajate palgad, tugispetsialistide tagamine, hoonete renoveerimine, et tagada hea õpiruum. Tasuta kohatasu leevendaks küll perede rahakotti, ent esmajärjekorras on mõistlik suunata raha haridustöötajatesse, et lapsed oleks heade inimeste kätes.
Milline võiks olla Tallinna lasteaed aastal 2045?
Mitmekesine, seda nii inimeste, õpistiilide kui pedagoogika poolest. Keskmes on kindlasti sotsiaalsed oskused - kuidas olla inimene ja jääda inimeseks kõigi kriiside keskel. Soovin näha rohkem huviharidust lasteaias, samas tuleb läbi mõelda, milline on personaliseeritud õpe just alushariduses. Ja loodusega koostöös õppimine - minu enda lasteaia mälestused Aravete lasteaiast on seda täis. Hästi palju õues viibimist, puude lehtede kogumist, meisterdamist, koos toimetamist. See peab alles jääma ka tulevikus.
Õuetegevustest ja mänguväljakutest rääkides - mis on Eestis hästi?
Mulle väga meeldivad Eesti lastele mõeldud pargid ja mänguväljakud. Hiljutised võrdlused nt Oslo ja Hispaaniaga näitavad, et meil on mitmekesisemad, looduskesksemad lahendused, kus saab ronida, õppida, päriselt kogeda, mitte ainult asfaltpinnas.
Meil on väga palju autonoomiat ja paistab, et oleme seda targalt kasutanud. Loodan, et ka see jätkub.
Ja loomulikult on edu võtmeks pühendunud haridustöötajad ning toetavad pered!
